Meel Urantia raamatus

Meel – olemus ja päritolu

9:1.5 Täiuslikult ja ilma mingite piiranguteta jagab Kolmas Allikas ja Kese Esimese Allika ja Keskme kõikjalolekut ning teinekord nimetatakse teda Kõikjalolevaks Vaimuks. Kummalisel ja väga isiklikul moel jagab meele Jumal Kõikse Isa ja tema Igavese Poja kõiketeadmist, kusjuures Vaimu teadmised on põhjalikud ja täielikud. Ühises Loojas tulevad ilmsiks Kõikse Isa kõikvõimsuse mõned faasid, kuid tegelikult on ta kõikvõimas ainult meele vallas. Jumaluse Kolmas Isik on meele vallas intellektuaalne keskus ja kõikne haldur, siin on ta absoluutne — tema suveräänsus on täielik.

9:4.2 Absoluutne meel on Kolmanda Isiku meel, ta on Jumal-Vaimu isiksusest lahutamatu. Toimivates olendites pole meel eraldi ei energiast ega vaimust, mitte kummastki neist. Meel ei kuulu olemuslikult energia juurde. Energia on meelele avatud ja reageerib sellele ning meele võib energiale lisada, kuid puhtalt ainelisele tasandile pole teadvus loomuomane. Meelt pole tarvis lisada ehedale vaimule, sest vaim on juba oma olemuslikult teadvuslik ja identifitseeriv. Vaim on alati arukas, ta on mingis mõttes mõistuslik. Tegu võib olla üht või teist liiki meelega, eelmeelega või ülemeelega, isegi vaimumeelega, aga tal on alati olemas mõtlemise ja teadmise vasted. Vaimu taip ületab meele teadvuse ja möödub sellest ning teoreetiliselt eelneb sellele.

9:4.3 Ühine Looja on absoluutne ainult meele vallas, kõikse arukuse maailmas. Kolmanda Allika ja Keskme meel on lõpmatu, ületades täielikult universumite universumi aktiivsed ja toimivad meeleringlused. Seitsmele superuniversumile annetatud meel tuleb Seitsmelt Meistervaimult, Ühise Looja algsetelt isiksustelt. Meelt jaotavad need Meistervaimud suuruniversumile kosmilise meele kujul ning teie kohalikku universumit läbistab kosmilise meele Orvontoni tüübi Nebadoni variant.

9:4.4 Lõpmatu meel eirab aega, lõplik meel ületab aja, kosmiline meel sõltub ajast. Ning sama kehtib ka ruumi suhtes: Lõpmatu Meel on ruumist sõltumatu, aga kui laskuda meele lõpmatult tasandilt madalamale, abistavatele tasanditele, peab intellekt ikka rohkem arvestama ruumi olemasolu ja piiranguid.

9:4.5 Kosmiline jõud reageerib meelele samamoodi nagu kosmiline meel vaimule. Vaim on jumalik siht ning vaimumeel on tegutsev jumalik siht. Energia on asi, meel on tähendus, vaim on väärtus. Isegi ajas ja ruumis kehtestab meel need suhteseosed energia ja vaimu vahel, mis viitavad nende vastastikusele sugulusele igavikus.

9:4.6 Meel teisendab vaimuomased väärtused intellektuaalseteks tähendusteks, ent tahe suudab panna mõistuslikud tähendused vilja kandma nii ainelises kui ka vaimses maailmas. Paradiisi poole tõusmine sisaldab endas nii vaimu, meele kui ka energia suhtelist ja erilist kasvu. Isiksus on see, mis ühendab neid kogemusliku individuaalsuse osiseid.

9:5.1 Kolmas Allikas ja Kese on meele poolest lõpmatu. Kui kõiksus peaks kasvama kord lõpmatult suureks, piisaks tema meelepotentsiaalist ikkagi täiesti, et varustada arvutuid olendeid sobiva meelega ja intellekti teiste eeldustega.

9:5.2 Loodud meele valdkonda valitseb Kolmas Isik koos nii oma kooskõlastatud kui ka alluvate kaaslastega ülimuslikult. Loodud-olendi meele vallad saavad kõik eranditult alguse Kolmandast Allikast ja Keskmest — see on meele annetaja. Isegi Isa fragmentidel ei ole võimalik asuda inimmeelesse enne, kui Lõpmatu Vaimu meeletegevus ja vaimne toimimine on neile tee korralikult ette valmistanud.

9:5.3 See, et meelt saab annetada nii paljudele eluvormidele, kujutab endast tema ainulaadset omadust. Loovate ja loodud-olenditest kaaslaste kaudu hoolitseb Kolmas Allikas ja Kese kogu meele eest kõikides sfäärides. Ta hooldab inimomast ja eelinimlikku intellekti kohalikes universumites toimivate abiliste kaudu ning hoolitseb füüsiliste juhtijate vahendusel isegi kõige algelisemate elusolevuste madalaimate, mittekogemuslike olemusvormide eest. Ning meele juhtimine on alati meel-vaimu või meel-energia isiksuste hooleks.

9:5.4 Kuna Jumaluse Kolmas Isik on meele allikas, on täiesti loomulik, et arenevad tahteolendid leiavad olevat kergema luua arusaadavaid mõisteid Lõpmatust Vaimust kui Igavesest Pojast või Kõiksest Isast. Ebatäiuslikult avaldub Ühise Looja reaalsus selleski, et inimmeel üldse olemas on. Ühine Looja on kosmilise meele esiisa, inimmeel aga kujutab endast Kolmanda Allika ja Keskme Loova Tütre poolt kohalikus universumis annetatud kosmilise meele individualiseeritud ringlust, mitteisikulist osa sellest kosmilisest meelest.

9:5.5 Ehkki Kolmas Isik on meele läte, ei maksa arvata, et kõik meele ilmingud on jumalikud. Inimintellekti juured on loomaliikide ainelises olemuses. Universumi arukus ei ilmuta Jumalat, kes on meel, ehedamalt kui füüsiline loodusmaailm Paradiisi ilu ja harmooniat. Loodusmaailmas leidub täiuslikkust, aga loodusmaailm ei ole täiuslik. Ühine Looja on meele läte, aga meel ei ole Ühine Looja.

9:6.4 Isiksusliku väärtusega individuaalsus — kas siis inimlik või jumalik, surematu või potentsiaalselt surematu — pole aga pärit ei vaimust, meelest ega mateeriast, see on Kõikse Isa annetus. Samuti pole vaimu-, meele- ega ainegravitatsioon mingiks eelduseks isiksusegravitatsiooni ilmumisele. Isa ringlus võib endasse haarata meelt omava ainelise olendi, kes ei reageeri vaimugravitatsioonile, või siis kaasa tõmmata meelt omava vaimse olendi, kellele ei avalda mõju ainegravitatsioon. Isiksusegravitatsiooni toimimine on alati Kõikse Isa tahteakt.

9:6.5 Täielikult ainelistes olendites seostub meel energiaga ning täiesti vaimsetes isiksustes vaimuga, aga leidub arvutult ka isiksuste klasse, inimesed kaasa arvatud, kelle meel seostub nii energia kui ka vaimuga. Loodud-olendi meele vaimne külg reageerib eksimatult Igavese Poja vaimugravitatsiooni tõmbele, aineline tahk aga ainelises universumis valitsevale tõmbejõule.

9:6.6 Siis, kui kosmiline meel pole seotud ei energia ega vaimuga, ei kuuletu ta ei ainelise ega vaimse ringluse gravitatsioonijõule. Puhas meel allub ainult Ühise Toimija gravitatsiooni kõiksele mõjuväljale. Puhas meel on lähedalt suguluses lõpmatu meelega, aga lõpmatu meel (teoreetiliselt samaväärne vaimu ja energia absoluutidega) ei arvesta ilmselt mitte millegagi peale iseenda.

9:6.7 Mida suurem on vaimu ja energia lahknevus, seda ulatuslikumalt võib jälgida meele toimimist; mida väiksem erinevus valitseb energia ja vaimu vahel, seda vähem on jälgitav meele toimimine. Ilmselt tegutseb kosmiline meel kõige ulatuslikumalt kosmose ajauniversumites. Siin näib meel tegutsevat energia ja vaimu vahelises kesktsoonis, ent see ei kehti kõrgemate meeletasandite kohta: Paradiisis on energia ja vaim põhimõtteliselt üks ja seesama.

