Hing Urantia raamatus

Mis on hing?

Inimhing on kogemuslik saavutus. Kui surelik olend otsustab „teha taevase Isa tahtmist”, saab inimeses elavast vaimust inimkogemuse uue reaalsuse isa. Surelik ja materiaalne meel on tollesama reaalsuse ema. Selle uue reaalsuse olemuslik alus pole ei materiaalne ega vaimne — ta on morontialik. See on ilmsiks tulev ja surematu hing, mille saatuseks on määratud pärast keha surma ellu jääda ja alustada tõusuteed Paradiisi.

Hing on see osa inimesest, mis mõtiskleb iseenda üle, tunnetab tõde ja tajub vaimu, tõstes inimolendi alatiseks loomariigi tasandilt kõrgemale. Eneseteadvus iseenesest pole veel hing. Kõlbeline eneseteadvus on tõeline inimlik eneseteostus, see on inimhinge vundament ning hing on see osa inimesest, millel on inimkogemuses potentsiaalne ellujäämisväärtus. Hingele on iseloomulikud moraalne valik ja vaimsed saavutused, võime tunda Jumalat ja tung olla tema sarnane. Inimese hing ei saa eksisteerida eraldi tema kõlbelistest mõtisklustest ja vaimsest tegevusest. Paigalseisev hing on surev hing. Ent inimese hing erineb meele sisimas elavast jumalikust vaimust. Jumalik vaim saabub inimmeele esimese moraalse aktiivsuse ilmnedes, mis tähendab hinge sündi.

Hing ja teadus

Kui inimhing saab küpseks ja üllaks ning vaimsustub, läheneb ta juba taevasele seisundile, mis on peaaegu ainelise ja vaimse, ainelise mina ja jumaliku vaimu vaheline olemusvorm. Inimolendi arengulist hinge on raske kirjeldada ja veelgi raskem demonstreerida, sest seda ei saa avastada ainelise uurimise ega vaimse tõestamise meetoditega. Ainelise teadusega ega ka puhta vaimutestimisega ei saa hinge olemasolu näidata. Olgugi et inimhinge eksisteerimist ei saa kindlaks teha ei ainelise teaduse ega ka vaimsete kriteeriumidega, tunnetab iga kõlbeliselt teadlik surelik oma hinge eksisteerimist reaalse ja tegeliku isikliku kogemusena.

Jumaliku Kohandaja kohaloleku tõttu inimmeeles on nii teadusel kui ka filosoofial inimisiksuse arenevast hingest igavesti võimatu rahuldavalt aru saada. Morontiahing on universumi laps ja seda võib tõeliselt tunda ainult kosmilise taipamise ja vaimse avastamise teel.

Hing ja vaim (Kohandaja)

Tõik, et te pole mõistuslikult teadlikud tihedast ja lähedasest ühendusest sisimas elava Kohandajaga, ei muuda seda ülevat kogemust mingil moel olematuks. Täielikuks tõendiks vennalikust suhtlemisest jumaliku Kohandajaga on nende vaimuviljade olemus ja ulatus, mida iga üksiku uskliku elukogemus toob. „Nende viljast te tunnete nad ära.”

Vaimuviljad on Ülima olemus, nii nagu see saab teostuda inimkogemuses.

Selleks, et kanda vaimuvilju, peate vaimust sündima. Peate laskma end vaimust õpetada ja juhtida, kui tahate elada vaimust täidetud elu oma kaaslaste seas.

Pääsemine on Jumala tasuta kingitus, ent vaimust sündinud hakkavad kohe kandma vaimuvilju, teenides armastavalt loodud-olenditest kaaslasi. Vaimust sündinud ja Jumalat tundvate surelike elus ilmnevad jumaliku vaimu viljad on armastav teenimine, isetu pühendumine, julge ustavus, siiras õiglus, valgustatud ausus, kustumatu lootus, kindel usaldus, halastav hoolekanne, vankumatu headus, andestav sallivus ja püsiv rahu.

Sureliku inimese kasina vaimsusega ainelisel meelel on äärmiselt raske endale selgelt teadvustada selliste jumalike olemusvormide vaimutegevust, nagu seda on Paradiisi Kohandajad. Kui meele ja Kohandaja koostööna loodud hinge olemasolu saab üha selgemaks, järgneb ka hingeteadlikkuses uus faas, milles on võimalik kogeda Saladuslike Järelevaatajate kohalolekut ning ära tunda nende vaimset juhtimist ja muud mateeriaülest tegevust.

