Mis on isiksus?

Isiksuse olemus

Isiksuste reaalsused

0:5.1 Isiksus on üks jumalustatud reaalsuse tasandeid, ta ulatub surelike ja keskteeliste tasandist — kus palveldamise ja tarkuse kaudu on saavutatud meele kõrgem aktiviseerumine — läbi morontia- ja vaimse tasandi isiksuse staatuse lõplikkuse saavutamiseni. See on surelike ja nendetaoliste olendite arenev tõusmine, kuid universumis kohtab arvukalt ka muid isiksuste klasse.

0:5.2 Reaalsus allub üldisele avardumisele, isiksus lõputule mitmekesistumisele ning nad mõlemad on suutelised peaaegu piiramatuks Jumalusega kooskõlastumiseks ja igaveseks stabiliseerumiseks. Kui mitteisikulise reaalsuse ümberkujunemise ulatus on täpselt piiritletud, siis isiksuse reaalsuse üha edeneval evolutsioonil pole meie teada mingeid piire.

0:5.3 Saavutatud kogemuslikel tasanditel on kõik isiksuste klassid või väärtused tihedalt seotud ja isegi kaasloovad. Koguni Jumal ja inimene võivad elada koos ühe ühinenud isiksusena, nagu seda nii hästi tõestab Inimese Poja ja Jumala Poja Kristus Miikaeli praegune staatus.

0:5.4 Kõik lõpmatusest alamad isiksuste liigid ja -faasid on assotsiatiivselt kättesaadavad ja potentsiaalselt kaasloovad. Eelisikulist, isikulist ja üliisikulist seob koordineeritud saavutuste, järk-järgult kasvavate edusammude ja kaasloomevõime ühine potentsiaal. Mitteisikuline ei muutu aga mitte kunagi vahetult isikuliseks. Isiksus pole ealeski spontaanne — see on Paradiisi-Isa kingitus. Isiksus lisatakse energiale ja ta seostub ainult elavate energiasüsteemidega, identiteet võib seostuda elutute energiavormidega.

0:5.5 Kõikne Isa on isiksuse reaalsuse, isiksuse annetamise ja isiksuse saatuse saladus. Igavene Poeg on absoluutne isiksus, vaimse energia, morontia vaimude ja täiustunud vaimude saladus. Ühine Toimija on vaim-meele isiksus, intellekti ja arukuse allikas ning kõikehõlmav meel. Paradiisisaar aga on mitteisikuline ja ekstravaimne; ta on universaalse keha olemus, füüsilise aine allikas ja kese ning universaalse ainelise reaalsuse absoluutne näidis-algkuju.

0:5.6 Need kõikse reaalsuse omadused ilmnevad Urantia inimkogemuses järgmistel tasanditel:

0:5.7 1. keha. Inimese materiaalne ehk füüsiline organism. Oma loomult ja päritolult animaalne elektrokeemiline mehhanism;

0:5.8 2. meel. Inimorganismi mõtlev, tajuv ja tundev mehhanism. Kogu teadvustatud ja alateadvuslik kogemus. Tundeeluga ühendatud intellekt, mis tõuseb palveldamise ja tarkuse kaudu vaimsele tasandile;

0:5.9 3. vaim. Inimese meeles elav jumalik vaim — Mõttekohandaja. See surematu vaim on eelisikuline — ta pole isiksus, ehkki tema saatuseks on muutuda ellujääva sureliku loodud-olendi isiksuse osaks;

0:5.10 4. hing. Inimhing on kogemuslik saavutus. Kui surelik olend otsustab „teha taevase Isa tahtmist”, saab inimeses elavast vaimust inimkogemuse uue reaalsuse isa. Surelik ja materiaalne meel on tollesama reaalsuse ema. Selle uue reaalsuse olemuslik alus pole ei materiaalne ega vaimne — see on morontialik. See on ilmsiks tulev surematu hing, mille saatuseks on määratud pärast keha surma ellu jääda ja alustada tõusuteed Paradiisi.

0:5.11 Isiksus. Sureliku inimese isiksus pole ei keha, meel ega vaim, ka mitte hing. Isiksus on lakkamatus muutumises oleva loodud-olendi kogemuse ainuke muutumatu reaalsus, ta ühendab kõik teised individuaalsusega seotud tegurid. Isiksus on Kõikse Isa ainulaadne annetus elavatele ning nendega seostuvatele mateeria-, meele- ja vaimuenergiatele, mis jääb ellu koos morontia hingega.

Mis on isiksus?

112:0.1 ARENEVAD planeedid on inimeste päritolusfäärid, kus tõususureliku elujärk algab. Urantia on teie lähtepunkt, siin moodustate oma jumaliku Mõttekohandajaga ajutise liidu. Teile on annetatud täiuslik teejuht; seetõttu saate ajastuid kestva auhinna, kui siiralt ajaga võidu jooksete ja usu finišisse jõuate: te ühinete igaveseks teie sisimas elava Kohandajaga. Siis alustate oma tõelist elu, tõusuelu, millele teie praegune surelik seisund on vaid eeskojaks. Siis algab ülev ja edasiviiv missioon lõpetanutena teie ees avanevas igavikus. Kõigi järjestikuste ajastute ja arengulise kasvu etappide jooksul jääb aga üks osa teist täiesti muutumatuks ja see on isiksus — miski püsiv kõigis muutustes.

112:0.2 Ehkki püüd määratleda isiksust tähendaks liigset enesekindlust, võib olla abi mõningate isiksuse kohta teada olevate faktide loetlemisest:

112:0.3 1. isiksus on see omadus reaalsuses, mille on annetanud Kõikne Isa ise või Isa nimel tegutsev Ühine Toimija;

112:0.4 2. selle võib annetada igale elavale energiasüsteemile, milles on olemas meel või vaim;

112:0.5 3. see ei allu täielikult eelneva põhjusliku seose kammitsatele. See on suhteliselt loov või kaasloov;

112:0.6 4. annetatuna arenevatele ainelistele loodud-olenditele, ajendab see vaimu püüdma energiat-ainet meele vahendusel allutada;

112:0.7 5. isiksusel puudub küll identiteet, kuid see võib ühildada suvalise elava energiasüsteemi identiteedi;

12:0.8 6. see ilmutab ainult kvalitatiivseid reageeringuid isiksuseringlusele vastupidiselt kolmele energiale, mis reageerivad gravitatsioonile nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt;

112:0.9 7. isiksus jääb muutustes muutumatuks;

112:0.10 8. see võib teha Jumalale kingituse — pühendada oma vaba tahte Jumala tahte täitmisele;

112:0.11 9. sellele on iseloomulik kõlblus — teadlikkus suhete suhtelisusest teiste isikutega. See eristab käitumistasandeid ja teeb nende vahel valikuid;

112:0.12 10. isiksus on ainulaadne, täiesti ainulaadne: see on ainulaadne ajas ja ruumis; see on ainulaadne igavikus ja Paradiisis; see annetatakse ainulaadsena — teisikuid ei ole olemas; selle iga eksisteerimishetk on ainulaadne; selle suhe Jumalaga on ainulaadne — Jumal ei ole isikute austaja, kuid ka ei liida neid kokku, sest need ei ole liidetavad — nad on ühendatavad, kuid mitte summeeritavad;

112:0.13 11. isiksus reageerib otseselt teise isiksuse juuresolekule;

112:0.14 12. seda saab vaimule lisada, mis näitab Isa esimust Poja suhtes (meelt ei pea vaimule lisama);

112:0.15 13. isiksus võib sureliku surmas ellu jääda koos identiteediga, mis säilib seejuures ellujäävas hinges. Kohandaja ja isiksus ei muutu, nendevaheline suhe (hinges) on aga pidev muutumine ja jätkuv evolutsioon ning kui see muutumine (kasv) lakkaks, lakkaks hing olemast;

112:0.16 14. isiksus on ainulaadselt teadlik ajast ja see on midagi muud kui meele või vaimu ajataju.