9:6.8 Meelegravitatsiooniringlus on usaldusväärne: ta lähtub Paradiisis asuvast Jumaluse Kolmandast Isikust, kuid mitte kogu meele jälgitavat toimimist pole võimalik ennustada. Terves teada olevas loodus on selle meeleringluse kõrval olemas mingi teatud kohalolek, mida pole õnnestunud kuigi hästi mõista ja mille toime ei ole prognoositav. Usutavasti tuleneb selline ettearvamatus osaliselt Kõikse Absoluudi toimimisest. Me ei tea, milles see toimimine avaldub, ja oskame ainult oletada, mis selle käivitab; mainitud toimimise ja loodud-olendite suhete kohta mõistame püstitada ainult hüpoteese.

9:6.9 Piiritletud meele prognoosimatuse teatud faasid võivad johtuda Ülima Olendi ebatäielikkusest, ka on olemas hiiglaslik tegevuspiirkond, kus Ühine Toimija ja Kõikne Absoluut võivad tõenäoliselt kokku puutuda. Paljutki meelega seostuvat ei tunta, aga ühes asjas võime olla kindlad: Lõpmatu Vaim on kõikide loodud-olendite jaoks Looja meele täiuslik väljendus, Ülim Olend aga on kõikide loodud-olendite meele arenev väljendus nende Looja jaoks.

9:7.3 Me mõistame peegelduvusnähtusest nii mõndagi, kuid mitmed selle faasid on meile täielikuks mõistatuseks. Teame, et Ühine Toimija on meeleringluse universumikeskpunkt, et ta on kosmilise meele esiisa ning et kosmilise meele toimimise üle valitseb Kolmanda Allika ja Keskme absoluutne meelegravitatsioon. Teame ka, et kosmilise meele ringlused mõjutavad kogu teadaoleva eksistentsi intellektitasandeid ning sisaldavad üldisi teateid kosmose kohta; kindlalt on teada, et nad keskenduvad Seitsmes Meistervaimus ning koonduvad Kolmandas Allikas ja Keskmes.

9:7.4 Piiritletud kosmilise meele ja jumaliku absoluutse meele suhted tunduvad arenevat Ülima kogemuslikus meeles. Meile on õpetatud, et Ülimale annetas aegade koidikul selle kogemusliku meele Lõpmatu Vaim, ning me oletame, et peegelduvusnähtuse teatud jooni saab seletada ainult siis, kui lugeda Ülima Meele tegevus tõestamatult kehtivaks. Kui Ülim ei ole peegelduvusega seotud, ei oska me selle kosmoseteadvuse keerukaid toiminguid ja eksimatut tegutsemist seletada.

12:8.13 Kõikide isiksuste eksistentsi eesmärk on vaim, ainelised ilmingud on suhtelised ning nende kahe universaalse vastandi vahele sekkub kosmiline meel. Meele annetamine ning vaimu hoolekanne on Jumaluse kaas-isikute — Lõpmatu Vaimu ja Igavese Poja ülesanne. Täielik Jumaluse reaalsus ei ole mitte meel, vaid vaim-meel — meelvaim, mida ühendab isiksus. Siiski koonduvad nii vaimu kui ka aine absoluudid Kõikse Isa isikus.

12:8.14 Paradiisis on need kolm energiat — füüsiline, mõistuslik ja vaimne — kooskõlastatud. Arenevas kosmoses domineerib kõikjal energia-aine, välja arvatud isiksuses, kus ülemvõimu üritab haarata vaim, tehes seda meele vahendusel. Vaim on kõikide olendite isiksuskogemuse põhiline reaalsus, sest Jumal on vaim. Vaim püsib muutumatuna ning küünib seepärast kõikides isiksussuhetes nii meelest kui ka mateeriast kõrgemale; viimased kaks on edeneva saavutuse kogemuslikud muutujad.

Meelegravitatsioon

12:3.10 3. Meelegravitatsioon. Meelegravitatsiooni kohaloleku ja reageeringute probleemile on meie eksperdid lähenenud samadest võrdleva arvutuse põhimõtetest lähtudes. Hindamisel kasutatava meeleühiku väärtus saadi, kui leiti kolme materiaalset ja kolme vaimset liiki mentaliteedi keskmine. Meelegravitatsiooni hindamise põhiühiku leidmise katseid segavaks teguriks osutus see meeleliik, mida täheldati võimsusesuunajate ja nende kaaslaste puhul. Ei leidunud mitte midagi erilist, mis oleks takistanud hinnata Kolmanda Allika ja Keskme meelegravitatsiooni toimimise praegust võimsust mainitud summaarteooriale vastavalt. Ehkki käesoleval juhul pole tulemus nii ühemõtteliselt selge nagu füüsilise ja vaimugravitatsiooni hindamise puhul, osutub see võrdleva analüüsi käigus vägagi õpetlikuks, koguni põnevaks. Nimelt jõudsid need uurijad järeldusele, et olemasolevas suuruniversumis leiab aset umbes kaheksakümmend viis protsenti meelegravitatsioonilistest reageeringutest Ühise Toimija intellektuaalsele tõmbejõule. See lubab oletada võimalust, et hetkel väliskosmose maailmades toimuva ja jälgitava füüsilise tegevusega seostub ka mõistuslik tegutsemine. Kuigi too arvuline hinnang pole arvatavasti eriti täpne, langeb ta põhimõtteliselt kokku meie arvamusega, et käesoleval ajal juhivad arukad jõukujundajad universumi evolutsiooni nendel kosmosetasanditel, mis jäävad suuruniversumi praegustest piiridest kaugemale.

9:6.1 Kolmas Allikas ja Kese, see kõikne arukus, on isiklikult teadlik igast meelest, igast intellektist, ta peab isiklikku ja täiuslikku ühendust kõikide mõistuslike füüsiliste, morontialike ja vaimsete olenditega kogu loodus ning kaugele küündivates universumites. Kogu selline meele tegevus haaratakse absoluutsesse meelegravitatsiooniringlusse, mis keskendub Kolmandas Allikas ja Keskmes ning mis on osa Lõpmatu Vaimu isiklikust teadvusest.

9:6.2 Nii nagu Isa tõmbab enda juurde kogu isiksuse ja nagu Poeg tõmbab ligi kogu vaimse reaalsuse, rakendab Ühine Toimija tõmbejõudu kõikide meelte suhtes; ta valitseb täielikult kõikse meeleringluse üle ja juhib seda. Kõik ehedad ja tõelised intellektuaalsed väärtused, kõik jumalikud mõtted ja täiuslikud ideed tõmmatakse eksimatult sellesse absoluutsesse meeleringlusse.

9:6.3 Meelegravitatsioon võib toimida ainelisest ja vaimsest gravitatsioonist sõltumatult, ent ükskõik kus ja ükskõik millal viimased kaks ka mõjuvad, toimib ikka ja alati ka meelegravitatsioon. Kui kõik kolm toimivad üheskoos, võib isiksusegravitatsioon haarata endasse ainelise olendi — kas siis füüsilise või morontialiku, piiritletud või absoniitse. Kuid sellest sõltumatult muudab meele olemasolu isegi mitteisikulistes olendites nad mõtlemisvõimeliseks ja annab neile teadvuse, ehkki isiksus puudub täielikult.

12:6.3 Kolmas Allikas ja Kese aitab hoida ühinenud füüsiliste ja vaimsete energiate ning moodustiste tasakaalu ja kooskõlastust oma kosmilise meele mõjuvälja absoluutsuse kaudu ja ka talle loomuomase ning universaalse füüsilise- ja vaimugravitatsiooniga seostuva lisajõu rakendamise abil. Ükskõik millal ja ükskõik kus ka ei ilmneks side ainelise ja vaimse vahel, on sellise meeleilmingu aluseks Lõpmatu Vaimu toimimine. Vaid meel üksi on see, mis suudab seostada ainelise tasandi füüsilisi jõudusid ja energiaid vaimutasandi vaimsete jõudude ja olenditega.

12:8.4 Vaimu annetamine ning isiksuste vaimsustamine ehk vaimugravitatsiooni maailm on Igavese Poja valdkond. See lakkamatult kõiki vaimureaalsusi enda poole tõmbav Poja vaimugravitatsioon on niisama tõeline ja absoluutne nagu Paradiisisaare kõikvõimas aineline mõjuväligi. Kuid arusaadavalt on füüsilise iseloomuga materiaalsed ilmingud ainelise meelega inimesele paremini tuttavad kui samavõrra reaalsed ja võimsad vaimse olemusega mõjud, mida saab märgata ainult hinge vaimne taip.

