K

Kahtlus – Kahtlus on primitiivsete inimeste loomupärane reaktsioon, juba varaste ajajärkude ellujäämisvõitlus iseenesest sigitab umbusaldust. 39:5.7

Kannatamatus – Kannatamatus on vaimu mürk, viha on nagu herilasepessa visatud kivi. 48:7.20

Kasv, loov – Loov kasv on lõputu, kuid pakub alati rahuldust, ta on lõputu ulatusega, kuid tema kulgu tähistavad alati need isiksust rahuldavad ajutiste sihtide saavutamise hetked, mis on nii tõhusad mobiliseerivad sissejuhatused kosmilise kasvu, universumiuurimise ja Jumaluseni jõudmise uutele avastusretkedele. 118:0.10

Keha, inimese – Keha. Inimese materiaalne ehk füüsiline organism. Oma loomult ja päritolult animaalne elektrokeemiline mehhanism. 138:8.8

Aineline evolutsioon on andnud teile elumasina, teie keha; 111:1.4

Ajas on inimese keha täpselt niisama reaalne kui ta meel ja vaimgi, ent surmas jäävad nii meel (identiteet) kui ka vaim ellu, keha aga mitte. 12:8.16

Kodu – ABIELU — paariheitmine — tuleneb kahesoolisusest. Abielu on inimese kohanemisreaktsioon kahesoolisusega, perekonnaelu aga kõigi arenguliste ja kohanemisreaktsioonide kogusumma. Abielu on püsiv; bioloogiline areng ei eelda seda, kuid see on kogu ühiskonna arengu alus ja jääb seetõttu mingis vormis kindlasti ka edaspidi püsima. Abielu on andnud inimkonnale kodu ja kodu on kogu pika ning pingutava arengu hiilgav kroon. 82:0.1

Kodu on loomulik ühiskondlik tegevuspaik, kus kasvavad lapsed saavad omandada verevendluse eetika. Perekond on vendluse põhiüksus, kus vanemad ja lapsed õpivad neid kannatlikkuse, altruismi, sallivuse ja leebuse õppetunde, mis on nii olulised inimestevahelise vendluse teostumiseks. 84:7.28

Kogemus, inim –  Mis on inimkogemus? See on lihtsalt aktiivse ja küsiva mina ning mõne teise aktiivse välise reaalsuse vastastikune mõju. Kogemuste kogumi määrab arusaama sügavus ja välise reaalsuse äratundmise täielikkus. Kogemus vastab kujutlusvõime vastuvõtlikkuse tugevusele pluss sellega ühenduses oleva reaalsuse väliste omaduste aistingulisele avastamisteravusele. Kogemuse kui tõsiasja leiab eneseteadvusest pluss teistest eksistentsidest — teisest olemisest, teisest meelest ja teisest vaimust. 102:4.2

Kogemus, religioosne – Religioosne iha on janu jumaliku reaalsuse järele. Usukogemus on Jumala leidmise teadvustamine. Ja kui inimene tõepoolest Jumala leiab, kogeb tema hing nii kirjeldamatut avastamisrõõmust tingitud rahutust, et ta on sunnitud otsima armastavat teenistust ja suhtlemist oma vähemvalgustatud kaaslastega. Ta ei taha nendega jagada Jumala leidmise kogemust, vaid lasta oma hinges tulvaval igavesel headusel kaaslasi värskendada ja õilistada. Tõeline religioon ajendab tegelema rohkem ühiskonna teenimisega. 102:3.4

Kogemus, ülim – Tutvumine oma vendade ja õdedega, nende probleemide tundmaõppimine ja neid armastama õppimine on elu ülim kogemus. 130:2.6

Inimeksistentsi ülev kogemus on Jumala leidmine iseenda jaoks ja tema tundmine omaenda hinges. 155:6.7

Kogemuslik – Antud sõna tähistab asju ja olevusi, millel on päritolu. See tähistab ka olevusi kes kasvavad läbi kogemuste. Isegi mõned eksistentsiaalsed reaalsused kasvavad kõrgematele tasanditele läbi kogemuslikkuse. Teised reaalsused on täiesti kogemuslikud – inimese kasv on täiel määral kogemuslik.

Kohalik universum – Sada tähtkuju (umbes 10 000 000 asustamiseks sobilikku planeeti) moodustavad kohaliku universumi. Iga kohalikku universumit valitseb üks Miikaeli klassi kuuluvatest Jumala võrdväärsetest Loojatest-Poegadest ning seal on olemas oma imeline arhitektuurne keskusmaailm. Iga universum on õnnistatud Päevilt Ühtse ehk Paradiisi-Kolmsuse esindaja kohalolekuga. 15:2.5

Kohtumõistmine – Õigluse lõplik rakendamine vastavalt asitõenditele. 10:6.4

Kohustus – Eetika reaalsusmaailm filosoofia vallas, mõistuse tegevusväli, suhteliselt õige ja suhteliselt väära äratundmine. See on kosmilise otsustusvõime arvustav vorm. 16:6.7