130:4.6 Isiksus on see kosmiline annetus, see kõikse reaalsuse aspekt, mis võib samaaegselt piiramatute muutustega eksisteerides säilitada oma samasuse kõigis neis muutustes ja igavesti ka pärast neid.

140:4.7 „Te tunnete nad ära nende viljadest.” Isiksus jääb sisuliselt muutumatuks, muutub — kasvab — tema moraalne olemus.

9:4.6 Meel teisendab vaimuomased väärtused intellektuaalseteks tähendusteks, ent tahe suudab panna mõistuslikud tähendused vilja kandma nii ainelises kui ka vaimses maailmas. Paradiisi poole tõusmine sisaldab endas nii vaimu, meele kui ka energia suhtelist ja erilist kasvu. Isiksus on see, mis ühendab neid kogemusliku individuaalsuse osiseid.

Kust isiksus tuleb ja kuidas toimib?

112:1.1 Kõikne Isa annetab oma loodud-olenditele isiksuse potentsiaalselt igavese annetusena. See jumalik kingitus on mõeldud toimima universumi arvukatel tasanditel ja järjestikustes olukordades, alates alamast piiritletud seisundist kuni kõrgeima absoniitse seisundini, isegi absoluutsuse piirini. Seega toimib isiksus kolmel kosmilisel tasandil ehk kolmes universumifaasis:

112:1.2 1. asendipõhine staatus. Isiksus toimib ühtviisi tõhusalt nii kohalikus universumis, superuniversumis kui ka keskses universumis;

112:1.3 2. tähendusepõhine staatus. Isiksus toimib tõhusalt nii piiritletud kui ka absoniitsel tasandil ja isegi absoluutsuse piiril;

112:1.4 3. väärtusepõhine staatus. Isiksust võib kogemuslikult tunnetada järjestikustel aladel: ainelisel, morontia-ja vaimuvallas.

112:1.5 Isiksusel on täiustatud toimimisulatus kosmilistes mõõtmetes. Piiritletud isiksusel on kolm mõõdet ja need toimivad umbes nii:

112:1.6 1. pikkus esindab edasimineku olemust ja suunda — liikumist läbi ruumi ja jälgides aja kulgu —, see on evolutsioon;

112:1.7 2. sügavus vertikaalsuunas hõlmab organismi tunge ja hoiakuid, eneseteostust ja üldist keskkonnale reageerimist erinevatel tasanditel;

112:1.8 3. laius hõlmab kooskõla, seoseid ja iseolu korraldust.

112:1.9 Urantia surelikele annetatud isiksusetüübil on potentsiaalselt seitse eneseväljenduse ehk eneseteostuse mõõdet. Neist mõõtmetest kui nähtustest võivad kolm teostuda piiritletud, kolm absoniitsel ja üks absoluutsel tasandil. Absoluutsest madalamatel tasanditel on see seitsmes ehk terviklikkuse mõõde kogetav isiksuse faktina. See ülim mõõde on seostatav absoluut ja kuigi see pole lõpmatu, on sel mõõtmel potentsiaali lõpmatust madalamal tasemel absoluutseni jõuda.

112:1.10 Isiksuse piiritletud mõõtmed on seotud kosmilise pikkuse, sügavuse ja laiusega. Pikkus tähistab tähendust, sügavus tähistab väärtust, laius hõlmab taipamist — võimet kogeda kosmilise reaalsuse vastuvaidlematut tunnetamist.

112:1.11 Morontiatasandil kõik need ainelise tasandi piiritletud mõõtmed suurenevad tunduvalt ja teatud uued dimensioonilised väärtused saavad mõistetavaks. Mota mõjul ja morontiamatemaatika kaasabil põimuvad need morontiatasandi avardunud dimensioonilised kogemused imekaunilt ülima ehk isiksusemõõtmega.

112:1.12 Surelike vaev inimisiksuse uurimisel oleks suures osas välditav, kui piiritletud loodud-olend peaks meeles, et dimensioonilised tasandid ja vaimsed tasandid ei kooskõlastu isiksuse kogemuslikult teostudes.

112:1.13 Elu on tegelikult organismi (individuaalsuse) ja tema keskkonna vahel kulgev protsess. Isiksus annab sellele organismi ja keskkonna ühendusele identiteedilise väärtuse ja jätkuvuse tähendused. Seega arvestatakse, et stiimulile reageerimine kui nähtus ei ole ainult mehaaniline protsess, sest isiksus toimib ühe tegurina terviklikus situatsioonis. Alati on tõsi, et mehhanismid on olemuselt passiivsed, organismid aga olemuselt aktiivsed.

112:1.14 Füüsiline elu kui protsess kulgeb mitte niivõrd organismi sees kui organismi ja keskkonna vahel. Iga niisugune protsess kaldub looma ja sisse seadma organismi sellisele keskkonnale reageerimise algkujusid. Kõik need suunavad algkujud mõjutavad väga tugevalt sihi valikut.

112:1.15 Mina ja keskkond loovad omavahel tähendusrikka kontakti just meele vahendusel. Organismi võime ja valmisolek keskkonnaga nii tähendusrikkaid kontakte luua (reageering ajele) näitab kogu isiksuse hoiakut.

112:1.16 Isiksus ei saa isolatsioonis eriti hästi toimida. Inimene on loomult ühiskondlik olend, teda valitseb soov kuhugi kuuluda. On sõna-sõnalt õige: „Keegi meist ei ela iseenesele.”

112:1.17 Ent isiksuse mõiste kui kogu elava ja toimiva loodud-olendi tähendus märgib palju enamat kui suhete integreerimist: see tähendab kõigi reaalsuse tegurite ühildamist ja suhete kooskõlastamist. Kahe objekti vahel eksisteerivad suhted, kuid kolme või enama objekti vahel tekib süsteem ja see süsteem on midagi palju enamat kui vaid suurem või keerulisem suhe. See erinevus on väga oluline, sest kosmilises süsteemis on üksikliikmed omavahel seotud ainult suhtes tervikuga ja terviku individuaalsuse kaudu.

112:1.18 Inimorganismis moodustab selle osade summa iseolu — individualiteedi —, kuid sellel protsessil pole midagi ühist isiksusega, sest see ühildab endas kõiki neid tegureid suhestatult kosmilise reaalsusega.

112:1.19 Kogumites on osad kokku liidetud, süsteemides on osad kokku seatud. Süsteemid on olulised just oma korrastatuse — asendipõhise väärtuse — poolest. Heas süsteemis on kõik tegurid kosmiliselt paigas. Halvas süsteemis on kas midagi puudu või paigast ära — häiritud. Inimsüsteemis ühildab isiksus kõiki tegevusi ja annab omalt poolt identiteedile ja loovusele omadusi.