12:8.5 Kui universumis muutub ükskõik missuguse isiksuse meel vaimsemaks, rohkem Jumala taoliseks, siis hakkab ta nõrgemini reageerima ainelisele gravitatsioonile. Reaalsus, mida mõõdab reageerimine füüsilisele gravitatsioonile on vastandiks sellele reaalsusele, mida määratletakse temas sisalduva vaimu kvaliteediga. Füüsilise gravitatsiooni toime kujutab endast mittevaimse energia kvantitatiivset mõõdupuud, aga vaimugravitatsiooni toime on jumalikkuse elava energia kvalitatiivne mõõt.

Meel ja Jumalus

1:2.3 Inimkogemuses näitab Jumala tegelikku olemasolu see, et inimese sisimas on olemas jumalik kohalolek, vaimne Järelevaataja, kes on saadetud Paradiisist elama inimese surelikku meelde, et ta abistaks seal igavesti ellujääva surematu hinge arengut. Niisuguse jumaliku Kohandaja olemasolu inimteadvuses näitavad kolm kogemuslikku ilmingut:

1. intellektuaalne suutlikkus Jumalat tunda — teadlikkus Jumalast;

2. vaimne soov Jumalat leida — jumalaotsimine;

3. isiklik ihalus olla nagu Jumal — kogu südamest tulev soov täita Isa tahet.

1:2.8 Need, kes tunnevad Jumalat, on kogenud tema kohalolekut. Selliste Jumalat tundvate surelike isiklik kogemus Jumala olemasolust on ainus ümberlükkamatu tõend, mida üks inimolend võib teisele pakkuda. Jumala eksistentsi pole ühelgi moel võimalik tõestada, kui ei võeta arvesse sidet, mis ühendab inimmeelele omast jumalateadvust ja Mõttekohandajat, kes elab surelikus intellektis ja kelle inimene sai kingitusena kaasa Kõikselt Isalt.

1:3.3 Kõikne Isa ei ole nähtamatu mitte sellepärast, et ta end aineliselt piiratud ja nappide vaimsete võimetega alamate loodud-olendite eest peidab. Pigem on asi selles, et „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama”. Ükski aineline inimene ei saa näha Vaimjumalat ja säilitada oma surelikku olemasolu. Alamatel vaimolenditel või ükskõik millistel ainelistel isiksustel on võimatu läheneda jumaliku isiksuse kohaloleku ülevusele ja vaimsele hiilgusele. Isa isiku kohaloleku vaimne sära on „valgus, millele ei saa ligineda ainuski surelik; valgus, mida ükski aineline olend ei ole näinud ega saagi näha”. Aga selleks, et tunda Jumalat usust kantud nägemise abil, mille annab vaimsustunud meel, pole vaja teda näha sureliku keha silmadega.

1:3.5 Jumal on kõikne vaim, Jumal on kõikne isik. Piiritletud loodu ülim isikuline reaalsus on vaim, isikulise kosmose lõplik reaalsus on absoniitne vaim. Vaid lõpmatuse tasandid on absoluutsed ning vaid sellistel tasanditel saavad mateeria, meel ja vaim lõplikult üheks.

1:3.6 Potentsiaalselt on Jumal-Isa mateeria, meele ja vaimu ülim juhtija universumites. Enda loodud tahteolendite hiigelhulgaga on Jumal vahetus ühenduses ainult oma isiksuse ulatusliku mõjupiirkonna kaudu, kuid temaga saab sidet (väljaspool Paradiisi) vaid tema fragmentaarsete olemusvormide kohalolekus; universumites kujutavad need endast Jumala tahet. Surelike ajaolendite meeles elaval Paradiisi-vaimul, kes aitab seal areneda ellujääva loodud-olendi surematul hingel, on Kõikse Isa olemus ja jumalikkus. Kuid niisuguste arenevate loodud-olendite meel pärineb kohalikest universumitest ja peab jõudma jumalikule täiusele oma vaimsetest saavutustest johtuvate kogemuslike muutuste kaudu, mis tulenevad vältimatult sellest, et loodud-olend otsustab täita taevase Isa tahet.

1:3.7 Inimese sisimas kogemuses on meel ühendatud mateeriaga. Niisugune aineline meel ei saa pärast keha surma ellu jääda. Ellujäämistee peitub inimese tahte niisuguses kohaldamises ja sureliku meele sellistes muutustes, mille kaudu Jumalat tundev intellekt võtab järk-järgult vastu vaimu õpetusi ja muutub lõpuks vaimust juhituks. See inimmeele evolutsioon alates algsest ühendusest mateeriaga kuni liitumiseni vaimuga viib selleni, et sureliku meele potentsiaalselt vaimsed faasid muutuvad surematu hinge morontiareaalsuseks. Mateeriale allutatud surelik meel muutub üha ainelisemaks ning lõppkokkuvõttes lakkab isiksus olemast. Vaimule alluva meele saatus on saada pidevalt vaimsemaks, sulada lõpuks ühte ellujääva ja juhtiva jumaliku vaimuga ning saavutada nõnda ellujäämine ja isiksuse eksistentsi igavikulisus.

1:4.1 Jumala täiuslikkuse lõpmatus on nii suur, et muudab ta igavesti müsteeriumiks. Kõikidest Jumala käsitamatutest saladustest suurim on see, et jumalik elab sureliku meele sisimas. See, kuidas Kõikne Isa viibib ajaolendi juures, on kõikidest universumi müsteeriumidest ülim, sest jumalik kohalolek inimmeeles on saladuste saladus.

1:5.2 Jumal on palju enamat kui inimmõistuse arusaam isiksusest; ta on isegi mõõtmatult rohkem, kui võib endas kätkeda ükskõik milline arusaam üliisiksusest. Kuid on täiesti kasutu arutleda nende jumaliku isiksuse haaramatute käsituste üle selle ainelise loodud-olendi meelega, kelle kõrgeim arusaam olendi reaalsusest koosneb isiksuse ideest ja ideaalist. Ainelise loodud-olendi kõrgeim võimalik arusaam Kõiksest Loojast seisneb jumaliku isiksuse üleva idee vaimsetes ideaalides. Järelikult võite küll teada, et Jumal peab olema palju enamat, kui seda suudab väljendada inimlik arusaam isiksusest, kuid samal ajal teate ka täpselt, et Kõikne Isa ei saa olla mitte midagi vähemat kui igavene, lõpmatu, tõeline, hea ja imeline isiksus.

1:6.7 Eeldada, et universum on tunnetatav ja mõistetav, tähendab eeldada, et universumi on loonud meel ja seda juhib isiksus. Inimmeel suudab hoomata vaid teiste meelte -olgu siis inimlike või üleinimlike — meeleilminguid. Kui inimisiksus suudab kogeda universumit, siis on kuskil selles universumis varjul jumalik meel ja tegelik isiksus.

Pidage alati meeles, et Jumalusega seostuvad sügavad tõed saavad järk-järgult selgemaks sedamööda, kuidas teie meel muutub surelike Paradiisi-tee pika tõusu järjestikustel epohhidel üha vaimsemaks.

2:0.3 Kõikides püüdlustes avardada ja vaimsustada inimeste arusaama Jumalast takistavad meid tohutult sureliku meele piiratud võimalused. Oluliseks tõkkeks meile usaldatud ülesande täitmisel on ka keele piiratus ja väga napp aines, mida saame näitlikustamiseks või võrdluste toomiseks kasutada, kui üritame kujutada jumalikke väärtusi ja esitada vaimseid tähendusi piiritletud, surelikule inimmeelele. Kõik meie pingutused avardada inimese jumalakäsitust jääksid peaaegu viljatuks, kui surelikus meeles ei elaks Kõikse Isa annetatud Mõttekohandaja ning meelt ei läbistaks Looja-Poja Tõe Vaim. Niisiis, toetudes nende jumalike vaimude olemasolule inimese südames ja lootes saada neilt abi jumalakäsituse avardamisel, asun heameelega oma ülesannet täitma ning üritan anda inimmeelele veelgi täpsemat pilti Jumaluse olemusest.

2:1.2 „Ometigi on meil ainult üks Jumal, lõpmatu Isa, kes on ühtlasi ka ustav Looja.” „Jumalik Looja on ka Kõikne Juhtija, hingede allikas ja saatus. Ta on Ülim Hing, Algne Meel ja kõige loodu Piiramatu Vaim.”

3:1.8 Jumala meele kohalolek on vastastikuses seoses Ühise Toimija, Lõpmatu Vaimu absoluutse meelega, ent piiritletud olendeis on see paremini märgatav Paradiisi Meistervaimude kosmilise meele kõikses tegutsemises. Nii nagu Esimene Allikas ja Kese on potentsiaalselt ligi Ühise Toimija meeleringlustes, on ta potentsiaalselt ligi ka Kõikse Absoluudi pingetes. Inimomasesse klassi kuuluv meel on aga Ühise Toimija Tütarde, arenevate universumite Jumalike Hoolekandjate kingitus.