Kohandajaga suhtlemise kogemus hõlmab kõlbelist seisundit, psüühilist motivatsiooni ja vaimset kogemust. Sellise saavutuse mõistmine piirdub peamiselt hingeteadlikkuse valdkondadega, aga see ei ole reegel: üha enam saadakse mitmesuguseid tõendeid vaimuviljade avaldumise kohta kõikide niisuguste sisima vaimuga kontakteerunute elus.

Kohandajad on Isa armastuse tegelik kehastus inimeste hinges; nad on surelikku meelde kängitsetud kui inimese igavese elu tõeline pant; nad on inimese täiustunud lõpetanu isiksuse põhiolemus, millest inimene saab ajas eelmaiku, õppides järk-järgult jumalikku viisi elada Isa tahte järgi, tõustes järjest läbi universumite, kuni jõuab tegelikult oma Paradiisi-Isa jumalikku ligidusse.

Iga surelik, kes teadlikult või alateadlikult järgneb temas elava Kohandaja juhtimisele, elab vastavalt Jumala tahtele. Kohandaja kohaloleku tunnetamine tähendab Jumala kohaloleku tunnetamist. Kohandaja igavene ühtesulamine inimese areneva hingega on tegelik kogemus igavesest liidust Jumalaga Jumaluse universumi-kaaslasena.

Segadus, kimbatus, vahel isegi heitumus ja häiritus ei tähenda tingimata vastuseisu sisimas elava Kohandaja juhtimisele. Need hoiakud võivad anda mõnikord tunnistust, et jumaliku Järelevaatajaga ei tehta aktiivset koostööd, ja võivad vaimset progressi mõnevõrra aeglustada, kuid need intellektuaalsed-emotsionaalsed raskused ei takista vähimalgi määral Jumalat tundva hinge kindlat ellujäämist. Ainuüksi teadmatus ei saa kunagi ellujäämist takistada, samuti peataolekust tingitud kahtlused ja kartlik ebakindlus. Areneva surematu hinge ellujäämist võib takistada ainult teadlik vastupanu Kohandaja juhtimisele.

Hing ja meel

Meel kujutab endast menetlust, mille abil vaimureaalsused muutuvad loodud isiksuste jaoks kogemuslikeks. Ning lõppkokkuvõttes on aineülesed isegi inimmeele ühendavad võimed: suutlikkus kooskõlastada erinevaid asju, arvamusi ning väärtusi.

Ehkki surelikul meelel on vaevalt võimalik aduda suhtelise kosmilise reaalsuse seitset tasandit, peaks inimintellekt siiski suutma haarata paljutki piiritletud reaalsuse kolme toimiva tasandi tähendusest:

1. Mateeria. Organiseeritud energia, mis allub lineaargravitatsioonile, väljaarvatud juhul, kui teda ei teisenda liikumine ega määratle meel.

2. Meel. Kujundatud teadvus, mis ei allu täielikult ainelisele gravitatsioonile ning mis saab tõeliselt vabaks siis, kui teda teisendab vaim.

3. Vaim. Kõrgeim isikuline reaalsus. Tõeline vaim ei allu füüsilisele gravitatsioonile ning lõpuks saab temast kõikide isiksuse nime väärivate, arenevate energiasüsteemide motiveeriv mõju.

Kõikide isiksuste eksistentsi eesmärk on vaim, ainelised ilmingud on suhtelised ning nende kahe universaalse vastandi vahele sekkub kosmiline meel. Meele annetamine ning vaimu hoolekanne on Jumaluse kaas-isikute — Lõpmatu Vaimu ja Igavese Poja ülesanne. Täielik Jumaluse reaalsus ei ole mitte meel, vaid vaim-meel — meel-vaim, mida ühendab isiksus. Siiski koonduvad nii vaimu kui ka aine absoluudid Kõikse Isa isikus.

Paradiisis on need kolm energiat — füüsiline, mõistuslik ja vaimne — kooskõlastatud. Arenevas kosmoses domineerib kõikjal energia-aine, välja arvatud isiksuses, kus ülemvõimu üritab haarata vaim, tehes seda meele vahendusel. Vaim on kõikide olendite isiksuskogemuse põhiline reaalsus, sest Jumal on vaim. Vaim püsib muutumatuna ning küünib seepärast kõikides isiksussuhetes nii meelest kui ka mateeriast kõrgemale; viimased kaks on edeneva saavutuse kogemuslikud muutujad.