160:2.2 Et loomad ei saa üksteisele ideid edasi anda, ei saa nad arendada isiksust. Inimesel areneb isiksus, kuna ta saab oma kaaslastega nii ideede kui ka ideaalide tasandil suhelda.

29:4.13 Isiksus ei tarvitse alati kaasneda meelega. Meel võib mõelda ka siis, kui ta on igasugusest valikuvabadusest ilma jäetud, nagu see esineb arvukatel alamatel loomaliikidel, ja sama kehtib teatavate niisuguste alluvate füüsiliste juhtijate kohta. Paljud neist automaatsematest füüsilise võimsuse reguleerijatest ei ole üheski suhtes isikud. Neile ei ole antud tahet ega iseseisvat otsustamisvõimet, kuid nad alluvad täielikult neile antud ülesannete mehaanilise täitmise täiuslikule kavale. Vaatamata sellele on nad kõik kõrge intellektiga olendid.

Isiksus ja ise

112:2.1 Iseolu uurides oleks kasulik meeles pidada, et:

112:2.2 1. füüsilised süsteemid on alluvad;

112:2.3 2. intellektuaalsed süsteemid on kooskõlastuvad;

112:2.4 3. isiksus on domineeriv;

112:2.5 4. sisimas elav vaimne jõud on potentsiaalselt suunav.

112:2.6 Kõigis iseolu käsitustes tuleks võtta arvesse, et elu fakt on esmane ning hinnangud ja tõlgendused järgnevad sellele. Inimlaps kõigepealt elab ja seejärel mõtleb oma elu üle. Kosmilises süsteemis eelneb taipamine ettenägelikkusele.

112:2.7 See universumi fakt, et Jumalast sai inimene, on kõiki inimisiksuse tähendusi ja väärtusi igaveseks muutnud. Armastus selle sõna tõelises tähenduses tähendab tervikisiksuste vastastikust lugupidamist, olgu nad inimlikud või jumalikud või inimlikud ja jumalikud. Ise osad võivad toimida arvukatel erinevatel viisidel — mõelda, tunda, soovida —, ent vaid kogu isiksuse kooskõlastatud omadused on koondatud arukas tegutsemises, kusjuures kõik need võimed seostuvad surelikule meelele antud vaimse annetusega, kui inimene armastab siiralt ja isetult teist inimest või jumalikku olendit.

112:2.8 Kõik surelike arusaamad reaalsusest põhinevad eeldusel, et inimisiksus on tegelik; kõik arusaamad inimesest kõrgematest reaalsustest põhinevad inimisiksuse kogemustel seoses teatavate vaimsete olemusvormide ja jumalike isiksustega kosmilistes reaalsustes. Kõik mittevaimne inimkogemuses, välja arvatud isiksus, on vahend eesmärgi saavutamiseks. Sureliku inimese iga tõeline suhe teiste isikutega — inimlike või jumalikega — on eesmärk omaette. Ja selline osadus Jumaluse isiksusega on universumis tõusu igavene siht.

112:2.9 Isiksuse omamine teeb inimesest vaimse olendi, sest iseolu terviklikkus ja isiksuse eneseteadvus on aineülese maailma annetused. Ainuüksi asjaolu, et surelik materialist võib eitada aineüleste reaalsuste eksisteerimist, näitab iseeneses ja iseenesest vaimusünteesi ja kosmilise teadvuse kohalolekut ja toimimist tema inimmeeles.

112:2.15 Kosmilise evolutsiooni eesmärk on saavutada isiksuse ühtsus tänu vaimu üha kasvavale üleolekule ja tahtelisele valmisolekule võtta vastu Mõttekohandaja õpetus ja juhatus. Nii inimisiksusel kui ka inimesest kõrgemal isiksusel on talle iseloomulik kosmiline omadus, mida võiks nimetada „üleoleku evolutsiooniks” — üha kasvav kontroll nii enda kui ka oma keskkonna üle.

112:2.16 Kunagine inimisiksus, tõusuolend, läbib kaks suurt faasi, mille käigus tahe domineerib üha enam ise ja universumi üle:

112:2.17 1. lõpetanu-eelne ehk Jumala otsimise kogemus, mis seisneb eneseteostuse kasvus identiteedi avardumise ja tegelikustumise kaudu koos kosmiliste probleemide lahendamise ja seejärel universumi valitsemisega;

112:2.18 2. lõpetanu-järgne ehk Jumala ilmutamise kogemus, kuhu kuulub eneseteadvuse loov avardumine, ilmutades kogemuslikku Ülimat Olendit Jumalat otsivatele mõistustele, kes pole veel jõudnud jumalanäolisuse jumalikele tasanditele.

112:2.20 Aineline ise, inimidentiteedi ego-olemusvorm, sõltub füüsilise elu ajal ainelise elu kandja jätkuvast funktsioneerimisest, energiate ja intellekti ebapüsiva tasakaalu jätkuvast eksisteerimisest, mida Urantial on hakatud eluks nimetama. Ent ellujäämisväärtusega iseolu, mis suudab ületada surmakogemuse, kujuneb välja ainult tänu sellele, et areneva isiksuse identiteet kantakse ajutisest elukandjast — ainelisest kehast — potentsiaalselt üle kestvamasse ja surematusse morontiahinge ning edasi neile tasanditele, kus see täitub vaimureaalsusega ja saavutab lõpuks vaimureaalsuse staatuse. See tegelik üleminek ainelistelt sidemetelt morontiaga samastumisele toimub tänu Jumalat otsiva inimolendi otsuste siirusele, püsivusele ja vankumatusele.

Isiksus peale keha surma

12:8.16 Mida kirkamini särab vaimsustunud isiksus (Isa universumis, potentsiaalse vaimisiksuse fragment üksikolendis), seda tugevama varju heidab sekkuv meel oma materiaalsele rüüle. Ajas on inimese keha täpselt niisama reaalne kui ta meel ja vaimgi, ent surmas jäävad nii meel (identiteet) kui ka vaim ellu, keha aga mitte. Isiksuse kogemuses võib kosmiline reaalsus ka olemata olla. Ja nii on teile tuntud kreeka ütlusel mateeriast kui temast reaalsema vaimse algolemuse varjust tõepoolest oma filosoofiline tähendus.

102:3.9 Teadmine annab uhkustunde, et on olemas isiksus; tarkus on teadlikkus isiksuse tähendusest; religioon on isiksuse väärtuse tunnetamise kogemus; ilmutus annab kindlustunde isiksuse ellujäämise suhtes.

112:3.5 Pärast surma pöördub aineline keha tagasi elementide maailma, millest ta oli tekkinud, kuid kaks ellujääva isiksuse mitteainelist tegurit jätkavad olemasolu: koos enne teda eksisteerinud Mõttekohandajaga siirdub Diviningtonile Kohandaja mällu talletatud sureliku elujärk ja saatuse kaitsja hoole alla jääb surnud inimese surematu morontiahing. Need hinge faasid ja vormid, need kunagi liikuvad, kuid nüüd staatilised identiteedivalemid on vajalikud taasisikustamiseks morontiamaailmades ning Kohandaja taasühinemine hingega koondab kokku ellujäänud isiksuse, mis teid morontiaärkamise ajal taas teadvusele toob.