3:1.11 Samal ajal kui Isa ühendab kõik oma pojad — kõik isiksused — isalikult enda ümber, on tema mõju neis piiratud nende päritolu kaugusega Jumaluse Teisest ja Kolmandast Isikust; see mõju tugevneb, kui nende saatuse saavutamise tee viib neid niisugustele tasanditele lähemale. Jumala kohaloleku fakti loodud-olendi meeles määrab ära see, kas tema sisimas elab Isa fragment -näiteks Saladuslik Järelevaataja — või mitte, tema tõhusa kohaloleku aga määrab koostöö aste, mida pakub olendite sisimas elavatele Kohandajatele nende asukoha meel.

3:2.5 Isa kõikvõimsus tähendab absoluutse tasandi kõikjale küündivat valitsemist. Sellel tasandil, kõikide asjade Allika läheduses, on kolm energiat — aineline, meele ja vaimne energia — üksteisest eristamatud. Kuna loodud-olendi meel pole ei Paradiisi monota ega Paradiisi vaim, siis ei reageeri ta otseselt Kõiksele Isale. Jumal kohandab end ebatäiusliku meelega — Urantia surelike puhul — Mõttekohandajate abil.

3:3.1 „Jumal teab kõik.” Jumalik meel on teadlik kõige loodu mõtteist ja nendega tuttav. Tema teadmised juhtuvast on kõiksed ja täiuslikud. Temast lähtuvad jumalikud olemusvormid on osake temast. Tema, kes ta „seab pilved tasakaalu”, on ühtlasi „täiuslik teadja”. „Issanda silmad on igas paigas.” Teie suur õpetaja ütles tühise varblase kohta: „Ükski neist ei kuku maha ilma minu Isa teadmata”, ning veel ütles ta: „Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud”. „Tema määrab tähtede arvu ja nimetab neid kõiki nimepidi.”

3:4.3 Sama lugu on tarkusega. See, et maailmades toimuva mõttetegevuse tarvis jagatakse meelt nii helde käega, ei tee jumaliku tarkuse keskset allikat mitte mingil moel vaesemaks. Kuigi universumite arv mitmekordistub, maailmade olendite arvukus kasvab nii suureks, et seda pole enam peaaegu võimalik mõista, ning nendele kõrgete ja madalate tasandite olenditele annetatakse eeldatavasti pidevalt ja lõputult meelt, hõlmab Jumala keskne isiksus ikka endistviisi igavest, lõpmatut ja kõikselt tarka meelt.

5:6.3 Isiksus on potentsiaalina olemas kõikides meelega olendites: intellekti alampiiriks on eneseteadvus, ülempiiriks jumalateadvus. Kuid meele annetamine üksi ei loo veel isiksust, seda ei tee ka vaim ega füüsiline energia. Isiksus on see kosmilise reaalsuse kvaliteet ja väärtus, mille annetab ainult Jumal-Isa ning mille ta annetab seostunud ja kooskõlastunud aine-, meele- ja vaimuenergia elavatele süsteemidele. Ka pole isiksust võimalik saavutada järk-järgult arenedes. Isiksus võib olla kas aineline või vaimne, ta kas on või teda ei ole. See, mis on isiksuseta, ei jõua kunagi isiksustasandile muidu kui Paradiisi-Isa otsese abiga.

6:6.1 Igavene Poeg on vaim ja tal on meel, kuid mitte seesugune meel või selline vaim, mida surelik meel aduda suudaks. Surelik inimene tajub meelt piiritletud, kosmilisel, ainelisel ja isikulisel tasandil. Inimene hoomab meeleilminguid ka elusorganismides, kes toimivad allisikulisel (looma) tasandil, ent tal on meele olemust raske taibata siis, kui jutt käib aineülestest olenditest või ainukordsetest vaimisiksustest. Eksistentsi vaimutasandi puhul peab meelt defineerima teisiti — ja ka siis, kui seda terminit kasutatakse vaimu intellektitegevuse märkimiseks. Niisugust otseselt vaimuga liituvat meelt pole võimalik võrrelda ei selle meelega, mis kooskõlastab vaimu ja mateeriat, ega ka mitte sellega, mis seostub ainult mateeriaga.

6:6.2 Vaim on pidevalt teadvuslik, meelt omav ja tal on mitmesugused identiteedi faasid. Kui ükskõik missuguses faasis meel puuduks, ei oleks vaimolendite vendluses vaimset teadvust. Jumalustele on omane meele ekvivalent ehk võime tunda ja olla tuntud. Jumalus võib olla kas isikuline, eelisikuline, üleisikuline või mitteisikuline, ent Jumalus pole ealeski ilma meeleta, see tähendab — tal ei puudu kunagi võime vähemalt suhelda endasarnaste olemusvormide, olendite või isiksustega.

6:6.3 Igavese Poja meel on Isa oma sarnane, kuid erineb kõikidest teistest meeltest kogu universumis: koos Isa meelega on ta Ühise Looja erinevate ja ulatuslike meelte esivanem. Isa ja Poja meelt, seda mõistust, mis on Kolmanda Allika ja Keskme absoluutse meele esivanemaks, illustreerib ehk kõige paremini Mõttekohandaja eelmeel. Ehkki need Isa fragmendid asuvad täielikult väljaspool Ühise Toimija meeleringlust, on neil olemas mingi eelmeele vorm: nad tunnevad ja neid tuntakse ning neil on olemas teatud inimomase mõtlemise vaste.

Meel ja universum

13:1.22 Ascendingtoni saladused hõlmavad ka selle müsteeriumi, kuidas saab ainelises ja surelikus meeles järk-järgult ning kindlalt välja kujuneda iseloomu ja identiteediga vaimne ning potentsiaalselt surematu teisik. Kõnealune ilming kujutab endast üht universumite kõige hämmastavamat saladust: sureliku ning ainelise loodud-olendi meeles areneb välja surematu hing.

13:4.5 Vaimses kohalolekus esineva muutlikkuse määraja on olemas teie eneste südames ja meeles: määrajaks on see, missuguse valiku te teete, milliseid otsuseid langetab teie meel ning mida määrab teie tahe. Niisugune muutlikkus tuleneb loomuomaselt isikuliste intellektiolendite vabal tahtel sündivatest reageeringutest; on ju Kõikne Isa nõnda seadnud, et need olendid sellist valikuvabadust kasutaksid. Ja olendite seesugustest valikuerinevustest johtuvate soovide ning nõudmiste täitmisel ja rahuldamisel jäävad Jumalused alati kindlaks oma vaimu läheduse suurendamisele ja vähendamisele: kui olend siiralt soovib nende suuremat ligidust, siis Jumalused ka võimaldavad talle seda; eemale tõmbuvad nad aga siis, kui nende loodud-olendid enda jumalikku kingitust — valikuvabadust — kasutades seda ei soovi. Nõnda kuuletubki jumalikkuse vaim alandlikult maailmades valikut tegevatele loodud-olenditele.

14:6.20 Havona maailmad on meelelaboratooriumiks neile, kes loovad kosmilist meelt, aga samuti neile, kes kannavad hoolt iga olemasoleva loodud-olendi meele eest. Igas Havona maailmas on meel iselaadne ja on etaloniks kõikide vaimsete ning aineliste loodud-olendite intellektidele.

14:6.21 Kõikide nende olendite jaoks, kelle saatuseks on Paradiis, kujutavad need täiuslikud maailmad endast meele kõrgkoole. Nad pakkusid Vaimule piiramatuid võimalusi katsetada meelehoolekande viise niisuguste isiksuste peal, keda see ei ohustanud ning kellest oli selles toimingus abi.

21:2.7 Olendi loomiseelsed olemistegurid määravad ära meele liigid ja algkujud. Kui need on loodud-olendi (kas isikulise või mitteisikulise) moodustamiseks ühendatud, annetab meele Kolmas Allikas ja Kese, kes on kõikide Paradiisi-Loojatest madalamate olendite jaoks meele-hoolekande universaalne läte.

29:4.13 Isiksus ei tarvitse alati kaasneda meelega. Meel võib mõelda ka siis, kui ta on igasugusest valikuvabadusest ilma jäetud, nagu see esineb arvukatel alamatel loomaliikidel, ja sama kehtib teatavate niisuguste alluvate füüsiliste juhtijate kohta. Paljud neist automaatsematest füüsilise võimsuse reguleerijatest ei ole üheski suhtes isikud. Neile ei ole antud tahet ega iseseisvat otsustamisvõimet, kuid nad alluvad täielikult neile antud ülesannete mehaanilise täitmise täiuslikule kavale. Vaatamata sellele on nad kõik kõrge intellektiga olendid.

