Minu lugu – Sirje 22.05.17

Kuulsin Urantia raamatust 1966 a. paiku. Mulle meeldis müstika ja ulme. Arvasin siis, et Urantia raamat on ulmeraamat. Mäletan vaid seda, et Jumalal on palju poegi. Jeesus polnud ainuke.
Keskeas, kui kohustusi oli juba vähem, tahtsin Jumalat rohkem tundma õppida. Hakkasin käima Jehoova Tunnistajate juures. Küsisin palju, aga mind ei rahuldanud paljud vastused. Mõtlesin ka ristimise peale, sest olen ristimata. Siiski loobusin. Arvasin, et pärast ristimist ei tohi midagi valesti teha, sest see oleks Jumala reetmine. Ristimine oli mul kaua aega suur mure.
2011. a. ühel suvisel hommikul kuulsin, et raadiost tuleb saade Urantia raamatust. Pärast saadet muretsesin omale raamatu ja lugesin läbi nii ruttu kui sain.
Minu jaoks on see raamat vabastav. Tean nüüd, et minus elab hea Jumala vaim, universum on sõbralik, tean, miks Jeesus elas inimesena maa peal, vastutan ise oma tegude eest, mitte Saatan ei käi mind kiusamas.
Need mõtted olid minu jaoks täiesti uued ja nii vabastavad. Nüüd olen Urantia raamatut lugenud juba mitmendat korda ja iga kord leian midagi uut. Olen õnnelik ja püüan olla homme parem inimene kui täna.

Minu teekond – Margit 01.04.17

Juba lapsepõlvest peale tundsin huvi nn seletamatute nähtuste vastu. Ühest küljest andis kindlasti tõuke lapse piiritu fantaasia ja muinasjutu-ilm, teisest küljest kogesin ma asju, millele ei saa ka nüüd teaduslikku seletust anda. Ma nägin unes detailselt ette tulevasi sündmusi. Minu vanavanemate järjestikused surmad ja uned ärgitasid mind mõtlema vaimse maailma peale. Seetõttu paelusid mind igasugused tondijutud, need omakorda tekitasid küsimusi, millele nagu vastust polegi – igaüks andis erineva vastuse. Kes inimene tegelikult on? Mis on hing? Kust ta tuleb? Kas surnud on tõesti tegelikult elusad? Kas hinged rändavad? Kas Jumal on olemas? Kes ta selline on? Ja kõige põletavam – miks ma asju ette näen? Kuidas see võimalik on? Viimaseid küsimusi ei julgenud ma kellelegi tunnistada. Proovisin kaudselt vastust leida. Lugesin igasugust kirjandust, mis kätte juhtus, kuid „nõuka-ajal“ polnusd seda just palju, mõned käest-kätte liikuvad üllitised astroloogiast, käejoontest, ennustamisest, numeroloogiast, hingede rändamisest jne. Kui Eestis hakkasid puhuma jälle vabaduse tuuled, tõi see puhang kaasa ka kirjandust ja liikumisi, mis „vaimset“ vaakumi täita aitas. Ahmisin ahnelt kõike, mis kätte juhtus, tegin oma järeldusi ja tahtsin veel rohkem teada. Hakkasin käima ka Pühapäevakoolis. Lõpuks rääkis keegi ka konkreetselt Jumalast. Tegin kõik viksi koolitüdruku (nagu ma seda sel ajal ka olin) moodi kaasa, kuid hinges tärkamas küsimused, millele ikka vastust ei saanud. Kas Paradiisis oleme kõik ühtemoodi, mis meie isiksusest saab, mida me seal teeme? Miks Jumal (kes on armastus) lõi Põrgu? Miks Jeesus meie pärast suri, kas kuidagi teistmoodi ei oleks saanud seda korraldada? See oli minu meelest täiesti ülekohtune ja ma salamisi isegi palusin, et ma võiks oma pattudega ise hakkama saada. Ja üleüldse tundus mulle, et oleks vaja uut Piiblit, mis tänapäevasele inimesele sobiks. Sest mulle tundus, et palju asju tuleks üle vaadata, nt maailma loomine – no sellele ma leidsin põhjenduse, et seda saab seletada sellega, et „Jumala päev“ oli lihtsalt pikem kui meie päev, ulatudes miljardite aastateni. Kuidas sa muidu tolle aja inimesele niivõrd hoomamatut aega seletad. Võibolla Põrgut ikkagi ei ole ja me ise teeme endale maapealse põrgu. Mäletan hästi, kuidas viimasel tunnil kutsuti kõik ringi, et lasta Kristus enda sisse ja anda oma patud talle, saada päästetud. Ma ei läinud, sest see tundus vale. See hetk oli murdepunkt, kus ma sain aru, et ma pean oma teed minema.  Ja nii ma olengi siiamaani ristimata ega kuulu mõnda konfessiooni või muusse usku.

Järgmisena astusid mu ellu idamaised tarkused ja igasugused tõlgendused neist. Palju lugesin ka lihtsalt inimeste vaimseid kogemusi ja teooriaid (nt Nekrassov), mis peegeldasid ka minu otsinguid  – neis kõigis oli midagi, kuid see oli segane, alati jäi midagi puudu, midagi jäi seletamata. Seiklesin  selles rägastikus päris kaua, otsides oma teed, luues oma teooriaid, veendusin järjest enam, et meil igaühel on oma tee Jumala juurde, meil kõigil on täitsa ainulaadne suhe Jumalaga. Seda suhet ei saagi raamidesse suruda. Lõpuks oli ka aeg küps Urantia raamatu jaoks. Seda tutvustas mulle mu tulevane abikaasa. Lugesin Urantia raamatu kolme kuuga läbi – kõigest kohe aru ei saanud, aga nii põnev oli, et ma ei raatsinud seda käest panna. Maailm sai kohe mitu korda suuremaks. Kogesin rahuldust sellest, et paljud asjad, mida ma oma peas olin mõelnud, leidsid kinnitust, nt see, et Jeesus meie pärast ei surnud, me peame oma eluga ise hakkama saama, me oleme vabad tegema oma valikuid. Meil, inimestel, on siin ilmas palju ise otsustada. Hing rändab, aga palju sisukamalt, kui see, et Maa peal „klassikursust“ kordama jääb. Me oleme unikaalsed isiksused ja jääme alati selliseks. Univesrum kubiseb elust ja on täitetud armastusega. Meid aidatakse igal sammul, kuid mitte võibolla nii nagu me seda oma romantilistes unistustes ette kujutame. Aga hoopis sisukamalt ja täiuslikumalt, kui me tavaliselt arvame.

