[one_full last=”yes” spacing=”yes” center_content=”no” hide_on_mobile=”no” background_color=”” background_image=”” background_repeat=”no-repeat” background_position=”left top” hover_type=”none” link=”” border_position=”all” border_size=”0px” border_color=”” border_style=”” padding=”” margin_top=”” margin_bottom=”” animation_type=”” animation_direction=”” animation_speed=”0.1″ animation_offset=”” class=”” id=””][fusion_widget_area name=”avada-custom-sidebar-faq” background_color=”” padding=”” class=”” id=””][/fusion_widget_area][/one_full][one_full last=”yes” spacing=”yes” center_content=”no” hide_on_mobile=”no” background_color=”” background_image=”” background_repeat=”no-repeat” background_position=”left top” hover_type=”none” link=”” border_position=”all” border_size=”0px” border_color=”” border_style=”” padding=”” margin_top=”” margin_bottom=”” animation_type=”” animation_direction=”” animation_speed=”0.1″ animation_offset=”” class=”” id=””][fusion_text]
Ideaal, arengu – See Õpetajate-Poegade epohh juhatab sisse planeedi viimase ajastu — arengu ideaali, valguse ja elu ajastu. 49:5.27
Idealism – Jumalikkusele ligemale viiv käsitus. 3:5.11
Idee – Idee on vaid teoreetiline tegevuskava, kindel otsus aga tunnustatud tegevuskava. 101:7.1
Igavene Poeg – Igavene Poeg on absoluutne isiksus, vaimse energia, morontia vaimude ja täiustunud vaimude saladus. 0:5.5
Igavik – Et seda surelikule meelele seletada, on minu arvates mõttekam kujutleda igavikku tsüklina ja igavest eesmärki lõputu ringina, kus igavikutsükkel on aja aineliste tsüklitega mingil viisil sünkroniseeritud. Mis puutub igavikutsükliga seotud ja sellesse kuuluvatesse ajasektoritesse, siis oleme sunnitud mõistma, et niisugused ajutised epohhid sünnivad, elavad ja surevad täpselt samamoodi kui sünnivad, elavad ja surevad ajutised ajalikud olendid. 32:5.4
Ajasektorid on nagu isiksuse välgatused ajalikus vormis: nad ilmuvad korraks ja on siis inimeste silmist kadunud, ilmudes taas uute toimijate ja jätkuvate teguritena kõrgemas elus igavese ringi lõputus liikumises. Igavikku saab vaevalt kujutleda sirge teena, arvestades meie uskumust, et piirideta universum liigub tohutult pikaks venitatud ringina ümber Kõikse Isa keskse asupaiga. 32:5.5
Tegelikult on igavik ajalikule piiritletud meelele arusaamatu. Te lihtsalt ei suuda seda haarata, te ei saa sellest aru. 32:5.6
Inimese kosmilisele orientatsioonile aitab kaasa võimalikult hea arusaamine Jumaluse ja kosmose vahelisest suhtest. Absoluutne Jumalus on olemuselt küll igavene, ent Jumalad on seotud ajaga kui igavikus omandatava kogemusega. Arenevates universumites on igavik ajaline igikestvus — igikestev praegu. 118:1.1
Igavene Poeg on Kõikse Isa „esimese” isikulise ja absoluutse idee täiuslik ja lõplik väljendus. Seepärast on nii, et ükskõik millal ja ükskõik kuidas Isa ennast isikuliselt ja absoluutselt avaldab, teeb ta seda oma Igavese Poja kaudu, kes on alati olnud, on nüüd ja jääb igaveseks elavaks ja jumalikuks Sõnaks. 6:0.1
Igavene Poeg on Paradiisi-Isa jumaliku reaalsuse, määratlematu vaimu ja absoluutse isiksuse kõikse ja lõpmatu idee vaimne isikustumine. Ja nii ongi Poeg Kõikse Isa loojaidentiteedi jumalik ilmutus. 6:0.3
Igavene Poeg on universumite universumi vaimse valitsuse kese ja jumalik haldur. Kõikne Isa on esmalt looja ja siis juhtija. Igavene Poeg on esmalt kaaslooja ja siis vaimne haldur. „Jumal on vaim” ning Poeg on selle vaimu isikuline ilmutus. Esimene Allikas ja Kese on Tahteabsoluut, Teine Allikas ja Kese on Isiksusabsoluut. 6:1.2
Igavene Poeg on kõigele loodule suur armujagaja. 6:3.2
Ilmnenud – Sõnal „ilmnenud” on raamatus eriline tähendus. See on sõna, mis kirjeldab, kuidas keegi on olevaks saanud, nagu sõna „loodud”, kuid ilmnenud ei tähenda loodud. See tähendab teatud algsündmust, mis on eelaegne, eelloov või igavikulise staatusega. Meid on informeeritud, et Jumal on isiksus aga to loob kui üliisiksus, pannes ilmnema. Absoniidsed olevused ja Transtsendentaalid ei ole loodud, nad ilmnesid.