112:3.6 Nende puhul, kellel pole isiklikku seeravist kaitseinglit, täidavad sama identiteedi säilitamise ja isiksuse taaselustamise ülesannet ustavalt ja tõhusalt rühmakaitsjad. Seeravid on isiksuse taaskoondamisel asendamatud.

112:3.7 Surmaga kaotab Mõttekohandaja ajutiselt isiksuse, kuid mitte identiteedi; inimesest hoolealune kaotab ajutiselt identiteedi, kuid mitte isiksuse; eluasemeilmades ühinevad mõlemad igaveseks avaldumiseks. Lahkunud Mõttekohandaja ei pöördu mitte kunagi maa peale tagasi olendina, kelle sisimas ta on elanud; isiksus ei avaldu kunagi ilma inimtahteta; Kohandajast lahutatud inimene ei ilmuta ennast pärast surma kunagi aktiivse identiteedina ega loo mingil viisil sidet Maa peal elavate olenditega. Need Kohandajast lahutatud hinged on oma pika või lühikese surmaune ajal täiesti ja tervenisti teadvuseta. Nad ei saa kuidagi ilmutada isiksust ega suhelda teiste isiksustega enne, kui on lõplikult ellu ärganud.

112:5.1 Individuaalsus on kosmiline reaalsus — olgu see siis aineline, morontialik või vaimne reaalsus. Isikulisuse tegelikkus on Kõikse Isa annetus, milles Kõikne Isa toimib endas ja enda nimel või oma paljude esindajate kaudu universumis. Öeldes, et olend on isikuline, tunnistatakse selle olendi suhtelist individualiseerumist kosmilises organismis. Eluskosmos on peaaegu lõputu integreeritud reaalsete üksuste kogum, üksuste, mis kõik on suhteliselt sõltuvad terviku saatusest. Ent neile, kes on isikulised, on annetatud tegelik valik — kas võtta saatus vastu või sellest loobuda.

112:5.2 Isast lähtuv on igavene nagu Isa ja see kehtib ka isiksuse kohta, mille Jumal annab oma vabal tahtel, nagu ka jumaliku Mõttekohandaja kohta, kes on Jumala tegelik fragment. Inimese isiksus on igavene, kuid identiteedi osas tingimuslik igavene reaalsus. Olles ilmunud Isa tahte kohaselt, saavutab isiksus eesmärgi, milleks on Jumalus, kuid inimene peab valima, kas ta viibib selle eesmärgi saavutamise juures või mitte. Ilma selle valikuta jõuab isiksus kogemusliku Jumaluseni otse, saades osaks Ülimast Olendist. See tsükkel on ette määratud, kuid inimese osalemine selles on vabatahtlik, isiklik ja kogemuslik.

112:5.3 Surelik identiteet on ajutine, ajalik eluseisund universumis; see on reaalne vaid juhul, kui isiksus soovib saada jätkuvaks universuminähtuseks. See on inimese ja energiasüsteemi põhierinevus: energiasüsteem peab jätkuma, sellel pole valikut, kuid inimesel on kogu võim oma saatust määrata. Kohandaja on tõeline tee Paradiisi, kuid inimene ise peab seda teed mööda astuma oma otsuse toel, omal vabal valikul.

112:5.4 Inimolenditel on identiteet ainult ainelises tähenduses. Neid mina omadusi väljendab aineline meel, toimides mõistuse energiasüsteemis. Öeldes, et inimesel on identiteet, tunnistatakse asjaolu, et tal on olemas meeleringlus, mis on allutatud inimisiksuse tegudele ja tahte valikutele. Ent see on aineline ja puhtajutine avaldumine, nii nagu inimloode on inimelu ajutine parasiitlik faas. Kosmilisest vaatepunktist toimub inimolendite sünd, elu ja surm suhteliselt lühikesel ajahetkel; nad ei ole kestvad. Ent surelikul isiksusel on omal valikul võime viia oma identiteedi asupaik ajutisest ainelise intellekti süsteemist üle kõrgemasse morontiahinge süsteemi, milles koos Mõttekohandajaga luuakse uus isiksuse avaldumise kandja.

112:5.5 Ning just see valikuvõime, vaba tahtega olendi tunnus universumis, on inimese suurim võimalus ja ülim kosmiline vastutus. Inimtahte rikkumatusest sõltub tulevase lõpetanu igavene saatus, sureliku vaba tahte siirusest sõltub jumaliku Kohandaja igavese isiksuse saavutamine, sureliku valiku ustavusest Kõikse Isa suhtes sõltub, kas teostub uus tõusupoeg, otsuste-tegude vankumatusest ja tarkusest sõltub Ülima Olendi kogemusliku evolutsiooni tegelikkus.

112:5.6 Kuigi isiksuse kasvu kosmilised ringid tuleb igal juhul läbida, väljastatakse katseaja pikendamise korraldus siis, kui teist mitteolenevatel põhjustel takistavad aja ettenägematud asjaolud ja ainelisele eksistentsile omased puudused teil nende tasanditeni jõudmast oma sünniplaneedil, kuid teie kavatsustel ja soovidel on ellujäämisväärtust. Teile antakse täiendavalt aega end näidata.

112:5.7 Kui iganes tekib kahtlus, kas on tark viia inimidentiteet edasi eluasemeilmadesse, teevad universumivalitsused alati otsuse selle indiviidi isiklike huvide kohaselt — nad annavad hingele kõhklematult üleminekuolendi ajutise staatuse, jätkates avalduva morontiakavatsuse ja vaimse sihi jälgimist. Seega on jumalik õiglus tagatud ja jumalik halastus saab taas võimaluse avarduda.

112:5.9 See ei tähenda, nagu peaksid inimolendid pärast esimese võimaluse tagasilükkamist saama kasutada teist võimalust — sugugi mitte. Ent see tähendab, et kõik tahteolendid peavad kogema üht tõelist võimalust teha kaheldamatu, teadvustatud ja lõplik valik. Universumite suveräänsed Kohtunikud ei jäta isiksusestaatusest ilma ühtki olendit, kes pole teinud lõplikult ja täielikult igavest valikut, sest inimese hingele peab andma ja antaksegi täielik ning küllaldane võimalus ilmutada oma tõelist kavatsust ja tegelikku eesmärki.

112:5.12 On midagi reaalset, midagi inimevolutsioonist, midagi lisaks Saladuslikule Järelevaatajale, mis elab surma üle. See äsjailmunud olemusvorm on hing ja see elab üle nii füüsilise keha kui ka ainelise meele surma. See olemusvorm on teie jumaliku mina ehk Kohandaja ja teie inimmina käsikäes elatud elu ja ponnistuste ühine laps. See inimliku ja jumaliku vanema laps ongi maise päritoluga ellujääv element — see on morontiamina, surematu hing.

112:5.14 Surres katkeb elutähtsa liikumise lakkamise tõttu inimisiksusega kaasnev funktsionaalne identiteet. Inimisiksus on küll kõigist oma koostisosadest kõrgemal, kuid tema funktsionaalne identiteet sõltub neist. Elu seiskumine hävitab meele toimimiseks vajalikud füüsilised ajumustrid ja meele hävimine teeb lõpu surelikule teadvusele. Selle loodud-olendi teadvus saab ilmuda hiljem, alles siis, kui on loodud kosmiline olukord, mis võimaldab selsamal inimisiksusel funktsioneerida taas ühenduses eluenergiaga.

