J

Jahve – Oli lõunapoolsete Palestiina hõimude jumal, keda seostati Hoorebi mäega, Siinai vulkaaniga. Jahve oli vaid üks sadadest ja tuhandetest loodusjumalatest, kes semiidi hõimude ja rahvaste tähelepanu paelusid ja neilt kummardamist nõudsid. 96:1.3

Jeesus – Jeesus on uus ja elav tee inimesest Jumalani, osalisest täiuslikuni, maisest taevaseni, ajast igavikku. 129:4.7

Jehoova – Jehoova on termin, millega on viimasel ajal tähistatud lõplikku käsitust Jahvest, mis heebrealaste pikaajalise kogemuse tulemusena viimaks välja arenes. Ent Jehoova nimi tuli kasutusele alles tuhat viissada aastat pärast Jeesuse aega. 96:1.10

Julgus – Iseloomutugevus. 3:5.6

Olla julge tähendab olla vapper 111:6.9

Julgus kinnitab selle sügavat ehtsust, mida usutakse. Siirad inimesed ei karda oma tõelisi veendumusi ja üllaid ideid kriitiliselt läbi vaadata. 146:3.2

Julgusevaim – Ustavuse and — iseloomu alus ja moraalse kindluse ning vaimujulguse intellektuaalne baas isikulistes olendites. Faktidest valgustatuna ja tõest inspireerituna saab sellest aruka ja teadliku enesesuunamise kanalite kaudu arengulise tõusutungi saladus. 36:5.8

Jumal – JUMAL on sõnaline sümbol, mis märgib Jumaluse kõiki isikustumisi. Igal Jumaluse toimimise isikulisel tasandil nõuab termin erinevat definitsiooni ja teda tuleb igal tasandil veel edaspidi ümber defineerida, sest seda terminit võib kasutada Jumaluse erinevate — kooskõlastatud või alluvate — isikustumiste märkimiseks; näiteks: Paradiisi Loojad-Pojad — kohalike universumite isad. 0:2.6

Terminit „Jumal”, nii nagu meie seda kasutame, võib mõista:

määrangu järgi — nagu Jumal-Isa;

konteksti järgi — kui seda kasutatakse teatud kindlast jumalustasandist või -seosest kõneldes. Kui tekib kahtlusi sõna „Jumal” täpse tõlgendamise osas, on soovitatav see siduda Kõikse Isa isikuga.

Termin „Jumal” märgib alati isiksust. Sõna „Jumalus” võib, aga ei pea märkima jumalikke isiksusi.

Järgnevates kirjades kasutatakse sõna JUMAL järgmistes tähendustes:

1. Jumal-Isa — Looja, Juhtija ja Alalhoidja. Kõikne Isa, Jumaluse Esimene Isik;

2. Jumal-Poeg — Kooskõlastatud Looja, Vaimne Juhtija ja Vaimne Korraldaja. Igavene Poeg, Jumaluse Teine Isik;

3. Jumal-Vaim — Ühine Toimija, Kõikne Terviklikustaja ja Meele Annetaja. Lõpmatu Vaim, Jumaluse Kolmas Isik;

4. Ülim Jumal

5. Seitsmekordne Jumal

6. Viimane Jumal

7. Absoluutne Jumal 0:2.18

Esimese Allika ja Keskmena on Jumal täieliku reaalsuse suhtes esmane — tingimusteta. Esimene Allikas ja Kese on nii lõpmatu kui ka igavene ja seega võib talle piire või tingimusi seada vaid tema enda tahe. 0:3.9

Jumal — Kõikne Isa — on Esimese Allika ja Keskme isiksus. 0:3.10

Vaatamata sellele, et Jumal on igavene võim, majesteetlik kohalolek, transtsendentne ideaal ja hiilgav vaim — ehkki ta on kõike seda ja veel lõpmatult enamgi —, on ta tõeliselt ja igaveselt täiuslik Looja-isiksus, isik, kes „võib tunda ja keda tuntakse”, kes „võib armastada ja keda armastatakse” ning kes võib olla meie sõber, samal ajal kui teie saate tuntuks Jumala sõpradena, nagu on tuntuks saanud teisedki inimesed. Ta on reaalne vaim ja vaimne reaalsus. 1:5.8

Teaduse jaoks on Jumal põhjus, filosoofia jaoks idee, religiooni jaoks isik, koguni armastav taevane Isa. Teadlasele tähendab Jumal algset jõudu, filosoofile hüpoteesi ühtsusest, usklikule elavat vaimset kogemust. 1:6.2

Jumal on vaim — vaimisiksus. 1:6.8

Jumal pole kosmiline juhus, ta pole ka universumi katsetaja. 2:1.4

Mitte miski ei ole Jumala jaoks uus, ükski kosmiline sündmus ei tule talle eales üllatusena; ta asub igaviku ringis. Tema päevadel pole ei algust ega lõppu. Jumala jaoks pole olemas minevikku, olevikku ega tulevikku; ükskõik millisel hetkel on aeg tervikuna pidevalt olemas. Ta on suur ja ainus MINA OLEN. 2:1.5