Kolmsus, Absoluutne – Absoluutne Kolmsus — teine kogemuslik Kolmsus —, kelle tegelikustumine praegu kestab, koosneb lõpuks Ülimast Jumalast, Viimasest Jumalast ja Universumi Saatuse Täideviijast, kes praegu on ilmutamata. Kolmsus toimib nii isikulisel kui ka üliisikulisel tasandil, tema tegevuse ulatus küünib koguni mitteisikulise piirideni ja tema ühtlustumine kõiksuses kogemuslikustab Absoluutse Jumaluse. 0:12.7

Kolmsus, Paradiisi – Paradiisi-Kolmsus — Kõikse Isa, Igavese Poja ja Lõpmatu Vaimu igavene jumalusliit on eksistentsiaalne tegelikkuses, kõik potentsiaalid aga on kogemuslikud. Seetõttu kujutabki see Kolmsus endast ainsat lõpmatust hõlmavat jumalusreaalsust ning seetõttu leiabki universumis aset nähtus, et Ülim Jumal, Viimane Jumal ja Absoluutne Jumal tegelikustuvad. 0:12.2

Kolmsus, Viimane – Viimane Kolmsus, kes on praegu arenemas, koosneb lõpuks Ülimast Olendist, Ülimatest Looja-Isiksustest ja absoniitsetest Tervikuniversumi Arhitektidest, nendest ainulaadsetest universumi planeerijatest, kes pole ei loojad ega loodud-olendid. Lõpuks jõustub ja isikustub Viimane Jumal vältimatult selle kogemusliku Viimase Kolmsuse ühinemise tulemusena peaaegu piiritu tervikuniversumi laieneval alal. 0:12.6

Konflikt – Igasugune konflikt on paheline selles mõttes, et see pärsib siseelu loovat funktsioneerimist

— see on nagu isiksusesisene kodusõda. 111:4.11

Kosmiline teadvus – Kosmiline teadvus eeldab Esimese Põhjuse, ühe ja ainsa mittepõhjusliku reaalsuse tunnistamist. 0:2.2

Kosmose võimsusvaru – Kosmose võimsusvaru on reaalsuse-eelne; see on Määratlematu Absoluudi valdkond ning reageerib vaid Kõikse Isa isikulisele haardele, vaatamata sellele, et näib olevat muudetav Esmaste Meister-Jõukorraldajate kohaloleku abil. 42:2.5

Uversal märgitakse kosmose võimsusvaru terminiga absoluta. 42:2.6

Kuldreegel – Ent kuldreegli kõrgeim teostumine ja kõige tõesem tõlgendamine seisneb teadlikkuses selle jumaliku deklaratsiooni kestva ja elava reaalsuse tõe vaimust. Selle kõikse suhte reegli tõeline kosmiline tähendus ilmneb alles selle vaimses mõistmises, kui Poja vaim tõlgendab käitumisseadust sureliku inimese hinge sisimas elavale Isa vaimule. Kui need vaimust juhitud surelikud mõistavad kuldreegli tõelist tähendust, täituvad nad ülevoolava kindlustundega, et on sõbraliku universumi kodanikud ja et nende vaimureaalsuse ideaalid rahuldatakse vaid siis, kui nad armastavad oma kaaslasi nii, nagu Jeesus meid kõiki armastas, ning et see on jumalaarmastuse reaalne teostumine. 180:5.8

Kultus – ..rituaalidest, juhtlausetest ja sihtidest koosnev sümboolika. Kultus on skelett, mille ümber kasvab isiklike vaimsete kogemuste elav ja dünaamiline keha — tõeline religioon. 87:7.10

Kunst – Kunst tuleneb inimese püüdest lisada ilu oma ainelisse keskkonda, see on liikumine morontiatasandi poole. 196:3.30

Kurat – „Kurat” ei ole keegi muu kui Caligastia, Urantia troonilt tõugatud Planeedivürst ja teisene Lanonandek-Poeg. Miikaeli viibimise ajal Urantial lihalikul kujul lõid Lucifer, Saatan ja Caligastia omavahel tema annetumismissiooni läbikukutamiseks liidu. Kuid neid tabas selge ebaõnn. 53:1.4

Kurjus – Pattu võib käsitleda mitmeti, kuid universumifilosoofia seisukohalt on patt teadlikult kosmilisele reaalsusele vastupaneva isiksuse suhtumine. Viga võib pidada väärarusaamaks või reaalsuse moonutuseks. Pahe on universumireaalsuste osaline teostamine või väärkohandamine. Kuid patt on sihikindel vastuseis jumalikule reaalsusele — vaimse progressi teadlik takistamine —, kurjus aga äratuntud reaalsuse avalik ja järjekindel trotsimine, mis näitab isiksuse koostlagunemist peaaegu kosmilise hullumeelsuse piirini. 67:1.4