112:5.15 Ellujäävate surelike üleminekul päritolumaailmast eluasemeilma kas isiksuse taaskoondumise teel kolmandal perioodil või tõusmisega grupilise taaselustamise ajal säilitavad peainglid isiksuse koosseisu ürikut truult oma eriliste tegevuste maailmades. Need olendid ei ole isiksuse alalhoidjad (nii nagu kaitseseeravid hoolitsevad hinge eest), kuid usaldusväärsete sureliku ellujäämise eest hoolitsevate usaldusisikutena hoiavad sellele vaatamata tõhusalt kõiki isiksust määratlevaid tegureid. Me ei tea, kus täpselt surelik isiksus surma ja ellujäämise vahelisel ajal viibib.

112:5.16 Taasisikustamist võimaldav olukord tekitatakse kohaliku universumi morontia vastuvõtuplaneetide ülestõusmissaalides. Siin, neis elukoondamiskambrites, annavad juhendavad valitsusvõimud universumienergiat — morontia-, meele-ja vaimuenergiat — vahekorras, mis võimaldab magava ellujääja taas teadvusele tuua. Kunagise ainelise isiksuse koostisosade taaskoondamine hõlmab järgmist:

112:5.17 1. valmistatakse sobiv vorm, morontia energia-algkuju, milles uus ellujääja saab astuda kontakti mittevaimse reaalsusega ja millesse kosmilise meele morontiavariandi võib lülitada;

112:5.18 2. Kohandaja pöördub ootava morontia-olendi juurde tagasi. Kohandaja on teie tõusva identiteedi igavene hoidja: teie Järelevaataja on absoluutne tagatis sellele, et teie ise asute oma isiksuse ärkamisel loodavasse morontiavormi — ja mitte keegi teine. Ja Kohandaja viibib teie isiksuse taaskoondumise juures, et võtta enda peale teie ellujääva mina Paradiisi-teejuhi roll;

112:5.19 3. kui need taasisikustamise eeltingimused on kokku koondatud, asetab magava surematu hinge potentsiaalsuste seeravist kaitsja arvukate kosmiliste isiksuste abiga ootavale morontia meele-keha vormile peale selle morontia olemusvormi ja paigutab ta ühtlasi sellesse vormi, luues Ülima areneva lapse ja ootava Kohandaja vahele igavese ühenduse. Ja sellega jõuab lõpule taasisikustamine: mälu, taipamise ja teadvuse — identiteedi — taaskoondamine.

112:5.20 Taasisikustamine seisneb selles, et ärkav inimmina haarab äsjaeristunud kosmilise meele kaasa ringlusse lülitatud morontiafaasi. Isiksuseks nimetatud nähtuse jaoks on oluline, et iseolu-identiteedi reaktsioon universumikeskkonnale ei katke; ja seda saab teostada ainult meele kaudu. Iseolu säilib hoolimata mina kõigi komponentide pidevast muutumisest; füüsilises elus toimub muutumine järk-järgult, surres ja taasisikustumisel toimub muutumine äkki. Kogu iseolu (isiksuse) tõeline reaalsus on võimeline funktsioneerima, reageerides universumitingimustele, tänu oma koostisosade lakkamatule muutumisele, seisak tähendab vältimatut surma. Inimelu on elutegurite lõputu muutumine, mida ühendab muutumatu isiksuse stabiilsus.

112:6.1 Nagu tõugust saab liblikas, nii ilmuvad ka inimolendite tõelised isiksused eluasemeilmadesse, kus nad avalduvad esimest korda lahus oma kunagisest ainelisest kestast. Morontia-elujärk kohalikus universumis on seotud isiksusemehhanismi pideva tõusuga hinge eksistentsi morontia-algtasandilt kuni üha areneva vaimsuse morontia-lõpptasandini.

112:6.3 Ainelise keha-vormi ilmumine sõltub teataval määral isiksuse identiteedi iseloomust: füüsiline keha peegeldab piiratud määral midagi isiksuse omapärast. Morontiavorm peegeldab seda veel enam. Füüsilises elus võivad surelikud olla väliselt kaunid, kuigi sisemiselt ebameeldivad; morontiaelus, eriti selle kõrgematel tasanditel, sõltub isiksuse vorm üha enam otseselt inimese sisemisest olemusest. Vaimsel tasandil hakkavad väline vorm ja sisemine olemus järjest kõrgematel vaimutasanditel üha enam ja täiuslikumalt lähenema täielikule samastumisele.

47:3.4 Kui surelikku päritolu ajutine isiksus jääkski selliselt taaskoondamata, jääksid mitte-ellujääva sureliku loodud-olendi vaimsed elemendid igaveseks tema sisimas kunagi elanud Kohandaja individuaalselt omandatud kogemuseks.

47:4.4 Iga edasiliikumisega ühest eluasemeilmast teise omandatakse uus väljaarenenud ja sobivalt kohandatud morontiakeha. Te uinute seeravitranspordi käigus ja ärkate ülestõusmissaalides uue, kuid veel arenemata kehaga, umbes samamoodi nagu te esmakordselt saabusite eluasemeilma number üks, välja arvatud see, et nende reisiunede jooksul eluasemeilmade vahel Mõttekohandaja teist ei lahku. Pärast teie lahkumist arengumaailmadest esimesse eluasemeilma jääb teie isiksus terviklikuks.

112:7.12 Kohandajaga sulandumine annab arenevale loodud-olendile tõusuteelise staatuse. Selle ühenduse inimliikmel oli isiksus enne ja seepärast ületab ta Kohandajat kõigis isiksuse teadvustamist puudutavates küsimustes. Selle sulandunud olendi keskus Paradiisis on Ascendington, mitte Divinington, ning seda inimese ja Jumala ainulaadset kombinatsiooni loetakse kogu tema teel Lõplikkuse Korpusesse tõususurelikuks.

12:9.1 Vaim on universumite põhiline isikuline reaalsus, isiksus aga on põhiline kogu vaimureaalsusega seostuvas, astmeliselt arenevas kogemuses. Universumis edenemise igal uuel tasandil on isiksuskogemuse iga faas tulvil vihjeid ahvatlevate isikuliste reaalsuste avastamiseks. Inimese tegelik saatus tähendab ikka uute ja uute vaimsete sihtmärkide seadmist, seejärel aga reageerimist niisuguste mittemateriaalse väärtusega kõrgete sihtmärkide kosmilisele ahvatlusele.

Inimisiksus ja Ülim Jumal

106:2.7 Ülim Jumal on kogemuslik, seetõttu on ta täiesti kogetav. Seitsme Absoluudi eksistentsiaalsed reaalsused ei ole kogemise teel tajutavad; piiritletud loodud-olendi isiksus võib Isa, Poja ja Vaimu isiksuslikest reaalsustest aru saada vaid palvetava-palveldava hoiakuga.

117:4.3 Jumal on nii usaldav, nii armastav, et ta annab osa oma jumalikust olemusest inimolenditele hoidmiseks ja eneseteostuseks. Isa olemus, Kohandaja kohalolek on hävimatu, olenemata sureliku olendi valikust. Ülima lapse, areneva mina saab hävitada, vaatamata sellele, et seda eksiteele sattunud mina potentsiaalselt ühendav isiksus jääb Ülimuslikkuse Jumaluse tegurina alles.