Jumalat tunnistav surelik suudab tajuda nende kolme kosmilise kvaliteedi ühinemise väärtust ellujääva hinge evolutsiooni jaoks, mis on inimese ülim ettevõtmine oma surelikus kehas, kus kõlbeline meel töötab koos sisimas elava jumaliku vaimuga selle nimel, et dualiseerida surematut hinge. Juba tekkehetkest peale on hing reaalne, teda iseloomustavad kosmilise ellujäämise omadused.

Inimene kogeb oma meeles ainet; vaimset reaalsust kogeb ta hinges, kuid saab sellest kogemusest teadlikuks oma meeles. Intellekt on surelike kogemuste kogusumma harmoneerija ja alatine määraja ning piiraja. Teadvuse tõlgendus meele poolt annab nii energiatele kui ka vaimsetele väärtustele oma värvingu.

Meel teab kvantiteeti, reaalsust, tähendusi. Kuid kvaliteeti — väärtusi — saab tunda. See, mis tunneb, on teadva meele ja temaga seotud tegelikustava vaimu ühine looming.

Kolm kingitust

Usk-taipamine ehk vaimne intuitsioon on anne, mis on saadud kosmiliselt meelelt koos Mõttekohandajaga, Isa kingitusega inimesele. Vaimne mõistmine, hinge tarkus, on Püha Vaimu annetus, Loova Vaimu kingitus inimesele. Vaimne filosoofia, vaimureaalsuste tarkus on Tõe Vaimu annetus, annetuvate Poegade ühine kingitus inimlastele. Nende vaimu annetuste kooskõlastumine ja lõimumine teevadki inimesest tema potentsiaalse saatuse mõttes vaimisiksuse.

Surelik meel on ajutine intellektisüsteem, mis laenatakse inimolenditele ainelise elu ajal kasutamiseks, ja seda meelt kasutades nad kas võtavad igavese eksistentsi potentsiaali vastu või lükkavad selle tagasi. Meel on peaaegu kõik see, mis universumi reaalsusest allub teie tahtele, ja hing — morontiamina — kirjeldab tõetruult sureliku mina tehtavate ajalike otsuste vilju. Inimteadvusele on pehmeks aluseks selle alla jääv elektrokeemiline mehhanism ja ta puudutab õrnalt vaimu-morontia energiasüsteemi enda kohal. Inimolend ei ole kummastki neist kahest süsteemist oma surelikus elus kunagi päriselt teadlik, seepärast peab ta töötama meeles, millest ta on teadlik. Ja ellujäämise kindlustab mitte niivõrd see, millest meel aru saab, vaid see, millest meel soovib aru saada; vaimne samastumine ei seisne niivõrd selles, missugune meel on, kuivõrd selles, milliseks saamise poole ta püüdleb. Tõusu universumis ei kindlusta niivõrd inimese teadlikkus Jumalast, kuivõrd inimese Jumala-igatsus. See, mis te olete täna, pole nii tähtis kui see, milleks te päev-päevalt ja igavikus saate.

Keskteelised on nimetanud inimese arenevat hinge juba ammu keskmeeleks, et eristada seda madalamast ehk ainelisest meelest ja kõrgemast ehk kosmilisest meelest. Keskmeel on tegelikult morontianähtus, sest see eksisteerib ainelise ja vaimse vahelisel alal. Selle morontiaevolutsiooni potentsiaal on omane meele kahele universaalsele ajele: loodud-olendi piiritletud meele ajele tunda Jumalat ja saavutada Looja jumalikkust ning Looja lõpmatu meele ajele tunda inimest ja saavutada loodud-olendi kogemust.

Lihaliku elu ajal on areneval hingel võimalik sureliku meele aineülestele otsustele kindlust lisada. Hing on aineülene ega toimi ise inimkogemuse ainelisel tasandil. Ka ei saa see vaimsest sfäärist allapoole jääv hing ilma mõne vaim-Jumaluse, näiteks Kohandaja kaasabita toimida morontiatasandist kõrgemal. Hing ei tee lõplikke otsuseid enne, kui surm või teisale viimine lahutab ta ainelistest seostest sureliku meelega, välja arvatud siis, kui see aineline meel annab endaga koos toimivale morontiahingele oma vabal tahtel ja nõusolekul sellised volitused. Elu ajal asub surelik tahe, isiksuse võime teha otsuseid-valikuid, ainelise meele ringlustes. Maise sureliku arenedes samastub see hindamatute valikutegemisvõimetega mina üha enam tekkiva morontiahinge olemiga. Pärast surma ja taaselustumist eluasemeilmas samastub inimisiksus täielikult morontiaminaga. Hing on seega isiksuse identiteedi tulevase morontiakandja embrüo.