Jumal on igavesti ja lõpmatult täiuslik, ta ei saa ise, isiklikult kogeda ebatäiust. Ent ta tajub ebatäiuslikkust, mida kogevad kõikide Paradiisi Loojate-Poegade arenevate universumite kõik edasipürgivad olendid. 2:2.6

Oma olemuselt on Jumal lahke, loomu poolest kaastundlik ja igavesti armuline. 2:4.2

Oleks väär arvata, nagu saaks Jumalat meelitada oma lapsi armastama tema Poegade toodud ohvrite või tema alamate olendite palvete kaudu, „sest Isa ise armastab teid”. Isalikust kiindumusest saadab Jumal inimmeelde imelise Kohandaja. Jumala armastus on kõikehõlmav: „Kes iganes tahab, võib tulla.” Ta tahaks, et „kõik inimesed saaksid päästetud tõe tunnetusele tulles”. Ta „ei taha, et ükski saaks hukka”. 2:5.2

Jumal on armastus, kuid armastus ei ole Jumal. 2:5.10

Ealeski ei ole Jumal vihane, kättemaksuhimuline või tige. On tõsi, et tarkus hoiab sageli tema armastust tagasi, samas ohjeldab õigusemõistmine tema ärapõlatud armu. Tema õiglusearmastus ei välista samavõrd tugevat viha patu vastu. Isa pole ebajärjekindel isiksus, sest jumalik ühtsus on täiuslik. 2:6.7

Jumala võimsus on piiramatu, tema olemus jumalik, tahe lõplik, omadused lõpmatud, tarkus igavene ja reaalsus absoluutne. 3:2.15

Kui Jumal peaks oma praegusest, kogu loodu toetaja osast loobuma, variseks terve universum silmapilkselt kokku. Ilma Jumalata ei oleks olemas niisugust asja nagu reaalsus. Just praegusel hetkel nagu ka kaugetel minevikuajastutel ja igaveses tulevikus jätkab Jumal selle toetamist. 4:1.6

Jumal ei kahetse eales seda, mida ta on kunagi teinud, teeb praegu või tulevikus. Ta on kõiktark, samal ajal ka kõikvõimas. 4:3.4

Jumal on kogu universumite universumis ainuke püsiv, enesesolev ja muutumatu olend. Ei leidu midagi, mis oleks temast väljaspool, tema jaoks pole olemas ei minevikku ega tulevikku. Jumal on kindlasuunaline eesmärgipärane energia (loov vaim) ja absoluutne tahe ning need on iseolevad ja universaalsed.

Jumal on iseolev ja seega absoluutselt iseseisev. Jumala identiteet ei muutu. 4:4.2

Teaduses on Jumal Esimene Põhjus, religioonis kõikne ja armastav Isa, filosoofias ainus olend, kes on iseolev ega sõltu oma eksistentsis teistest olenditest, vaid annetab olemasolu reaalsust heldelt kõigele ja kõigile. 4:4.7

On jumalateotus uskuda, väita või õpetada, nagu oleks Jumala soosingu võitmiseks või väljamõeldud jumaliku viha vältimiseks tarvis valada süütut verd. 4:5.4

Milline Jumala lõpmatu olemuse pilamine — õpetada, et tema südame karmi külmust ja kalkust ei riivanud tema loodud olendi häda ja viletsus ning et tema hell arm ei avaldunud enne, kui ta nägi oma veatut Poega verisena Kolgatal ristisurma suremas! 4:5.6

Jumal pole pelgalt saatuse määraja, ta on inimese igavene saatus. Kogu mittereligioosne inimtegevus üritab painutada ja moonutada universumit oma mina teenimiseks. Tõeliselt usklik isik püüab oma mina universumiga samastada ning seejärel pühendada selle ühendatud mina toimingud nii inimlike kui ka üleinimlike kaasolendite universumiperekonna teenimisele. 5:4.3

Jumal on isaisiksus — isiksuse allikas, isiksuse annetaja, isiksuse põhjus. 6:7.1

Jeesus tähistas sõnaga „Jumal” Jumaluse ideed ja sõnaga „Isa” Jumala tundmise kogemust. Kui Jumalat tähistatakse sõnaga „Isa”, tuleb seda mõista võimalikult laias tähenduses. Sõna „Jumal” ei ole määratletav ning on seega lõputu arusaam Isast. Terminit „Isa” saab aga osaliselt määratleda, sellega võib tähistada inimlikku arusaama jumalikust Isast, nii nagu see inimesega tema sureliku eksistentsi ajal seondub. 169:4.7

Jumal ei ole üksnes inimese idealismi leiutis, ta on kõigi nende loomalikkusest kõrgemate kontseptsioonide ja väärtuste algallikas. Jumal ei ole hüpotees, mis on sõnastatud ühendamaks inimlikke käsitusi tõest, ilust ja headusest; ta on armastav isiksus, kellest kõik need kõiksed ilmingud tulenevad. 196:3.24