117:4.4 Inimisiksus võib loodud-olendi individuaalsuse tõeliselt hävitada ja kuigi kõik, mis oli selle kosmilise enesetapja elus väärtuslikku, jääb püsima, ei säili need omadused individuaalse loodud-olendina. Ülim leiab universumi loodud-olendites uue väljenduse, kuid mitte kunagi enam selle konkreetse isikuna; mittetõusuteelise ainulaadne isiksus naaseb Ülimasse, nagu veetilk pöördub tagasi merre.

117:4.5 Piiritletu isikuliste osade isoleeritud tegevus on lõpuks ilmuva Ülima Terviku seisukohalt suhteliselt ebaoluline, kuid vaatamata sellele sõltub tervik ikkagi oma mitmete osade tegevuse kogusummast. Üksiksureliku isiksus on kogu Ülimuslikkuse seisukohalt vähetähtis, kuid iga inimolendi isiksus on piiritletus asendamatu tähendusega väärtus; kui isiksus on kord väljendunud, ei leia see enam kunagi identset väljendust mujal kui vaid selle elava isiksuse jätkuvas eksistentsis.

117:5.6 Edasiarenev isiksus jätab universumi üha kõrgemate tasemete läbimisel endast tegelikustunud reaalsuse jälje. Olgu tegemist meele, vaimu või energiaga, aja ja ruumi kasvavad loodud maailmad muutuvad sellest, et isiksus kulgeb läbi nende. Kui inimene tegutseb, siis Ülim reageerib sellele ja see tähendabki edasiarengut.

Kohandajad ja inimisiksus

107:6.2 Kohandaja on inimese võimalus jõuda igavikku, inimene on Kohandaja võimalus saavutada isiksus. Teie isiklikud Kohandajad teevad tööd teie vaimsustamise nimel, lootes teie ajalikku identiteeti igavikustada.

109:4.2 Loomad suhtlevad üksteisega oma tahumatul moel, kuid neis algelistes kontaktides isiksus peaaegu puudub. Kohandajad ei ole isiksused, nad on eelisikulised olendid. Kuid nad pärinevad isiksuse allikast ja nende kohalolek annab inimisiksuse kvalitatiivsetele avaldumistele midagi juurde, eriti kui Kohandajal on juba olemas varasemad kogemused.

109:4.3 Inimisiksuse väljendumisvõime on suures osas seotud Kohandaja tüübiga. Paljud Urantia suured intellektuaalsed ja vaimsed juhid on ajastute vältel mõju avaldanud põhiliselt tänu neis elanud Kohandajate kõrgele tasemele ja varasematele kogemustele.

109:7.1 Me ei oska öelda, kas muid Isa fragmente peale Kohandajate saab isikustada, kuid teile on öeldud, et isiksus on Kõikse Isa suveräänne vabatahtlik annetus. Meie teada saavutab Kohandaja-tüüpi Isa-fragment isiksuse ainult isikuomaduste omandamise teel isikulise olendi teenistuses-hoolekandes.

110:2.4 Kohandajad töötavad inimmeele kõrgematel tasanditel, püüdes lakkamatult moodustada sureliku intellekti kõigist arusaamadest morontiavasteid. Seega puutuvad inimmeele ringlustes kokku ja keskenduvad kaks reaalsust: Elukandjate esialgsetest kavadest väljaarenenud surelik mina ja Diviningtoni kõrgetest sfääridest pärinev surematu olemusvorm, sisimas elav Jumala kingitus. Ent surelik mina on ka isikuline mina, sellel on olemas isiksus.

110:2.5 Teil kui isikulisel loodud-olendil on meel ja tahe. Kohandajal kui eelisikulisel loodud-olendil on eelmeel ja eeltahe. Kui olete Kohandaja meelega nii täielikult vastavuses, et olete temaga täiesti ühel nõul, siis saavad teie meeled üheks ja Kohandaja meel täiendab teie meelt. Kui nüüd teie tahe käsib täita selle uue, ühinenud meele otsuseid, siis Kohandaja eelisikuline tahe väljendub tänu teie otsusele isikuliselt ja selles ettevõtmises olete te Kohandajaga üks. Teie meel on saavutanud häälestatuse jumalikkusega ja Kohandaja tahe on väljendunud isikuliselt.

101:6.2 Kogu usukogemuse vältel, alates selle algsest tekkimisest ainelisel tasandil kuni täieõiguslikuks vaimuks saamiseni on Kohandaja Ülima eksistentsi reaalsuse isikliku mõistmise saladus; ning sellesama Kohandaja hoida on ka teie transtsendentse Viimaseni-jõudmise usu saladused. Areneva inimese kogemuslik isiksus ühenduses eksistentsiaalse Jumala olemusega Kohandajas loobki võimaluse ülima eksistentsi teostumiseks ja on olemuselt transtsendentse isiksuse piiritletuülese ilmnemise aluseks.

Jumal ja isiksus

5:0.2 Jumal on jaotanud oma igavese olemuse lõpmatuse oma kuue absoluutse, kooskõlastatud olendi kogemuslike reaalsuste vahel, kuid ta võib suvalisel ajal astuda vahetusse isiklikku kontakti loodu ükskõik millise osa, faasi või liigiga, tehes seda oma eelisikuliste fragmentide vahendusel. Ning Igavene Jumal on jätnud endale eesõiguse annetada isiksus jumalikele Loojatele ja universumite universumi elavatele olenditele, olles samas jätnud endale õiguse isiksusringluse kaudu olla kõikide nende isikuliste olenditega otseses ja isalikus kontaktis.

5:6.2 Isiksus on üks universumi lahendamata mõistatusi. Me suudame küll luua adekvaatseid käsitusi neist tegureist, mis kuuluvad eri klasside ja tasandite isiksuste koos tisse, aga me ei mõista täielikult isiksuse enda tegelikku olemust. Me tajume selgesti neid arvukaid mõjureid, mis ühtekokku koondatuna moodustavad inimisiksuse kesta, ent me ei adu täiel määral niisuguse piiritletud isiksuse olemust ja tähendust.

5:6.3 Isiksus on potentsiaalina olemas kõikides meelega olendites: intellekti alampiiriks on eneseteadvus, ülempiiriks jumalateadvus. Kuid meele annetamine üksi ei loo veel isiksust, seda ei tee ka vaim ega füüsiline energia. Isiksus on see kosmilise reaalsuse kvaliteet ja väärtus, mille annetab ainult Jumal-Isa ning mille ta annetab seostunud ja kooskõlastunud aine-, meele- ja vaimuenergia elavatele süsteemidele. Ka pole isiksust võimalik saavutada järk-järgult arenedes. Isiksus võib olla kas aineline või vaimne, ta kas on või teda ei ole. See, mis on isiksuseta, ei jõua kunagi isiksustasandile muidu kui Paradiisi-Isa otsese abiga.

5:6.4 Isiksuse annetamine on ainult Kõikse Isa ülesanne; tema isiksustab elavad energiasüsteemid ja varustab need omadustega, mis on iseloomulikud suhteliselt loovale teadvusele ja vabal tahtel põhinevale teadvuse juhtimisele. Jumal-Isast sõltumatult ei ole olemas ainsatki isiksust ning ilma Jumal-Isata isiksust ei eksisteeriks. Inimindividuaalsuse põhiomadused nagu ka inimisiksuse absoluutne tuum — Kohandaja — on ainuliselt talle kuuluvas kosmilises tegutsemisvaldkonnas toimiva Kõikse Isa annetused.