30:1.113 On olemas vaimud: vaimudest olemisvormid, vaimude kohalolekud, isikulised vaimud, eelisikulised vaimud, üleisikulised vaimud, vaimeksistentsid, vaimisiksused. Kuid siin ei piisa surelikust keelest ega surelikust intellektist. Võime siiski öelda, et ei ole isiksusi, kes oleksid üksnes „puhas meel”; igal olemusvormil on isiksus vaid siis, kui see on talle annetatud Jumala poolt, kes on vaim. Ükski meelt omav olemusvorm, millega ei seondu vaimne ega füüsiline energia, ei ole isiksus. Kuid samas mõttes, nagu on olemas vaimisiksusi, kellel on meel, on ka meelt omavaid isiksusi, kellel on vaim. Majeston koos oma kaaslastega on üsna head näited olenditest, kellel on ülekaalus meel, kuid seda liiki isiksuse kohta on ka paremaid näiteid, mida teie ei tunne. On isegi terveid niisuguste meel-isiksuste ilmutamata klasse, kuid need seonduvad alati vaimuga. Teatavad teised ilmutamata loodud-olendid on nii-öelda meele-energia ja füüsilise energiaga isiksused. Seda liiki olend ei reageeri vaimugravitatsioonile, kuid on sellele vaatamata tõeline isiksus — kuulub Isa ringlusesse.

Inimese meel

0:5.6 … kõikse reaalsuse omadused ilmnevad Urantia inimkogemuses järgmistel tasanditel:

0:5.7 1. keha. Inimese materiaalne ehk füüsiline organism. Oma loomult ja päritolult animaalne elektrokeemiline mehhanism;

0:5.8 2. meel. Inimorganismi mõtlev, tajuv ja tundev mehhanism. Kogu teadvustatud ja alateadvuslik kogemus. Tundeeluga ühendatud intellekt, mis tõuseb palveldamise ja tarkuse kaudu vaimsele tasandile;

9:5.6 Urantial kujutab meel endast kompromissi mõttetäiuse tuuma ja teie ebaküpse inimloomuse areneva vaimulaadi vahel. Teie intellektuaalse evolutsiooni kava on tõepoolest ülimalt täiuslik, ent lihalikus kehas tegutsedes jääb teil sellest jumalikust eesmärgist paljugi puudu. On tõsi, et meel on jumalikku päritolu ning et tal on oma jumalik saatus, kuid teie surelik meel ei ole veel jumalikult väärikas.

9:5.7 Sageli, liiga sageli rikute te oma meelt ebasiirusega ja muudate kalgiks ebaõiglusega, allutate teda loomalikule hirmule või moonutate kasutu muretsemise tõttu. Järelikult on nii, et ehkki meele allikas on jumalik, võib meel — nii nagu teie seda oma tõusumaailmas tunnete — küll vaevu erilise imetluse, veelgi vähem jumaldamise või austamise objektiks saada. Mõtisklemine peaks ebaküpses ja loius inimintellektis tekitama ainult alandlikkusetunnet.

2:7.9 Praeguse ajastu religioosne väljakutse on heidetud neile vaimse taibuga ettenägelikele meestele ja naistele, kelle pilk on suunatud tulevikku ning kes mõistavad tungida vaimsete asjade olemusse, kes söandavad kosmilise tõe, universumi ilu ja jumaliku headuse avardunud ning oivaliseks tervikuks ühendatud kontseptsioonidest luua uue ja köitva elufilosoofia. Niisugune uus ja õiglane nägemus kõlblusest tõmbab enda poole kõike head inimmeeles ja kutsub ligi kõike parimat, mis sisaldub inimese hinges. Tõde, ilu ja headus on jumalikud reaalsused ning vastavalt sellele, kuidas inimene vaimse elu astmestikul kõrgemale tõuseb, saavad need Igavikulisuse ülimad tunnuslikud omadused ikka rohkem ja rohkem kooskõlastatuks ja ühendatuks Jumalas, kes on armastus.

3:1.5 Õigesti on inimsoo kohta öeldud: „Teie olete Jumalast,” sest „see, kes asub armastuses, asub Jumalas ja Jumal temas”. Just pahategudega piinate te oma sisimas asuvat Jumala kingitust, sest Mõttekohandaja peab kannatama kurjade mõtete tagajärgede all koos selle inimmeelega, kuhu ta on suletud.

12:5.5 Liikumiseta ruumis ei ole olemas suhteid ajaga, küll aga on olemas teadlikkus ajast. Järgnevus võib sünnitada ajateadlikkust isegi siis, kui liikumine puudub. Inimmeel ei ole loomuomaselt niivõrd seotud aja kui ruumiga. Isegi maise, lihaliku elu päevil, mil inimese meel on ruumi tugevais kütkeis, jääb tema loov kujutlusvõime ajast suhteliselt sõltumatuks. Geneetiliselt aga ei ole aeg ise meele omadus.

12:5.6 Aega tajutakse kolmel eri tasandil:

12:5.7 1. aeg, mida tajub meel — teadlikkus järgnevusest ja liikumisest ning kestvuse tunnetamine;

12:5.8 2. aeg, mida tajub vaim — Jumalale lähemale liikumise adumine ning teadlikkus kõrgemale, üha kasvava jumalikkuse tasanditele suunatud liikumisest;

12:5.9 3. isiksus loob oma kordumatu ajatunnetuse, tuginedes Reaalsuse taipamisele, kohaloleku teadvusele ja teadlikkusele kestvusest.

12:8.6 Seda, mida füüsilise loodu jaoks on Paradiis ning vaimse universumi jaoks Igavene Poeg, on Ühine Toimija meele valdkondade — aineliste, morontia- ja vaimolendite ning isiksuste aruka universumi jaoks.

12:8.7 Ühine Toimija reageerib nii ainelistele kui ka vaimsetele reaalsustele ning seetõttu saab temast täiesti loomulikult universaalne hoolitseja kõikide intellektiolendite eest, kes võivad esindada ka loodu ainelise ja vaimse faasi liitu. Intellekti annetamine ning ainelise ja vaimse eest hoolitsemine meele fenomeni abil on ainuliselt Ühise Toimija valdkond; sel kombel saab temast vaimse meele partner, morontiameele tuum ning aja arenguliste olendite ainelise meele algolemus.

12:8.8 Meel kujutab endast menetlust, mille abil vaimureaalsused muutuvad loodud isiksuste jaoks kogemuslikeks. Ning lõppkokkuvõttes on aineülesed isegi inimmeele ühendavad võimed: suutlikkus kooskõlastada erinevaid asju, arvamusi ning väärtusi.

12:8.9 Ehkki surelikul meelel on vaevalt võimalik aduda suhtelise kosmilise reaalsuse seitset tasandit, peaks inimintellekt siiski suutma haarata paljutki piiritletud reaalsuse kolme toimiva tasandi tähendusest:

1. mateeria. Organiseeritud energia, mis allub lineaargravitatsioonile, väljaarvatud juhul, kui teda ei teisenda liikumine ega määratle meel;

2. meel. Kujundatud teadvus, mis ei allu täielikult ainelisele gravitatsioonile ning mis saab tõeliselt vabaks siis, kui teda teisendab vaim;

3. vaim. Kõrgeim isikuline reaalsus. Tõeline vaim ei allu füüsilisele gravitatsioonile ning lõpuks saab temast kõikide isiksuse nime väärivate, arenevate energiasüsteemide motiveeriv mõju.

16:6.3 Kosmilise meele olemasolu fakt seletab ära eri liiki inimliku ja üleinimliku meele suguluse. Üksteise poole ei tõmbu mitte ainult sugulashinged, ka sugulasmeeled on omavahel väga lähedased ning tavatsevad koostööd teha. Teinekord võib märgata, kuidas eri inimeste meel toimib hämmastavalt sarnaselt, mingis seletamatus kooskõlas.

16:6.4 Kõiki neid kordi, mil kosmiline meel ühineb isiksusega, iseloomustab omadus, mida võiks nimetada „reaalsusetundlikkuseks”. Just nimelt see tahteolendite universaalne kosmiline anne hoiab neid muutumast teaduse, filosoofia ja religiooni esitatud aprioorsete eelduste abituteks ohvriteks. See kosmilise meele reaalsusetundlikkus reageerib reaalsuse teatavatele faasidele täpselt niisamuti, nagu aineenergia reageerib gravitatsioonile. Veelgi täpsem oleks öelda, et need aineülesed reaalsused reageerivad sel moel kosmose meelele.