Nii inimmeel kui ka jumalik Kohandaja on areneva hinge kohalolekust ja neist erinevast olemusest teadlikud — Kohandaja täielikult, meel osaliselt. Hing saab võrdeliselt oma arengulise kasvuga üha enam teadlikuks meelest ja Kohandajast kui temaga seotud identiteetidest. Hing saab endale nii inimmeele kui ka jumaliku vaimu omadusi, kuid areneb pidevalt vaimu juhtimisele ja jumalikule ülemvõimule allumise suunas selle meelefunktsiooni edendamise kaudu, mille tähendused püüavad kooskõlastuda tõelise vaimuväärtusega.

Hinge kasv ja areng (seitse psüühilist ringi)

Surelik elujärk, hinge evolutsioon, ei ole niivõrd katsumus, kuivõrd koolitus. Usk ülimate väärtuste ellujäämisse on religiooni tuum, tõeline usukogemus seisneb ülimate väärtuste ja kosmiliste tähenduste liidus kui universumireaalsuse teostumises.

Surematu hinge arengulises loomises ei osale kaks, vaid kolm tegurit. Need kolm morontia-inimhinge eelkäijat on:

1. inimmeel ja kõik sellele eelnevad ja mõjuvad kosmilised jõud;

2. inimmeele sisimas elav jumalik vaim ja kõik sellele absoluutse vaimsuse fragmendile omased potentsiaalid koos sellega inimelus seonduvate vaimsete mõjude ja teguritega;

3. ainelise meele ja jumaliku vaimu vaheline suhe, millel on oma väärtus ja tähendus, mida ei ole selle ühenduse üksikteguritel. Selle ainulaadse suhte reaalsus ei ole ei aineline ega vaimne, vaid morontialik. See on hing.

Isiksuse täielik teostumine ainelises maailmas seisneb sureliku potentsiaali seitsme psüühilise ringi järjestikuses saavutamises. Seitsmendasse ringi astumine tähistab inimisiksuse tõelise funktsioneerimise algust. Esimese ringi lõpetamine näitab sureliku olendi suhtelist küpsust. Kosmilise arengu seitsme ringi läbimine ei ole küll võrdne Kohandajaga ühtesulamisega, kuid ringide läbimine tähistab nende sammude astumist, mis Kohandajaga ühtesulamisele eelnevad.

Kohandaja on seitsme ringi läbimisel — sureliku suhtelise küpsuse saavutamisel — teiega võrdne partner. Kohandaja tõuseb koos teiega seitsmendast ringist esimeseni, kuid areneb ülimuslikku ja isettegutsemist võimaldavasse seisundisse sõltumata sellest, kas toimub aktiivne koostöö sureliku meelega.

Psüühilised ringid ei ole ainult intellektuaalsed ega ka tervenisti morontialikud, nad on seotud isiksuse seisundi, meele saavutuste, hinge kasvu ja Kohandajale häälestumisega. Nende tasandite edukas läbimine nõuab kogu isiksuse, mitte ainult mõne selle tahu harmoonilist funktsioneerimist. Osade kasv ei ole võrdväärne terviku tõelise küpsemisega; osad kasvavad tegelikult proportsionaalselt kogu mina — ainelise, intellektuaalse ja vaimse mina kui terviku — avardumisega.

Kui intellektuaalse olemuse areng kulgeb vaimsest arengust kiiremini, muudab see Mõttekohandajaga suhtlemise raskeks ja ohtlikuks. Ka ülemäärane vaimne areng kaldub viima selle jumaliku sisima järelevaataja vaimsete juhiste fanaatilisele ja väärale tõlgendamisele. Vaimsete võimete puudumisel on sellisele ainelisele intellektile kõrgema, üliteadvuse tasandi vaimseid tõdesid väga raske edastada. Just täiuslikus tasakaalus meelele, mis asub korralike elukommetega, stabiliseerunud närvienergiatega ja tasakaalustatud keemiliste funktsioonidega kehas — kui füüsilised, meele– ja vaimujõud on kolmeses arengukooskõlas —, saab edastada maksimaalselt valgust ja tõtt, tekitades selle olendi tõelisele heaolule minimaalselt ajalikke ohte. Niisuguse tasakaalustatud kasvu puhul tõuseb inimene ühelt planetaarselt arenguringilt teisele, seitsmendalt esimeseni.