5:6.5 Eelisikulise seisundiga Kohandajad asuvad mitut tüüpi surelikes olendites ning tagavad, et need olendid võiksid pärast keha surma ellu jääda ning isikustuda ülima vaimse saavutuse potentsiaaliga morontiaolenditena. Kui sellise, isiksusega varustatud olendi meeles elab igavese Jumala vaimu fragment — isikulise Isa eelisikuline annetus —, siis on sel piiritletud isiksusel tõepoolest jumalik ja igavene potentsiaal ning ta pürib niisuguse saatuse poole, mis seisab lähedal Viimasele, ja püüdleb koguni Absoluutse äratundmisele.

5:6.6 Jumaliku isiksuse saavutamise võime on lahutamatu eelisikulisest Kohandajast, inimisiksuseks saamise võime on potentsiaalina olemas inimolendi kosmilis-meelelises võimetepagasis. Kuid sureliku inimese kogemuslikku isiksust pole aktiivse ja toimiva reaalsusena võimalik hoomata enne, kui sureliku olendi ainelise elu kesta on puudutanud Kõikse Isa vabastav jumalikkus, mis laseb ta eneseteadliku ja (suhteliselt) isemäärava ning iseloova isiksusena valla kogemuste merele. Aineline mina on nüüd tõeliselt ja määratlematult isikuline.

5:6.7 Ainelisel minal on olemas isiksus ja identiteet, ajalik identiteet; eelisikulisel vaim-Kohandajal on samuti identiteet — igavene identiteet. Aineline isiksus ja vaimne eelisiksus suudavad oma loovad omadused ühendada nõnda, et surematu hinge ellujääv identiteet saab tõelisuseks.

5:6.8 Hoolitsenud surematu hinge kasvu eest sel viisil ning vabastanud inimese sisima mina ahelaist, mis olid muutnud ta täielikult sõltuvaks aprioorsest põhjuslikkusest, astub Isa kõrvale. Nüüd, kui inimene on sel kombel vabastatud põhjusliku reageerimise köidikuist — vähemalt selles osas, mis puutub igavesse saatusse — ning on tehtud kõik tarvilik surematu mina, hinge kasvuks, peab inimene ise otsustama, kas ta tahab luua selle ellujääva ja igavese mina, kelle ta võib takistusteta enda osaks arvata, või hoopis selle loomist takistada. Mitte ükski teine olend, jõud, looja ega faktor terves laias universumite universumis ei suuda mingilgi määral sureliku vaba tahte absoluutset iseseisvust ahistada, kui too tegutseb nendes valikuvaldkondades, mis seostuvad valikut langetava sureliku isiksuse igavese saatusega. Kui kõne all on igavene ellujäämine, on Jumal määranud ainelise ja sureliku tahte suveräänseks ning see otsus on absoluutne.

5:6.9 Isiksuse annetamine olenditele toob endaga kaasa suhtelise vabastamise orjalikust reageerimisest aprioorsele põhjuslikkusele ning kõikide nende moraaliolendite — olgu arenevate või mõnede teiste — isiksuste keskus on Kõikse Isa isiksuses. Tema Paradiisi-kohaloleku poole tõmbab neid lakkamatult see olemuslik sugulus, mis on aluseks igavese Jumala hiiglaslikule ja universaalsele perekonnaringile ning vennalikule ringlusele. Isiksuslikkuses valitseb jumalik spontaanne sugulus.

5:6.10 Universumite universumi isiksusringlus koondub Kõikse Isa isikusse ning eneseteadliku eksistentsi kõikide tasandite kõikidest isiksustest on Paradiisi-Isa isiklikult teadlik, olles nendega isiklikult ühenduses. Ning see terve loodu isiksusteadlikkus on olemas sõltumatult Mõttekohandajate tegevusest.

5:6.11 Nii nagu kogu gravitatsiooni ringluskeskuseks on Paradiisisaar, kogu meele ringluskeskuseks Ühine Toimija ning kogu vaimu keskuseks Igavene Poeg, keskendub kogu isiksus Kõikse Isa isiklikus kohalolekus; see ringlus kannab kõikidelt isiksustelt lähtuva palveldamise eksimatult Algsele ja Igavesele Isiksusele.

5:6.12 Mis puutub neisse isiksustesse, kelle sisimas Kohandajat ei ole — Kõikne Isa annetab ka valikuvabaduse —, siis nemad hõlmatakse samuti jumaliku armastuse suurde ringlusse, Kõikse Isa isiksusringlusse. Jumal pakub sõltumatu valiku kõikidele tõelistele isiksustele. Mitte ühtegi isikulist olendit ei saa igavesele avastusretkele sundida; igaviku värav avaneb ainult vastuseks vaba tahte Jumala vaba tahtega poegade vabast tahtest tehtud valikule.

9:8.6 Suuruniversumis esindab Kolmandat Allikat ja Keset hiigelvägi teenivaid vaime, sõnumitoojaid, õpetajaid, kohtumõistjaid, abilisi ja nõuandjaid koos mõningate füüsiliste, morontialike ja vaimsete ringluste ülevaatajatega. Mitte kõik need olendid ei ole isiksused selle sõna otseses tähenduses. Piiritletud loodud-olendi isiksust iseloomustab:

9:8.7 1. subjektiivne eneseteadvus;

9:8.8 2. objektiivne reageerimine Isa isiksusringlusele.

30:1.113 On olemas vaimud: vaimudest olemisvormid, vaimude kohalolekud, isikulised vaimud, eelisikulised vaimud, üleisikulised vaimud, vaimeksistentsid, vaimisiksused. Kuid siin ei piisa surelikust keelest ega surelikust intellektist. Võime siiski öelda, et ei ole isiksusi, kes oleksid üksnes „puhas meel”; igal olemusvormil on isiksus vaid siis, kui see on talle annetatud Jumala poolt, kes on vaim. Ükski meelt omav olemusvorm, millega ei seondu vaimne ega füüsiline energia, ei ole isiksus. Kuid samas mõttes, nagu on olemas vaimisiksusi, kellel on meel, on ka meelt omavaid isiksusi, kellel on vaim. Majeston koos oma kaaslastega on üsna head näited olenditest, kellel on ülekaalus meel, kuid seda liiki isiksuse kohta on ka paremaid näiteid, mida teie ei tunne. On isegi terveid niisuguste meel-isiksuste ilmutamata klasse, kuid need seonduvad alati vaimuga. Teatavad teised ilmutamata loodud-olendid on nii-öelda meele-energia ja füüsilise energiaga isiksused. Seda liiki olend ei reageeri vaimugravitatsioonile, kuid on sellele vaatamata tõeline isiksus — kuulub Isa ringlusesse.

102:5.1 Kuigi tõestamine, et usk on tõsiasi, ei ole sama mis usutava tõsiasja tõeks osutumine, näitab lihtsa eluvormi evolutsioon isiksuseks kõigepealt siiski tõsiasja, et potentsiaalne isiksus on alati olemas olnud. Ja ajalikes universumites on potentsiaalne alati tegeliku suhtes ülimuslik. Arenevas kosmoses on potentsiaalne see, mis peab tulema, ja see on Jumaluse eesmärgipärase tahte avaldumine.