Ilmutus – Arutlus on teaduse meetod, usk on religiooni meetod, filosoofia püüab kasutada meetodina loogikat. Ilmutus kompenseerib morontia-vaatepunkti puudumise, andes meetodi, kuidas meele abil saavutada ühtne reaalsusest arusaamine ning aine ja vaimu suhete mõistmine. Tõeline ilmutus ei muuda teadust kunagi ebaloomulikuks, religiooni mittemõistlikuks ja filosoofiat ebaloogiliseks. 101:2.2
Usk ilmutab Jumalat hinges. Ilmutus, mis asendab arenevas maailmas morontiataipamist, võimaldab inimesel näha looduses sedasama Jumalat, keda usk näitab tema hinges. Seega ületab ilmutus edukalt ainelise ja vaimse, isegi loodud-olendi ja Looja, inimese ja Jumala vahelise kuristiku. 101:2.10
Ilu – Tõde, ilu ja headus on jumalikud reaalsused ning vastavalt sellele, kuidas inimene vaimse elu astmestikul kõrgemale tõuseb, saavad need Igavikulisuse ülimad tunnuslikud omadused ikka rohkem ja rohkem kooskõlastatuks ja ühendatuks Jumalas, kes on armastus. 2:7.10
Te mõistate mõnevõrra filosoofiat ning saate palveldamisel, sotsiaalteenistuses ja isiklikus vaimses kogemuses aru jumalikkusest, kuid ilu poole püüdlemine — kosmoloogia — on teil liigagi sageli piiratud inimese tahumatute kunstipüüdluste uurimisega. Ilu, kunst on suures osas vastuolude ühitamise küsimus. Ilu mõiste seisukohalt on oluline mitmekesisus. Ülim ilu, piiritletud kunsti tipp, on Looja ja loodud-olendi tohutute kosmiliste äärmuste ühitamise draama. Jumalat leidev inimene ja inimest leidev Jumal — loodudolendi saamine niisama täiuslikuks kui Looja — see ongi ülima ilu kõrgeim saavutus, kosmilise kunsti saavutuste tipp. 56:10.3
Ilu olemasolu eeldab hindamisvõimelise loodud-olendi meele kohalolekut niisama kindlalt kui edasiliikuva evolutsiooni fakt osutab Ülima Meele ülemvõimule. Ilu on nähtuva reaalsuse kaugeleulatuva mitmekesisuse harmoonilise aegruumi sünteesi intellektuaalne äratundmine, mis kõik pärineb varem eksisteerinud ja igavesest ühtsusest. 56:10.11
Ingliväed – Ingliväed on loodud-olendite eraldi klass; nad on täiesti erinevad surelike ainelisest loodud-olendite klassist ja moodustavad universumi intellektiolendite eraldi rühma. Inglid ei kuulu sellesse loodud-olendite rühma, mida pühakirjas „Jumala Poegadeks” nimetatakse; nad pole ka surelike inimeste ülendatud vaimud, kes on asunud liikuma edasi kõrgetes eluasemeilmades. Inglid on sellistena loodud ega paljune. Inglivägedel on inimsooga vaid vaimne sugulus. Kui inimene teel Paradiisi-Isa juurde edasi liigub, läbib ta seisundi, mis on inglite omaga sarnane, kuid surelik inimene ei saa kunagi ingliks. Inglid ei sure kunagi, nagu sureb inimene. Inglid on surematud, kui nad just ei tee pattu, nagu juhtus mõnega seoses Luciferi pettustega. Inglid on taeva vaimsed teenijad ning nad pole ei kõiketeadvad ega kõikvõimsad. Ent kõik ustavad inglid on tõeliselt puhtad ja pühad. 167:7.2