16:6.5 Kosmiline meel reageerib (tunneb vastuse ära) alati ja eksimatult kolmel universumireaalsuse tasandil. Läbimõeldult arutleva ning süüvinult mõtleva meele jaoks on reageeringud endastmõistetavad. Need reaalsustasandid on järgmised:

1. põhjuslikkus — füüsiliste aistingute reaalsusmaailm, loogilise ühtsuse teaduslikud valdkonnad, tõelise ja ebatõelise eristamine, kosmilisele reaalsusetundlikkusele toetuva arutluskäigu järeldused. See on kosmilise otsustusvõime matemaatiline vorm;

2. kohustus — eetika reaalsusmaailm filosoofia vallas, mõistuse tegevusväli, suhteliselt õige ja suhteliselt väära äratundmine. See on kosmilise otsustusvõime arvustav vorm;

3. palveldamine — usukogemuse reaalsuse vaimne vald, jumaliku osaduse isiklik teostamine, vaimuväärtuste äratundmine, igavese ellujäämise kinnitus, tõusmine Jumala teenrite staatusest Jumala poegade rõõmu ja vabaduse ilma. See on kosmilise meele kõige ehedam taip, kosmilise otsustusvõime harras ja palveldav vorm.

16:6.9 Selline teaduslik, eetiline ja vaimne taip, need kosmilised reageeringud on kõiki tahteolendeid rikastavast kosmilisest meelest lahutamatud. Elamiskogemus ei jäta kunagi arendamata neid kolme kosmilist intuitsiooni ning need kuuluvad olemuslikult arutlevale mõtlemisele rajaneva eneseteadlikkuse juurde. Paraku on kurb täheldada, kui vähesed isikud Urantial oskavad nautida niisuguste julgest ning sõltumatust kosmilisest mõtlemisest kõnelevate omaduste arendamist iseendas.

16:6.10 Kohalikus universumis kujutavad meeleannetused, need kosmilisele meelele omast kolm intuitsiooni, endast aprioorseid eeldusi, mis lubavad inimesel teaduse, filosoofia ja religiooni vallas toimida ratsionaalse ning eneseteadliku isiksusena. Teisisõnu, Lõpmatu kolme ilmingu reaalsuse äratundmine sünnib eneseilmutuse kosmilise menetluse abil. Tajumismeelte matemaatiline loogika tunneb ära aineenergia; meel-aru ja loogiline mõtlemine teab intuitiivselt oma moraalset kohust ning vaim-usk (palveldamine) on vaimse kogemuse reaalsuse religioon. Need peegeldava mõtlemise kolm põhitegurit võivad isiksuse arengu käigus ühenduda ja kooskõlastuda, ent nad võivad ka muutuda ebaproportsionaalseks ning oma toimimises üksteisest täiesti lahus seista. Kui nad aga ühenduvad, on tulemuseks tugev iseloom, mille aluse moodustavad omavahel suhteseoses olevad reaalsete faktidega tegelev teadus, kõlbeline filosoofia ja ehe usukogemus. Ning just need kolm kosmilist vahetut tunnetust muudavadki asjade, tähenduste ja väärtustega seostuva inimkogemuse objektiivselt kehtivaks ning reaalseks.

16:6.11 Hariduse eesmärk on neid inimmeele kaasasündinud andeid arendada ning efektiivsemaks muuta, tsivilisatsiooni eesmärk neid väljendada, elukogemuse eesmärk neid teostada, religiooni eesmärk neid õilistada ning isiksuse eesmärk neid ühendada.

16:8.6 Eneseteadvus kätkeb endas intellektuaalset teadlikkust isiksuse tegelikkusest ning sinna kuulub võime ära tunda teiste isiksuste reaalsust. Ta annab tunnistust sellest, et olend suudab individuaalselt kogeda kosmilisi reaalsusi, aga samuti on suutlik kogema nende reaalsuste kaudu; isiksussuhetes universumiga võrdub see identiteedi staatuse saavutamisega. Eneseteadvus tähendab meelehoolekande tegelikkuse äratundmist ning loova ja määrava vaba tahte suhtelise iseseisvuse mõistmist.

16:8.15 Urantia-tüüpi inimisiksust võib vaadelda toimivana füüsilises mehhanismis, mis kujutab endast Nebadoni-tüüpi organismi planetaarset teisendit. See organism kuulub elu aktiveerimise elektrokeemilisse klassi ning on varustatud kosmilise meele Orvontoni seeria Nebadoni klassi algkujuga, kuhu kuulub vanemlik järglaste saamine. Isiksuse jumaliku kingituse annetamine niisugusele meelega varustatud surelikule mehhanismile toob endaga kaasa kosmilise kodakondsuse väärikuse, võimaldades sellisel loodud surelikul olendil hakata kohe reageerima kosmose kolme põhilise meelereaalsuse olemuslikule äratundmisele. Need kolm põhireaalsust on järgmised:

16:8.16 1. füüsilise põhjuslikkuse ühetaolisuse matemaatiline ehk loogiline äratundmine;

16:8.17 2. kõlbelise käitumise kohustuse mõistuspärane äratundmine;

16:8.18 3. osadusel rajanevast Jumaluse palveldamisest tulenev usk, mis seostub inimkonna armastava teenimisega.

16:9.2 Jumalat tunnistav surelik suudab tajuda nende kolme kosmilise kvaliteedi ühinemise väärtust ellujääva hinge evolutsiooni jaoks, mis on inimese ülim ettevõtmine oma surelikus kehas, kus kõlbeline meel töötab koos sisimas elava jumaliku vaimuga selle nimel, et dualiseerida surematut hinge. Juba tekkehetkest peale on hing reaalne, teda iseloomustavad kosmilise ellujäämise omadused.

12:8.15 Kosmilise evolutsiooni käigus saab mateeriast filosoofiline vari, mida jumaliku valgustatuse vaimusära kohalolekul heidab meel, kuid see ei muuda olematuks aineenergia reaalsust. Meel, mateeria ning vaim on võrdselt reaalsed, ent jumalikkust saavutada üritava isiksuse jaoks ei ole nad ühtviisi väärtuslikud. Jumalikkuseteadvus on edenev vaimne kogemus.

12:8.16 Mida kirkamini särab vaimsustunud isiksus (Isa universumis, potentsiaalse vaimisiksuse fragment üksikolendis), seda tugevama varju heidab sekkuv meel oma materiaalsele rüüle. Ajas on inimese keha täpselt niisama reaalne kui ta meel ja vaimgi, ent surmas jäävad nii meel (identiteet) kui ka vaim ellu, keha aga mitte. Isiksuse kogemuses võib kosmiline reaalsus ka olemata olla. Ja nii on teile tuntud kreeka ütlusel mateeriast kui temast reaalsema vaimse algolemuse varjust tõepoolest oma filosoofiline tähendus.

12:9.6 Surelikul inimesel on olemas vaimutuum. Meel on jumaliku vaimutuuma ümber koondunud isiklik-energeetiline süsteem, mis toimib ainelises keskkonnas. Selline isikulise meele ja vaimu elav suhe moodustab igavese isiksuse universumipotentsiaali. Tõeline õnnetus, püsiv pettumus, tõsine lüüasaamine või vältimatu surm võivad saabuda ainult siis, kui mina-arusaamad lubavad endale seda, et tõrjuvad keskse vaimutuuma juhtiva jõu täiesti kõrvale, astudes ise selle asemele; see rikub isiksuse identiteedi kosmilist kava.

8:1.11 Aja laste ainelise meele ulatuse jaoks on piisav, kui nad igavikus aduvad Isa. Teame, et iga laps suudab oma suhet reaalsusega kõige paremini määratleda nii, et õpib esmalt mõistma lapse ja vanema suhteid, seejärel aga laiendab seda arusaama, hõlmates perekonda kui tervikut. Hiljem suudab lapse avarduv meel hoomata perekonnasiseseid suhteid ning neidki, mis valitsevad kollektiivis, inimühiskonnas ja maailmas; seejärel hakkab ta mõistma universumis, superuniversumis ja koguni universumite universumis avalduvaid suhteseoseid.

3:4.6 Surelik inimene ei suuda kuidagi aru saada taevase Isa lõpmatusest. Piiritletud meel ei suuda tungida niisuguse absoluutse tõe või fakti tähendusse. Kuid seesama piiritletud inimolend saab tegelikult tunda — kogeda selle sõna otseses tähenduses — niisuguse lõpmatu Isa ARMASTUSE täit ja vähendamata mõju.