Kohandajad on alati teie lähedal ja osa teist, kuid saavad harva teiega rääkida nagu olend olendiga. Teie intellektuaalsed otsused, kõlbelised valikud ja vaimne areng laiendavad ring–ringilt Kohandaja võimalusi teie meeles toimida; te tõusete seeläbi ring–ringilt Kohandajaga saavutatud ühenduse ja meele häälestatuse madalamalt astmelt kõrgemale, nii et Kohandaja suudab üha ehedamalt ja veenvamalt talletada selle Jumalat otsiva meele–hinge arenevasse teadvusse ettekujutust saatusest.

Iga teie otsus kas pidurdab või hõlbustab Kohandaja funktsioneerimist, needsamad otsused määravad ka teie edasiliikumise inimlike saavutuste ringides. Tõsi on, et otsuse ülimuslikkus, selle seos kriisiga, on suures osas seotud pääsemisega järgmisele ringile; vaatamata sellele on otsuste arvukus, nende sage ja järjekindel kordumine oluline, et sellised reaktsioonid muutuksid kindlasti tavaks.

Inimarengu seitset tasandit on raske täpselt määratleda, sest need on individuaalsed ja igal indiviidil erinevad ning näivad sõltuvat inimese kasvuvõimest. Nende kosmilise evolutsiooni tasandite saavutamine kajastub kolmel viisil:

1. Kohandajale häälestumine. Vaimsustuv meel läheneb Kohandaja kohalolekule proportsionaalselt saavutatud ringidele;

2. hinge areng. Morontiahinge väljakujunemine näitab ringi läbimise määra ja sügavust;

3. isiksuse reaalsus. Individuaalse reaalsuse määr sõltub otseselt ringi läbimisest. Seitsmendalt sureliku eksistentsi tasandilt esimese poole tõustes saavad isikud üha reaalsemaks.

Ringe läbides areneb ainelise evolutsiooni laps surematu potentsiaaliga küpseks inimolendiks. Seitsmendal ringil viibija embrüonaalse olemuse varjutaoline reaalsus taandub kohaliku universumi kodaniku tekkiva morontiaolemuse selgema avaldumise ees.

Kuigi inimarengu seitset tasandit ehk psüühilist ringi on võimatu täpselt määratleda, võib siiski piiritleda nende küpsuse saavutamise järkude miinimum– ja maksimumpiiri.

Seitsmes ring. Sellesse ringi astub inimolend, kui tal kujuneb välja võime teha isiklikke valikuid ja individuaalseid otsuseid, kõlbeline vastutustunne ja võime saavutada vaimne individuaalsus. See näitab seitsme meeleabivaimu ühtset funktsioneerimist tarkusevaimu suunamisel, sureliku olendi kaasahaaramist Püha Vaimu mõju alla ja Tõe Vaimu esmakordset funktsioneerimist Urantial koos Mõttekohandaja vastuvõtmisega surelikku meelde. Seitsmendasse ringi astumine teeb surelikust olendist vaieldamatult kohaliku universumi potentsiaalse kodaniku.

Kolmas ring. Kui inimesest tõusuteeline on jõudnud kolmandasse ringi ja saanud endale isikliku seeravist kaitseingli, muutub Kohandaja töö palju tõhusamaks. Kuigi Kohandaja ja seeravist kaitsja pealtnäha ühiseid jõupingutusi ette ei võta, võib pärast isikliku seeravist abilise määramist eksimatult täheldada kõigi kosmiliste saavutuste ja vaimse arengu etappide täiustumist. Kolmandast ringist alates püüab Kohandaja kogu inimese ülejäänud sureliku eluaja tema meelt morontialikumaks muuta, et ta võiks jõuda ülejäänud ringidele ning jumaliku ja inimliku vahelise ühenduse viimasele etapile, enne kui loomulik surm selle ainulaadse partnerluse lahutab.