Inimene – Surelik inimene on väga suures osas realiseerumata vaimne potentsiaalsus. 0:4.7
Jumal on vaim — vaimisiksus, inimenegi on vaim — potentsiaalne vaimisiksus. 1:6.8
Igavene Poeg on täielikult vaimne, inimene on peaaegu täiesti aineline. 6:6.4
Kohandaja on inimese võimalus jõuda igavikku, inimene on Kohandaja võimalus saavutada isiksus. 107:6.2
Surelik inimene on masin, elav mehhanism, kelle juured on tõeliselt kinni füüsilises energiamaailmas. Paljud inimlikud reaktsioonid on olemuselt mehaanilised, suur osa elust on masinlik. Ent inimene on mehhanismina hoopis enam kui vaid masin: talle on annetatud meel ja tema sisimas elab vaim ja kuigi ta ei pääse kogu oma ainelise elu jooksul kunagi eksistentsi keemilisest ja elektrilisest mehaanikast, võib ta üha enam õppida, kuidas allutada seda füüsilise elu masinat kogemustest saadud suunavale tarkusele, pühendades inimmeele sisimas elava Mõttekohandaja vaimsete tungide teostamisele. 118:8.2
Inimene on Jumala poeg, mitte kuradi laps. 145:3.4
Intuitsioon, moraalne – Moraalne intuitsioon, kohustuse äratundmine. 16:7.1
Isekus – Kõigist ohtudest inimese surelikule olemusele ja tema vaimsele terviklikkusele on suurim just uhkus. Olla julge tähendab olla vapper, kuid isekus on hooplev ja hukutav. Mõõdukat enesekindlust ei tohiks taunida. Inimese võime ennast ületada on üks omadus, mis tema loomariigist eristab. 111:6.9
Ohjeldamatu isemeelsus ja piiramatu eneseväljendus on sama mis ilmne isekus, äärmine jumalakartmatus. 54:1.5
Isiksus – Isiksus pole ealeski spontaanne — see on Paradiisi-Isa kingitus. Isiksus lisatakse energiale ja ta seostub ainult elavate energiasüsteemidega, identiteet võib seostuda elutute energiavormidega. 0:5.4
Sureliku inimese isiksus pole ei keha, meel ega vaim, ka mitte hing. Isiksus on lakkamatus muutumises oleva loodud-olendi kogemuse ainuke muutumatu reaalsus, ta ühendab kõik teised individuaalsusega seotud tegurid. Isiksus on Kõikse Isa ainulaadne annetus elavatele ning nendega seostuvatele mateeria-, meele- ja vaimuenergiatele, mis jääb ellu koos morontia hingega. 0:5.11
Sügavamalt mõtiskledes Jumaluse üle, tuleb isiksuse mõiste lahus hoida kehalise reaalsuse ideest. Aineline keha pole ei inimese ega Jumala isiksuse lahutamatu tingimus. Kehalise reaalsuse ideest johtuv viga tõuseb ilmekalt esile inimomase filosoofia mõlemas äärmuses. Materialism väidab, et kuna inimene kaotab surres oma keha, lakkab ta isiksusena olemast; panteism kinnitab, et Jumalal pole keha ja järelikult ei ole ta isik. Inimese tasandist kõrgemale tõusnud arenev isiksus tegutseb meele ja vaimu ühtsuses.