3:6.3 Varem või hiljem jõuab kogu religioosne filosoofia arusaamani kõiksuse ühtsest valitsemisest, ühest Jumalast. Universumi põhjused ei või olla madalamad kui universumi tagajärjed. Kõiksuse elu ja kosmilise meele voogude läte peab olema nende ilmnemistasanditest kõrgemal. Inimmeelt ei saa järjekindlalt seletada terminitega, mis on alamat liiki eksistentsi osaks. Inimmeelt saab tõeliselt aduda vaid siis, kui tunnustada mõtlemise ja sihikindla tahte kõrgemate astmete reaalsust. Inimest kui kõlbelist olendit pole võimalik ära seletada, tunnustamata Kõikse Isa reaalsust.

5:1.5 Pidage meeles, et ehkki Urantia surelikud võivad üksteisest erineda oma meelelt, ühiskondlikelt, majanduslikelt ja isegi kõlbelistelt võimalustelt ning annetelt, on nende vaimsed võimed ühesugused ja ainulaadsed. Neis kõigis on Isa kingituse jumalik kohalolek ning neil kõigil on võrdsed võimalused otsida lähedast isiklikku kontakti selle jumalikku päritolu vaimuga oma sisimas, nad kõik võivad võrdselt valida võimaluse järgida nende Saladuslike Järelevaatajate võrdset vaimset juhtimist.

5:2.1 Lõpmatu füüsiline kohalolek on ainelise universumi reaalsus. Jumaluse meele kohalolek tuleb kindlaks määrata isikliku meele kogemuse sügavuse ja isiksuse arengutasandi põhjal. Jumalikkuse vaimne kohalolek peab universumis vältimatult olema erinev. Selle määrab ära vaimse vastuvõtlikkuse maht ja see, kuivõrd ulatuslikult on olendi tahe pühendunud jumaliku tahte täitmisele.

5:2.5 Sureliku inimese kasina vaimsusega ainelisel meelel on äärmiselt raske endale selgelt teadvustada selliste jumalike olemusvormide vaimutegevust, nagu seda on Paradiisi Kohandajad. Kui meele ja Kohandaja koostööna loodud hinge olemasolu saab üha selgemaks, järgneb ka hingeteadlikkuse uus faas, milles on võimalik kogeda Saladuslike Järelevaatajate kohalolekut ning ära tunda nende vaimset juhtimist ja muud mateeriaülest tegevust.

5:3.8 Palveldamiskogemus seisneb kaaslaseks antud Kohandaja ülevas katses teatada jumalikule Isale Jumalat otsiva sureliku meele ja Jumalat ilmutava surematu Kohandaja ühisloomingu — inimhinge — väljendamatuist igatsusist ja sõnuks vormimata püüdlusist. Järelikult on palveldamine tegu, millega aineline meel soostub oma vaimsustuva mina katsega võtta Kõikse Isa usupojana temaga ühineva vaimu juhatusel ühendust Jumalaga. Surelik meel nõustub palveldama; surematu hing igatseb palveldamist ja teeb sellega algust; sureliku meele ja areneva surematu hinge eest juhib sellist palveldamist jumaliku Kohandaja kohalolek. Lõppkokkuvõttes saab tõeline palveldamine kogemuseks, mis on teostunud neljal kosmilisel tasandil: intellektuaalsel, morontialikul, vaimsel ja isiksuslikul — meele, hinge ja vaimu teadvuse tasandil ning nende ühinemistasandil isiksuses.

5:5.11 Sel kujul, nagu maailmade arenev surelik jumalateadvust kogeb, peab see endas sisaldama kolme erinevat tegurit, kolme üksteisest eristuvat reaalsuse mõistmise tasandit. Esimene on meele teadlikkus — arusaamine Jumala ideest. Järgneb hingeline teadlikkus — Jumala ideaali äratundmine. Viimaks ärkab vaimne teadlikkus — Jumala vaimureaalsuse äratundmine. Kui surelik ühendab omavahel need jumalikkuse adumise faktorid, ükskõik kui ebatäielikud need siis ka poleks, levib tema isiksuse kõikidele teadvustasanditele alati arusaam Jumala isiksusest. Aja jooksul viib see Lõplikkuse Korpusse jõudnud surelikud Jumala ülimuslikkuse äratundmisele ning võib ilmneda nõnda, et adutakse Jumala lõplikkust, mis märgib mõnda faasi absoniitsest üliteadvusest Paradiisi-Isa suhtes.

5:5.13 Isiksuse igavene ellujäämine sõltub täielikult sureliku meele valikust, meele langetatud otsused määravad kindlaks surematu hinge ellujäämispotentsiaali. Kui meel usub Jumalasse ja hing tunneb Jumalat ning kui nad koos edendava Kohandajaga ihaldavad Jumalat, siis on ellujäämine tagatud. Piiratud intellekt, napp haridus, kultuurist ilmajätmine, madal ühiskondlik seisund, isegi vajakajäämised inimesele omaste moraalinormide osas, mis johtuvad hariduslike, kultuuriliste ja ühiskondlike eeliste õnnetust puudumisest, ei saa olematuks teha jumaliku vaimu kohalolekut niisugustes õnnetutes ja inimlikust vaatepunktist võttes piiratud, aga siiski usklikes inimestes. Sellest, et Saladuslik Järelevaataja asub inimese sisimas, saab surematu hinge algus ning see tagab tema kasvu ja ellujäämise võimalikkuse.

Patuga lõplikult samastunud meel

2:3.3 Isiku eksistentsi lõpetamine otsustatakse tavaliselt kohtumõistmisega vastava maailma või vastavate maailmade usulise elukorralduse või ajajärgu üle. Seesugustes maailmades nagu Urantia tehakse kõnealune otsus siis, kui lõpeb planeedi usuline elukorraldus. Sellistel juhtudel võivad eksistentsi lõpetamise otsuse langetamises võrdselt osaleda kõik vastava kohtualluvusega tribunalid: planeedinõukogu, Looja-Poja kohtud ning Päevilt Vanade tribunalid. Lahustamiskorraldus tuleb superuniversumi kõrgematelt kohtutelt pärast seda, kui patustaja maailmas esitatud süüdistus on leidnud vaieldamatut kinnitust. Kui hävitamisotsus on kõrgemal tasandil kinnitatud, viivad selle täide kohtunikud, kes asuvad ja tegutsevad superuniversumi keskuses.

2:3.4 Kui niisugune otsus on lõplikult kinnitatud, siis lakkab patuga samastunud isik ainsa hetkega olemast, nagu poleks teda iial olnudki. Sellisest saatusest pole elluärkamist, see on lõputu ja igavene. Identiteedi elavad energiategurid lahutatakse ajamuudatuste ja ruumiümberkujunduste abil kosmilisteks potentsiaalideks, millest nad kunagi kujunesidki. Mis kurjategija isiksusse puutub, siis jääb see ilma kestva elu võimalusest, sest ta ei suutnud teha neid valikuid ega langetada lõplikke otsuseid, mis oleksid taganud igavese elu. Kui isiksusega liituv meel ei pöördu patust, vaid samastub sellega lõplikult, siis elu lõpetamisel, kosmilisel lahustamisel, neeldub niisugune isoleeritud isiksus kogu loodu ülemhinge ning temast saab Ülima Olendi areneva kogemuse osake. Iialgi enam ei muutu ta uuesti isiksuseks; tema identiteeti poleks nagu eales olemas olnudki. Kui isiksuses oli olemas Mõttekohandaja, siis säilivad kogemuslikud vaimuväärtused ellujääva Kohandaja reaalsuses.

2:6.8 Jumal armastab patustajat ja vihkab pattu: filosoofiliselt on niisugune väide küll tõene, kuid Jumal on transtsendentne isiksus ning isikud saavad armastada ja vihata ainult teisi isikuid. Patt ei ole isik. Jumal armastab pattulangenut, sest too on isikuline reaalsus (potentsiaalselt igavene), aga patu kohta pole Jumalal isiklikku suhtumist, sest patt pole vaimne ega isikuline reaalsus, järelikult pöörab selle olemasolule tähelepanu vaid Jumala õigusemõistmine. Jumala armastus päästab patustaja, Jumala seadus hävitab patu. Ilmselt muutuks see jumalikule olemusele omane suhtumine siis, kui patustaja samastuks lõpuks täielikult patuga — nii nagu seesama surelik meel võib täielikult samastuda inimese sisimas asuva vaimuga, Kohandajaga. Selline patuga samastunud surelik muutuks siis oma olemuselt täielikult ebavaimseks (ja seega isikuliselt ebatõeliseks) ning kogeks olemise pöördumatut lõpetamist. Üha reaalsemas ja järjest vaimsemas universumis ei saa loodud-olendi olemuse ebatõelisus või isegi pelgalt ebatäielikkus igavesti püsima jääda.