103:1.1 Sotsiaalse või rahvarühma usukogemuse ühtsus tuleneb igas inimeses elava Jumala fragmendi samasusest. Just see jumalikkus inimeses tekitab temas omakasupüüdmatut huvi kaasinimeste hüvangu vastu. Kuna isiksus on ainulaadne — pole kaht ühesugust surelikku —, siis tuleb paratamatult järeldada, et kaks inimest ei saa kunagi oma meeles elava jumaliku vaimu juhtimisi ja tunge ühtmoodi tõlgendada.

118:1.2 Sureliku loodud-olendi isiksus võib igavikustuda tänu mina samastumisele sisimas elava vaimuga sel viisil, et otsustatakse täita Isa tahet. Selline tahte pühitsemine on sama mis eesmärgiks oleva igavikulise reaalsuse teostumine.

118:7.5 Kurjuse esinemine piiritletud maailmas näitab, et iga Jumalaga samastumata indiviidi reaalsus on vaid ajutine. Loodud-olend saab universumites tõeliselt reaalseks alles siis, kui ta end Jumalaga samastab. Piiritletud isiksus ei ole end ise loonud, kuid superuniversumi valikuvabaduses määrab ta ise oma saatuse.

118:8.11 Universumi automaatne reaktsioon on stabiilne ja jätkub kosmoses mingis vormis. Isiksus, kes tunneb Jumalat ja soovib täita tema tahet, kellel on vaimne taipamine, on jumalikult stabiilne ja igavesti eksisteeriv. Inimese suur avastusretk universumis seisneb tema sureliku meele üleminekus mehaanilise staatika stabiilsusest vaimse dünaamika jumalikkusse ja ta saavutab selle muutuse omaenda isiksuse otsuste jõu ja järjekindlusega, kuulutades kõigis elusituatsioonides: „Ma tahan, et sinu tahtmine sündigu.”

Isiksus ja tahe

118:7.6 Elu annetamisega antakse ainelistele energiasüsteemidele võime end säilitada, taastoota ja kohandada. Isiksusega antakse elavale organismile lisaks ka õigus end määrata, arendada ja Jumaluse vaimuga samastada sellega ühtesulamise teel.

118:7.7 Isiksusest madalamate elusolendite olemasolu näitab, et energiat-ainet aktiveerib meel, algul füüsiliste juhtide ja hiljem meeleabivaimude näol. Isiksus kui annetus tuleb Isalt ja see annab elussüsteemile ainulaadsed valikuõigused. Ent kui isiksusel on õigus kasutada reaalsuse äratundmiseks tahtelist valikut ja kui see on tõeline ning vaba valik, siis peab areneval isiksusel olema ka võimalus valida segadussesattumise, lõhestumise ja enesehävituse tee. Kosmilise enesehävituse võimalust ei saa vältida, kui areneva isiksuse piiritletud tahe on oma avaldumises tõeliselt vaba.

111:4.8 Välismaailma — keskkonda — ei saa päriselt oma kontrollile allutada. Just sisemaailma loovus allub teie suunamisele kõige paremini, sest seal vabaneb teie isiksus nii suures osas eelnevate põhjuslike seoste kütkeist. Isiksusega seondub piiratud tahtesuveräänsus.

111:5.4 Rahu selles elus, ellujäämine surmas, täiuslikkus järgmises elus, teenimine igavikus — kõik see saavutatakse (vaimus) praegu, kui loodud-olendi isiksus nõustub allutada — otsustab allutada — loodud-olendi tahte Isa tahtele. Ja Isa ongi juba otsustanud allutada ühe oma fragmendi loodud-olendi isiksuse tahtele.

111:5.5 Loodud-olendi selline valik ei ole tahte alistumine. See on tahte pühitsemine, avardamine, ülistamine, täiustamine; selline valik tõstab loodud-olendi tahte ajaliku tähtsuse tasandilt kõrgemasse seisundisse, kus loodu-poja isiksus saavutab osaduse vaim-Isa isiksusega.

111:5.6 Otsus täita Isa tahet on sureliku inimese jaoks vaim-Isa vaimne leidmine, kuigi peab mööduma terve ajastu, enne kui loodud-olendist poeg võib tegelikult Paradiisis faktiliselt Jumala juures viibida. See valik ei seisne niivõrd loodud-olendi tahte eitamises — „Sinu, mitte minu tahtmine sündigu” —, kuivõrd loodud-olendi positiivses kinnituses: „Mina tahan täita sinu tahet.” Ja kui see valik on tehtud, sõlmib Jumala valinud poeg peagi oma sisimas elava Jumala fragmendiga sisemise liidu (sulandub temaga) ning sellesama täiustuva poja isiksus saavutab ülima rahulduse inimisiksuse ja Looja isiksuse palveldavas suhtluses. Nende kahe isiksuse loovad omadused on igaveseks ühinenud vabatahtlikuks ühiseks väljenduseks, millest omakorda sünnib inimtahte ja Jumala tahte igavene partnerlus.

67:1.5 Viga tõendab intellekti vähest terasust; pahe tarkuse vähesust; patt otsest vaimuvaesust; kurjus seevastu näitab, et isiksus on kaotanud kontrolli enda üle.

103:5.4 Ent alati ei saa olla kindel sellele, kuidas inimene tõlgendab ego-tahte ja minavälise tahte varaseid konflikte. Vaid üsna hästi koondunud isiksus võib lepitada neid mitmeid vastuolusid, mis tekivad ego ihaluste ja tärkava sotsiaalse teadvuse vahel. Minal on samasugused õigused kui ligimestel. Kummalgi pole ainuõigust üksikisiku tähelepanule ja teenimisele. Suutmatusest seda probleemi lahendada tekivad inimese varaseimat tüüpi süütunded.

12:6.5 Universum on hõlpsasti prognoositav vaid kvantitatiivses ehk gravitatsiooni mõõdetavuse mõttes. Nii nagu füüsilised algjõud ei reageeri lineaargravitatsioonile, ei tee seda ka lõplike universumireaalsuste kõrgemad mõistuslikud tähendused ning ehedad vaimuväärtused. Kui kõne all on kas füüsiliste, mõistuslike või vaimsete jõudude uued ühendused, siis ei ole kõiksus kvalitatiivselt kergesti prognoositav, ehkki energiate või jõudude niisugused kombinatsioonid muutuvad osaliselt prognoositavaiks, kui neid kriitiliselt jälgida. Kui loodud-olendi isiksus ühendab mateeria, meele ja vaimu, ei suuda me päris täpselt ette ennustada niisuguse vaba tahtega olendi otsuseid.

Isiksuse aja tunnetus

12:5.7 1. aeg, mida tajub meel — teadlikkus järgnevusest ja liikumisest ning kestvuse tunnetamine;

12:5.8 2. aeg, mida tajub vaim — Jumalale lähemale liikumise adumine ning teadlikkus kõrgemale, üha kasvava jumalikkuse tasanditele suunatud liikumisest;

12:5.9 3. isiksus loob oma kordumatu ajatunnetuse, tuginedes Reaalsuse taipamisele, kohaloleku teadvusele ja teadlikkusele kestvusest.