Isiksus ei ole lihtsalt Jumala lahutamatu omadus, pigem märgib see lõpmatu ole-muse täielikkuse ja ühinenud jumaliku tahte kooskõlastatust, mis leiab täiusliku väljenduse igavikulisuses ja universaalsuses. Isiksus oma ülimas tähenduses on Jumala ilmutus universumite universumile. 1:5:13
Isiksus on üks universumi lahendamata mõistatusi. Me suudame küll luua adekvaatseid käsitusi neist tegureist, mis kuuluvad eri klasside ja tasandite isiksuste koos tisse, aga me ei mõista täielikult isiksuse enda tegelikku olemust. Me tajume selgesti neid arvukaid mõjureid, mis ühtekokku koondatuna moodustavad inimisiksuse kesta, ent me ei adu täiel määral niisuguse piiritletud isiksuse olemust ja tähendust.
Isiksus on potentsiaalina olemas kõikides meelega olendites: intellekti alampiiriks on eneseteadvus, ülempiiriks jumalateadvus. Kuid meele annetamine üksi ei loo veel isiksust, seda ei tee ka vaim ega füüsiline energia. Isiksus on see kosmilise reaalsuse kvaliteet ja väärtus, mille annetab ainult Jumal-Isa ning mille ta annetab seostunud ja kooskõlastunud aine-, meele- ja vaimuenergia elavatele süsteemidele. Ka pole isiksust võimalik saavutada järk-järgult arenedes. Isiksus võib olla kas aineline või vaimne, ta kas on või teda ei ole. See, mis on isiksuseta, ei jõua kunagi isiksustasandile muidu kui Paradiisi-Isa otsese abiga. 5:6.3
Isiksus on originaalse olemusega ainulaadne and, mille olemasolu ei sõltu Mõttekohandajate annetamisest, vaid eelneb sellele. Siiski suurendab Kohandaja kohalolek isiksuse kvalitatiivseid ilminguid. Isa juurest saabudes on Mõttekohandajad oma olemuselt täiesti ühesugused, iga isiksus aga on erinev, algupärane ja ainuline. Lisaks määravad ja täpsustavad isiksuseilminguid omavahel seostuvad ainelise, mõis tusliku ja vaimse olemusega energiad, mis moodustavadki isiksuseilmingute olemuslikud raamid.
Isiksused võivad üksteisega sarnaneda, kuid mitte kunagi pole nad identsed. Ühte kindlasse seeriasse, tüüpi, klassi või algkujusse kuuluvad isikud võivad olla ja ongi üksteise moodi, aga iialgi ei ole nad identsed. Isiksus on üksikisiku see omadus, mida me tunneme ning mis võimaldab meil tulevikuski säärast olendit ära tunda, hoolimata tema kuju, meele või vaimu seisundis toimunud muutuste olemusest ja ulatusest. Isiksus on iga indiviidi niisugune osa, mis lubab meil seda isikut ära tunda ja eksimatult samastada tollega, keda me varem tundsime — identifitseerida sõltumata sellest, kui suurel määral ta võib olla muutunud oma isiksuse ilmingute ja väljendamise välise külje teisenemise tõttu. 16:8.4
Inimisiksus on aegruumiline vari, mida heidab jumaliku Looja isiksus. Ning midagi olemasolevat ei saa eales õigesti mõista tema varju põhjal. Varje tuleks tõlgendada tõelise substantsi terminitega. 1:6.1
Isiksust kavandab ja annetab Kõikne Isa. 21:2.6
Isiksus on see kosmiline annetus, see kõikse reaalsuse aspekt, mis võib samaaegselt piiramatute muutustega eksisteerides säilitada oma samasuse kõigis neis muutustes ja igavesti ka pärast neid. 130:4.6
Isikuline – Kõike ja mida tahes olemasolevat, mis vastab Isa isiksusringlusele, nimetame me isikuliseks. 0:6.1