Seitse meeleabivaimu

36:5.1 Orgaanilise evolutsiooni kulgemise tingimused määrab ära seitsme meeleabivaimu kohalolek primitiivsetes maailmades, sellega on seletatav, et areng on sihipärane ja mitte juhuslik. Meeleabivaimud esindavad Lõpmatu Vaimu meelehoolekande seda funktsiooni, mis laieneb aruka elu alamatele klassidele kohaliku universumi Emavaimu tegevuse kaudu. Meeleabivaimud on Universumi Emavaimu lapsed ja kujutavad endast tema isiklikku hoolitsust maailmade aineliste meelte eest. Kus iganes ja millal iganes niisugune meel ilmsiks tuleb, seal on eri viisidel tegutsemas need vaimud.

36:5.2 Seitsme meeleabivaimu nimed vastavad järgmistele mõistetele: intuitsioon, arusaamine, julgus, teadmine, nõuandmine, palveldamine ja tarkus. Need meelevaimud saadavad oma mõju kõigile asustatud maailmadele välja eriliste tungidena, ja nii, et igaüks neist otsib ise avaldumiseks vastuvõtuvalmidust, olenemata sellest, mil määral tema kaaslased võivad vastuvõttu ja tegutsemisvõimalusi leida.

36:5.3 Meeleabivaimude keskuste paiknemine Elukandjate keskusmaailmas näitab Elukandjate juhendajatele meeleabivaimu funktsiooni määra ja kvaliteeti teatavas maailmas ning igas intellektistaatusega elusorganismis. Need elumeele paiknemised näitavad täiuslikult viie esimese abivaimu elava meele funktsiooni. Kuid kuuenda ja seitsmenda abivaimu — palveldamise ja tarkuse — osas registreerivad need keskuste paiknemised vaid kvalitatiivset funktsiooni. Palveldamisvaimu ja tarkusevaimu kvantitatiivset tegevust registreerib Jumaliku Hoolekandja vahetu kohalolek Salvingtonil, see on Universumi Emavaimu isiklik kogemus.

36:5.4 Seitse meeleabivaimu lähevad Elukandjatega alati uuele planeedile kaasa, kuid neid ei tuleks pidada olemusvormideks, sest nad sarnanevad rohkem ringlustega. Universumi seitse meeleabivaimu ei ole Jumaliku Hoolekandja kõiksest kohalolekust eraldiseisvad isiksused: nad kujutavad endast tegelikult Jumaliku Hoolekandja teadvuse tasandit ning nad sõltuvad alati oma loova ema tegevusest ja kohalolekust.

36:5.5 Nende seitsme meeleabivaimu kirjeldamiseks tuleb meil sõnadest puudu. Nad hoolitsevad kogemusliku meele madalamate tasemete eest ja neid võib kirjeldada arengutasemete järjekorras järgmiselt:

36:5.6 1. intuitsioonivaim — kiire taju, primitiivsed füüsilised ja sünnipärased reflektoorsed instinktid, kõigi mõistuslike olendite suunataju ja muud enesesäilitamisvõimed. See on ainus meeleabivaim, kes tegutseb nii laialdaselt loomse elu madalamates klassides, ja ainus, kellel on laialdased funktsionaalsed kokkupuuted mehaanilise meele mitteõpetatavate tasemetega;

36:5.7 2. arusaamisvaim — kooskõlastamise impulss, ideede spontaanne ja pealtnäha automaatne seostamine. See on anne seostada omandatud teadmisi, kiiresti arutleda, kiiresti aru saada ja kiiresti otsustada;

36:5.8 3. julgusevaim — ustavuse and — iseloomu alus ja moraalse kindluse ning vaimujulguse intellektuaalne baas isikulistes olendites. Faktidest valgustatuna ja tõest inspireerituna saab sellest aruka ja teadliku enesesuunamise kanalite kaudu arengulise tõusutungi saladus;

36:5.9 4. teadmisvaim — seikluste ja avastuste uudishimulik ema, teaduse vaim; julgusevaimu ja nõuandevaimu juhtija ning truu kaaslane; tung suunata annetatud julgus kasulikele ja järjest kõrgemale viivatele kasvuteedele;

36:5.10 5. nõuandevaim — sotsiaalne tung, liikide koostöö anne; tahteolendite võime oma kaaslastega kooskõlla jõuda; siit pärineb alamate loodud-olendite karjainstinkt;

36:5.11 6. palveldamisvaim — religioosne impulss, esimene eristav tung, mille alusel loodud-olendid, kellel on meel, jagunevad sureliku eksistentsi kahte põhirühma. Palveldamisvaim eristab temaga ühendusse astunu alatiseks nendest hingeta loodudolenditest, kellele on annetatud meel. Palveldamine on vaimse tõusu kandidaadi märk;

36:5.12 7. tarkusevaim — kõigi kõlbeliste loodud-olendite loomupärane kalduvus areneda pidevalt ja aina edasi liikudes. See on abivaimudest kõrgeim, kõigi teiste töö väljendaja ja vaimne koordineerija. See vaim on selle mõistuslike olendite kaasasündinud tungi saladus, mis algatab ja hoiab alal eksistentsi tõusukava praktilist ja tõhusat programmi, seda kõige elava annet, millega on seletatav selle seletamatu võime ellu jääda ja ellujäämisel kasutada kõigi oma varasemate kogemuste ning praeguste võimaluste vastastikuseid seoseid, et omandada kõike kõigest, mida ülejäänud kuus vaimu hoolekandjat saavad antud organismi meeles liikuma panna. Tarkus on intellektuaalsete tulemuste kulminatsioon. Tarkus on puhtvaimse ja kõlbelise eksistentsi siht.

36:5.13 Meeleabivaimud kasvavad kogemuslikult, kuid ei saa kunagi isikulisteks. Nende funktsioonid arenevad ja esimese viie funktsioneerimine loomsetes klassides on teatud määral otsustav kõigi seitsme funktsioneerimisele inimintellektina. See suhe loomsega teeb meeleabivaimud inimmeelena tegelikult tõhusamateks, seega on loomad inimese intellektuaalsele ning füüsilisele evolutsioonile teatud määral hädavajalikud.

36:5.14 Need kohaliku universumi Emavaimu meeleabivaimud on loodud-olendite intellektistaatuses eluga seotud umbes samamoodi, nagu võimsuskeskused ja füüsilised ülemjuhid on seotud universumi eluta jõududega. Nad osutavad hindamatuid teeneid asustamata maailmade meeleringlustele ja teevad tõhusat koostööd Füüsiliste Meisterjuhtijatega, kes teenivad ka meeleabivaimude-eelsete meeletasandite, mitteõpetatava ehk mehaanilise meele juhtijate ja suunajatena.

36:5.15 Enne kogemustest õppimise võime ilmumist kuulub elav meel Füüsiliste Meisterjuhtijate hoolekande alla. Enne jumalikkuse äratundmist ja Jumaluse palveldamisvõime omandamist kuulub loodud-olendi meel ainult meeleabivaimude hoole alla. Kui loodud-olendi intellektil ilmneb vaimne reageerimisvõime, saab selline loodud meel kohe ülemmeeleks, mis lülitatakse samal hetkel kohaliku universumi Emavaimu vaimutsüklitesse.

36:5.16 Meeleabivaimud ei ole mitte mingil viisil otseselt seotud Jumaliku Hoolekandja, asustatud maailmade Püha Vaimu isiklikku kohalolekut esindava vaimu mitmekesise ja kõrgelt vaimse funktsiooniga. Kuid nad on arenevale inimesele just selle vaimu funktsionaalsed eellased ja valmistavad seda ette. Meeleabivaimud võimaldavad Universumi Emavaimul kohaliku universumi aineliste elusolenditega mitmekesiselt kokku puutuda ja neid juhtida, kuid eelisiksuse tasanditel tegutsedes ei kaja nad kuidagi vastu Ülimas Olendis.

36:5.17 Mittevaimne meel on kas vaimuenergia avaldumine või füüsilise energia nähtus. Isegi inimmeelel, isikulisel meelel, ei ole ellujäämisomadusi ilma vaimuga samastumata. Meel on jumalik annetus, kuid see pole surematu, kui see tegutseb vaimse taipamiseta ja kui sellel puudub võime palveldada ja ihaldada ellujäämist.