Esimene ring. Kohandaja ei saa üldjuhul teiega otse ja vahetult rääkida enne, kui te pole jõudnud järjestikuste surelike saavutuste esimesele, viimasele ringile. See tasand kujutab endast meele ja Kohandaja vahelise suhte kõrgeimat võimalikku teostumist inimkogemuses enne areneva morontiahinge vabanemist ainelise keha kütkeist. Meele, emotsioonide ja kosmilise taipamise seisukohalt on esimese psüühilise ringini jõudmine ainelise meele ja vaim–Kohandaja maksimaalne võimalik lähenemine inimkogemuses.

Neid surelike edasiliikumise psüühilisi ringe oleks ehk kõige parem nimetada kosmilisteks tasanditeks — järkjärguliseks lähenemiseks morontiateadlikkusele kui areneva hinge ja kujuneva Ülima Olendi vahelise algse suhtega kaasnevale tegelike tähenduste ja väärtuste mõistmisele. Ning just see suhe teeb kosmiliste ringide tähtsuse täieliku selgitamise ainelisele meelele igavesti võimatuks. Nende ringide läbimine on jumalateadvusega vaid suhteliselt seotud. Seitsmendal või kuuendal ringil viibija võib tunda Jumalat — tunda end Jumala pojana — peaaegu niisama tõeliselt kui teisel või esimesel ringil viibija, aga need madalamate ringide olendid on kaugelt vähem teadlikud kogemuslikust suhtest Ülima Olendiga, oma universumikodakondsusest. Nende kosmiliste ringide läbimine kuulub tõusuteeliste kogemusse eluasemeilmades, kui see enne loomulikku surma ei õnnestu.

Usuline motivatsioon muudab täieliku arusaama inimesest kui Jumala pojast kogemuslikuks, kuid areneva teadlikkuse omandamiseks järk-järgult kasvavast lähedusest Ülima Olendi kosmilise tegelikkusega on oluline tegutsemine, otsuste elluviimine. Usk muudab vaimses maailmas võimaliku tegelikuks, kuid Ülima piiritletud maailmades saab võimalik tegelikuks ainult saadud valikutegemiskogemuse kaudu. Ent valik täita Jumala tahet lisab isiksuse tegutsedes ainelistele otsustele vaimse usu ja see annab jumaliku ja vaimse tugipunkti endisest jõulisemaks inimlikuks ja aineliseks Jumala-igatsuseks. Selline aineliste ja vaimsete jõudude tark koordineerimine suurendab tunduvalt nii Ülima kosmilist mõistmist kui ka morontialikku arusaamist Paradiisi Jumalustest.

Kosmiliste ringide läbimine on seotud morontiahinge kvantitatiivse kasvuga, arusaamisega ülimatest tähendustest. Ent surematu hinge kvalitatiivne seisund sõltub täielikult selle asjaolu tähenduse mõistmisest koos elava usuga, et inimene on igavese Jumala poeg ja võimeline jõudma Paradiisi. Seepärast siirdutakse seitsmendalt ringilt edasi eluasemeilmadesse, et kosmiliselt veelgi enam kvantitatiivselt kasvada, nii nagu seda teeb ka teisel või isegi esimesel ringil viibija.

Kosmiliste ringide läbimine ja tegelik vaimne usukogemus on vaid kaudselt seotud; need saavutused on vastastikseoses ja seetõttu rikastavad teineteist. Puhtvaimne areng võib olla maapealse ainelise jõukusega vähe seotud, kuid ringide järjestikune läbimine suurendab alati inimese edu ja surelike saavutuste potentsiaali.

Seitsmendast kuni kolmanda ringini muutuvad märgatavamaks seitsme meeleabivaimu ühised jõupingutused võõrutada surelikku meelt sõltuvusest, mille on tekitanud aineliste elumehhanismide reaalsused, enne kui seda üha enam morontiakogemuste tasandile juhitakse. Alates kolmandast ringist meeleabivaimude mõju järk–järgult väheneb.

Seitse ringi hõlmavad surelikku kogemust, mis ulatub kõrgeimast puhtloomsest tasandist kuni madalaima tegeliku kontaktse morontiatasandini, kus eneseteadlikkus on isiklik kogemus. Esimese kosmilise ringi läbimine tähistab morontia–eelse sureliku küpsuse saavutamist ja meeleabivaimude ühise hoolekandetöö kui inimisiksuse meeletegevuse ainulaadse mõjutamise lõppu. Pärast esimest ringi sarnaneb meel üha enam evolutsiooni morontiaastmel oleva intellektiga, mis on kosmilise meele ja kohaliku universumi Loova Vaimu meeleabivaimudest kõrgema annetuse ühine hoolekanne.