Mõningaid mõtteid Urantia raamatust, Mauno Inkinen 20.03.17

Keskikka jõudes soovisin oma silmaringi laiendada, teadmisi omandada ja keeleoskust täiendada, eeskätt lähtuvalt filosoofilistest ja vaimsetest huvidest. Asusin lugema nii eesti-, inglise- kui ka soomekeelset kirjandust, nii paberkandjal kui ka digitaalmeedias avaldatuna. Kuigi tänapäeval on võimalik leida tohutul hulgal kõikvõimalikku infot, tekib sageli kahtlus esitatu tõepärasuses. Leidsin, et mõnedel juhtudel on meedias tegemist sihilikult libasõnumite esitamise ja/või lugejate tahtliku manipuleerimisega.

Mis on õige ja mis on vale, selle kohta kindlat retsepti minul anda ei ole. Eksime ja vigu teeme me kõik,  ja seda kaunis tihti. Mõnikord õpime vigadest, mõnikord mitte. Keskeast alates olen ise püüdnud lähtuda oma parimast äratundmise minast ehk sisemisest suunajast (mis pole muidugi alati õnnestunud). See sisemine suunaja on Loojaga samas võnkes. Kui soovin oma suunajat kuulda võtta, võin vigu vältida. Kui aga suunajat kuulda võtta ei soovi, võin kergesti ebaõnnestuda. Meile kõigile on Looja poolt antud vaba tahe valikute tegemiseks. Seda vaba tahet aktsepteerib ka suunaja, ega suru ennast peale. Olen ise korduvalt kogenud kui kergesti juhtub mingi äpardus või õnnetus, näiteks ärritunud või hajevil olekus. Ja kui kergelt (nagu lepase reega) sujub kõik, kui on siiras soov suunajat kuulata ja vastavalt talitada. Kui kõik sujub kenasti, on need elu hetked õnnelikud.

Ühel sellisel õnnelikul hetkel kuulsin Urantia raamatust. Kuigi see oli vaid minule edastatud teade, mõte sellest raamatust enam lahti ei lasknud. Urantia raamatu lugemiseks hankisin 1992.a. ingliskeelse originaali otse Suurbritanniast, Suurbritannia Saatkond Tallinnas vahendusel. Hea sõber Soomest kinkis 1993.a. minule soomekeelse Urantia raamatu, mille ka tervikuna läbi lugesin.

Olgu märgitud, et selle suurepärase soomekeelse tõlke tegi rahvusvaheliselt tuntud Urantia raamatu ekspert Seppo Kanerva. Tutvusin Urmas Lipandi koostatud esimese eestikeelse tõlkematerjaliga ja kuulasin Urantia raamatu Eesti parima asjatundja Peep Sõbra raadiosaateid vaimsetel teemadel.

Urantia raamatus esitatud kontseptsioon universumi tekkest, selle arengust, loodud ja arenguliste olendite rollist ning nende teekonnast on esitatud nii suurejooneliselt ja süsteemselt, et see mõjutas mind, pani endaga kaasa elama, loovamalt mõtlema ja soovima oma teekonda väärikamalt jätkata. Loomulikult hindan praegugi peale Urantia raamatu ka muud kirjandust, teaduse saavutusi, erinevaid arvamusi, jne.  Arvan, et oma kriitiline meel peaks iga kirjanduse ja info puhul alati olema. Lisaks arvan, et kogemuste omandamine ja koostöö vajab õppimist, mille juurde kuulub lahutamatu osana kõiges kahtlemine, küsimuste esitamine, arutlemine ja vaidlemine.

Juba Urantia raamatut lugedes tekkis huvi loetut arutada teiste lugejate ja mõttekaaslastega. Olen üks Eesti Urantia Assotsiatsiooni asutajaliikmetest. Assotsiatsiooni nõupidamistel ja ettekannete esitamisel püütakse kuulajatele edasi anda omandatud teadmisi ja käsitletakse Urantia raamatu erinevaid peatükke ja teksti ning arutatakse erinevatel filosoofilistel ja vaimsetel teemadel. Oleme assotsiatsioonis olnud ühisel seisukohal: Urantia raamatus esitatud visioon sobib meile! See visioon särab tänase päevani oma terviklikkuse, sügava sisu, selguse ja süsteemse lähenemisega. Uurimismaterjali on aga selles raamatus veel jätkuvalt – kogu teos moodustab ca 1967 lehekülge!

Tuntud kirjanik Paulo Coelho ütleb oma raamatus „Manual of the Warrior of Light“ : „Life is a Journey. Don`t miss a thing. The truth is that all problems seem very simple once they have been resolved.“

Ehk tõlkes tähendaks see:  „Valgusesõdalase  juhend“: „Elu on teekond. Ära jää sellest ilma. Tõde on see, et kõik probleemid näivad lihtsad, niipea kui oleme neile lahenduse leidnud.“