Jumala kannel – Ilmutaja Johannesel oli nägemus edasiliikuvate surelike klassi saabumisest seitsmendast eluasemeilmast oma esimesse taevasse, Jerusemi aulisusse. Ta pani kirja: „Ja ma nägin otsekui tulega segatud klaasmerd ja neid, kes olid võitnud algselt enese sees olnud metsalise ja selle eluasemeilmades püsinud kuju ja lõpuks selle viimase märgi ja jälje, seisvat klaasmere ääres, Jumala kandled käes, ja laulvat sureliku hirmust ja surmast pääsemise laulu.” (Kõigis neis maailmades on kasutusel täiuslik kosmoseside ja te saate teateid vastu võtta kõikjal, kui kannate kaasas „Jumala kannelt” — morontiaseadet, mis kompenseerib teie võimetust oma ebaküpse morontia aistingumehhanismiga kosmoseteateid vastu võtta.) 47:10.2

Jumala nägu –  „Jumala nägu” ei viita füüsilisele sarnasusele ega ainelise loodud-olendi piiratusele, vaid pigem Kõikse Isa vaimsele kohalolekule tänu Mõttekohandajate taevalikule annetumisele universumite väljapaistmatutele loodud-olenditele. 108:6.3

Jumala vaim – Näib, et teie pühakirjades märgib termin Jumala Vaim kord Paradiisi Lõpmatut Vaimu, kord teie kohaliku universumi Loovat Vaimu. Püha Vaim on Paradiisi Lõpmatu Vaimu äsjamainitud Loova Tütre vaimuringlus. Püha Vaim on iga kohaliku universumi pärisomane ringlus, mis ei välju selle loodu vaimsest ilmast; Lõpmatut Vaimu aga iseloomustab kõikjalolek. 8:5.3

Jumalaotsimine – vaimne soov Jumalat leida. 1:2.5

Jumalariik – Nüüd püüdis ta neid tõsiselt ajendada loobuma terminist jumalariik sellega võrdväärse praktilisema mõiste Jumala tahe kasuks. See tal aga ei õnnestunud. 170:2.11

Esiteks. Jumalariik selles maailmas, ülim soov täita Jumala tahet, inimese isetu armastus, mis kannab head vilja eetilise ja moraalse käitumise paranemise näol. 170:2.18

Jumalateadvus – Nüüdisinimesele on esitatud suur väljakutse saavutada parem side inimmeele sisimas elava jumaliku Järelevaatajaga. Inimese suurim avastusretk lihas seisneb tasakaalukas ja mõistlikus jõupingutuses laiendada eneseteadvuse piire embrüonaalse hingeteadvuse ähmastelt aladelt kaugemale, et püüda kogu südamest ulatuda vaimuteadvuse piirimaadele — kokkupuutesse jumaliku kohalolekuga. Selline kogemus määrab jumalateadvuse, kogemus, mis kinnitab jõuliselt varasemat tõde religioossest Jumala tundmise kogemusest. Selline vaimuteadvus on sama mis Jumala poja seisuse tegelik mõistmine. Teisiti öeldes, veendumus oma pojaseisuses on religioosne kogemus. 196:3.34

Jumalikkus – Jumalikkus on Jumaluse iseloomulik, ühendav ja kooskõlastav omadus. Loodud-olendid mõistavad jumalikkust kui tõde, ilu ja headust; isiksuses seostub see armastuse, halastuse ja teenimisega; mitteisikulistel tasanditel avaldub see õigluse, võimu ja suveräänsusena.

Jumalikkus võib olla täiuslik — täielik — nagu Paradiisi täiuslikkuse eksistentsiaalsel ja looja tasandil; ta võib olla ebatäiuslik nagu aegruumi evolutsiooni kogemuslikul ja loodud-olendite tasandil; ta võib olla ka suhteline, ei täiuslik ega ebatäiuslik, nagu on Havonas eksistentsiaalsete-kogemuslike suhete teatud tasanditel. 0:1.17

Jumalus – Jumalust saab isikustada Jumalana, ta on eelisikuline ja üliisikuline sellisel moel, mis pole inimesele täiel määral mõistetav. Jumalust iseloomustab reaalne või potentsiaalne ühtsus kõikidel reaalsuse mateeriaülestel tasanditel, loodud-olendid mõistavad seda ühendavat omadust kõige paremini jumalikkusena. 0:1.2

Jumalus on kõige jumaliku allikas. Jumalus on iseloomulikult ja eranditult jumalik, aga kõik, mis on jumalik, ei tarvitse tingimata olla Jumalus, ehkki seda kooskõlastatakse Jumalusega ning see püüab saavutada Jumalusega mingit ühtsuse faasi — vaimset, mõistuslikku või isikulist. 0:1.15

Jõud – Sõna ENERGIA kasutame kõikehõlmava terminina nii vaimu, meele kui ka aine vallas. Sõna „jõud” [force] kasutatakse sama laialdaselt. 0:6.2

Jõud, kosmiline – Kosmiline jõud hõlmab kõik Määratlematust Absoluudist tulenevad energiad, mis veel ei reageeri Paradiisi gravitatsioonile. 0:6.5