Iga Kohandaja isikliku karjääri tähthetkedeks on esiteks päev, kui inimesest hoolealune murrab kolmandasse psüühilisse ringi, mis kindlustab Järelevaatajale iseseisva tegutsemise ja funktsioonide avardumise (juhul kui see sisim järelevaataja polnud juba isetegutsev), seejärel päev, kui inimpartner jõuab esimesse psüühilisse ringi, mis võimaldab neil kas või mingil määral omavahel suhelda, ja lõpuks nende lõplik sulandumine igaveseks ajaks.

Hinge ellujäämine

Isiksuse igavene ellujäämine sõltub täielikult sureliku meele valikust, meele langetatud otsused määravad kindlaks surematu hinge ellujäämispotentsiaali. Kui meel usub Jumalasse ja hing tunneb Jumalat ning kui nad koos edendava Kohandajaga ihaldavad Jumalat, siis on ellujäämine tagatud. Piiratud intellekt, napp haridus, kultuurist ilmajätmine, madal ühiskondlik seisund, isegi vajakajäämised inimesele omaste moraalinormide osas, mis johtuvad hariduslike, kultuuriliste ja ühiskondlike eeliste õnnetust puudumisest, ei saa olematuks teha jumaliku vaimu kohalolekut niisugustes õnnetutes ja inimlikust vaatepunktist võttes piiratud, aga siiski usklikes inimestes. Sellest, et Saladuslik Järelevaataja asub inimese sisimas, saab surematu hinge algus ning see tagab tema kasvu ja ellujäämise võimalikkuse.

Ainelisel minal on olemas isiksus ja identiteet, ajalik identiteet; eelisikulisel vaim-Kohandajal on samuti identiteet — igavene identiteet. Aineline isiksus ja vaimne eelisiksus suudavad oma loovad omadused ühendada nõnda, et surematu hinge ellujääv identiteet saab tõelisuseks.

Hoolitsenud surematu hinge kasvu eest sel viisil ning vabastanud inimese sisima mina ahelaist, mis olid muutnud ta täielikult sõltuvaks aprioorsest põhjuslikkusest, astub Isa kõrvale. Nüüd, kui inimene on sel kombel vabastatud põhjusliku reageerimise köidikuist — vähemalt selles osas, mis puutub igavesse saatusse —, ning on tehtud kõik tarvilik surematu mina, hinge kasvuks, peab inimene ise otsustama, kas ta tahab luua selle ellujääva ja igavese mina, kelle ta võib takistusteta enda osaks arvata, või hoopis selle loomist takistada. Mitte ükski teine olend, jõud, looja ega faktor terves laias universumite universumis ei suuda mingilgi määral sureliku vaba tahte absoluutset iseseisvust ahistada, kui too tegutseb nendes valikuvaldkondades, mis seostuvad valikut langetava sureliku isiksuse igavese saatusega. Kui kõne all on igavene ellujäämine, on Jumal määranud ainelise ja sureliku tahte suveräänseks ning see otsus on absoluutne.

Kuigi surelikul inimesel ei õnnestu loomulikku surma vältida, jäävad ometi Mõttekohandaja kestva kogemuse osana elama selle sureliku inimkogemuse tõelised vaimsed väärtused. Sellise mitte-ellujääja isiksuslikud väärtused säilivad ühe tegurina tegelikustuva Ülima Olendi isiksuses. Isiksuse niisugused püsivad omadused kaotavad küll oma identiteedi, aga ei mineta lihaliku, sureliku elu vältel kogutud kogemuslikke väärtusi. Identiteedi ellujäämine sõltub morontia-seisundisse jõudnud ning üha kõrgemat jumalikku väärtust saavutava surematu hinge ellujäämisest. Isiksuse identiteet jääb elama hinge ellujäämises ja selle kaudu.

Sureliku füüsiline lihalik keha magava ellujääja taaskoondamisest osa ei võta, füüsiline keha on uuesti põrmuks saanud. Tema juurde määratud seerav on ristivanemaks uuele kehale, morontiavormile, surematu hinge ja tagasipöördunud Kohandaja uuele asukohale. Kohandaja valduses on magava ellujääja meele vaimne koopia. Tema juurde määratud seerav on ellujääva identiteedi — surematu hinge — hoidja sellisel tasemel, kuhu see identiteet oma arengus on jõudnud. Ja kui need kaks, Kohandaja ja seerav, oma hoolde usaldatud isiksuse taas ühendavad, ongi uus indiviid see taaselustunud vana isiksus, hinge arenev morontia-identiteet, mis on ellu jäänud. Niisugust hinge ja Kohandaja taasühinemist on üsna õige nimetada taaselustumiseks, isiksusetegurite taaskoondumiseks, kuid ka see ei aita täielikult ära seletada ellujäänud isiksuse taasilmumist. Kuigi te ei saa ilmselt kunagi täielikult aru niisugusest seletamatust toimingust, saate kunagi kogemuste kaudu teada tõe, kui te ei loobu sureliku ellujäämise kavast.

Peaksite aru saama, et tõususureliku morontiaelu algab tegelikult juba asustatud maailmades, kui hing tärkab, hetkel, mil loodud-olendi kõlbelise valikuvõimega meelde tuleb elama vaim-Kohandaja. Ja sellest hetkest alates on surelikul hingel potentsiaalne võime tegutseda surma ületades, saada isegi tunnustatud kohaliku universumi morontiasfääride kõrgematel tasemetel.

See on sama vaimisiksus primitiivsel ja embrüonaalsel kujul, mis kuulub Kohandajale ja elab üle keha loomuliku surma. Sel vaimse päritoluga liit-olemusvormil, mis on ühenduses inimkogemusega, on võimalik jumalike Poegade seatud eluteel ellu jääda (Kohandaja eestkoste all) pärast meelest ja ainest koosneva ainelise mina lagunemist, kui see ainelise ja vaimse ajutine ühendus elu alalhoidva liikumise lakkamisega lõpeb.

Hinge pääsemine või kaotamine oleneb sellest, kas kõlblustunne saavutab igavese liidu teel oma surematu hingega ellujäämisstaatuse. Pääsemine on kõlblustunde eneseteostuse vaimsustumine, mille kaudu ta omandab ellujäämisväärtuse. Kõik hinge konfliktid tulenevad kooskõla puudumisest moraalse ehk vaimse eneseteadvuse ja puhtintellektuaalse eneseteadvuse vahel.

Kui inimese arenev morontiahing täitub jumalateadvuse väärtust mõistes tõe, ilu ja headusega, on tulemus hävimatu. Kui inimese arenevas hinges ei jää igavesi väärtusi ellu, siis on surelik eksistents tähenduseta ja elu ise traagiline illusioon. Ent igavesti on tõsi: mida te ajas alustate, selle te igavikus kindlasti lõpetate — kui see väärib lõpuleviimist.

Hinge jumalikkus ja palveldamine

Religioosse usu kaudu ilmutab end inimese hing ja näitab oma esilekerkiva olemuse potentsiaalset jumalikkust sel iseloomulikul viisil, millega ajendab surelikku isiksust reageerima teatavates pingutavates intellektuaalsetes ja proovilepanevates sotsiaalsetes olukordades.

Siiras palveldamine näitab, et inimisiksuse kõik jõud koonduvad kujuneva hinge valitsemise alla sellega ühenduva Mõttekohandaja jumalikul juhtimisel. Aineliste piirangutega meel ei suuda mitte kunagi täiesti teadlikuks saada tõelise palveldamise tegelikust tähendusest. Palveldamiskogemuse äratundmisastme määrab eeskätt inimese kujuneva surematu hinge arengutaset. Hinge vaimne kasv toimub täiesti sõltumatult intellektuaalsest eneseteadvusest.

Palveldamiskogemus seisneb kaaslaseks antud Kohandaja ülevas katses teatada jumalikule Isale Jumalat otsiva sureliku meele ja Jumalat ilmutava surematu Kohandaja ühisloomingu — inimhinge — väljendamatuist igatsusist ja sõnuks vormimata püüdlusist. Järelikult on palveldamine tegu, millega aineline meel soostub oma vaimsustuva mina katsega võtta Kõikse Isa usupojana temaga ühineva vaimu juhatusel ühendust Jumalaga. Surelik meel nõustub palveldama; surematu hing igatseb palveldamist ja teeb sellega algust; sureliku meele ja areneva surematu hinge eest juhib sellist palveldamist jumaliku Kohandaja kohalolek. Lõppkokkuvõttes saab tõeline palveldamine kogemuseks, mis on teostunud neljal kosmilisel tasandil: intellektuaalsel, morontialikul, vaimsel ja isiksuslikul — meele, hinge ja vaimu teadvuse tasandil ning nende ühinemistasandil isiksuses.