Viga tõendab intellekti vähest terasust; pahe tarkuse vähesust; patt otsest vaimuvaesust; kurjus seevastu näitab, et isiksus on kaotanud kontrolli enda üle. 67:1.5

Ja kui pattu on nii palju kordi valitud ja nii sageli korratud, võib see harjumuspäraseks saada. Harjunud patustajad võivad kergesti kurjusele üle minna, saada kogu südamest mässajateks universumi ja kõigi selle jumalike reaalsuste vastu. Kuigi iga patu võib andeks anda, kahtleme, kas juurdunud kurjus tunneb kunagi oma pahategude pärast siirast kahetsust ja võtab oma pattude eest andestuse vastu. 67:1.6

Kurjus on tahtlik, sihi- ja järjekindel üleastumine jumalikust seadusest, Isa tahtest. Isa armastusega loodud isiksuse ellujäämise kava ja Poja halastava päästmishoolekande jätkuva tagasilükkamise mõõt on kurjus. 148:4.5

Kõikne Isa – Jumal — Kõikne Isa — on Esimese Allika ja Keskme isiksus, sellena on ta lõpmatut juhtimist tähendavais isiklikes suhetes kõikide kooskõlastatud ja alamate allikate ning keskmetega. 0:3.10

Kõikne Isa on isiksuse reaalsuse, isiksuse annetamise ja isiksuse saatuse saladus. 0:5.5

KÕIKNE Isa on kõige loodu Jumal, kõikide asjade ja olendite Esimene Allikas ja Kese. Mõelge Jumalast kõigepealt kui loojast, siis kui juhtijast ja viimaks kui lõpmatust alalhoidjast. 1:0.1

Kõikides omadustes on Kõikne Isa absoluutselt ja määratlematult lõpmatu ning juba see fakt ise välistab automaatselt piiritletud aineliste olendite ja muu alama loodud intellekti otsese isikulise suhtlemise temaga. 2:1.6

Kõikne Isa kui looja ei tegutse kunagi ainuisikuliselt, vaid üksnes liidus Pojaga või kooskõlas Poja tegevusega. 6:1.3

Kõlblus – Kõlblust ei saa kunagi edendada seaduse või jõuga. See on isiklik, vaba tahte küsimus ning kõlblust tuleb levitada isiklike kokkupuudete kaudu: viia moraalselt kindlad isiksused kokku nendega, kes ei ole küll kõlbeliselt nii tundlikud, kuid kes suuremal või vähemal määral samuti soovivad täita Isa tahet.

Kõlbelised teod on need inimtoimingud, mida iseloomustab kõrgeim arukus; kõrgemate eesmärkide ja nende saavutamise kõlbeliste teede valikul suunab niisugust meelt valiv otsustusvõime. Selline käitumine on vooruslik. Ülim vooruslikkus on järelikult see, kui otsustatakse siiralt täita taevase Isa tahet. 16:7.10

Käitumine – Õige käitumine on oluline, et teadmiste teel, filosoofia kaudu edasi liikuda spontaanse palveldamise vaimsetesse kõrgustesse. Jumalikkusele lähenemiseks on olemas jumalik meetod, ja selle meetodi omandavad palverändurid alles pärast Paradiisi jõudmist. Selle vaim on neile antud juba Havona ringlustel, kuid aja-palverändurite koolituse viimase lihvi saab anda alles siis, kui nad on tegelikult jõudnud Valgusesaarele. 27:4.2

Küpsus – Kui arenev mina saavutab küpsuse, saavad minevik ja tulevik kokku, et valgustada oleviku tõelist tähendust. Mina küpsedes sirutub see kogemuste saamiseks üha kaugemale minevikku ja püüab targa ettenägelikkusega tungida üha sügavamale tundmatusse tulevikku. Ja sedamööda, kuidas see kujutlev mina sirutub üha kaugemale nii minevikku kui ka tulevikku, hakkab tema otsus üha vähem sõltuma olevikuhetkest. Nii pääseb otsus-tegevus mööduva oleviku kütkeist ning omandab mineviku ja tuleviku jaoks tähtsust omavaid aspekte. 118:1.5

Küpseks saada tähendab elada olevikus intensiivsemalt, pääsedes samal ajal oleviku piirangutest. Küpsed kavad, mis põhinevad varasematel kogemustel, teostuvad olevikus nii, et need suurendavad tulevikuväärtusi. 118:1.7

Ebaküpsusele viitav ajaühik koondab tähenduse ja väärtuse hetkesse, lahutades oleviku selle tõelisest suhtest mitteolevikuga — mineviku ja tulevikuga. Küpsusele viitava ajaühiku suurus ilmutab mineviku-oleviku-tuleviku kooskõlastatud suhet selliselt, et mina hakkab nägema sündmusi tervikliku pildina, hakkab vaatlema ajamaastikku avardunud silmapiiri panoraamsest vaatepunktist, hakkab võib-olla isegi aimama alguseta ja lõputa igavese kontiinumi olemasolu, mille fragmente nimetatakse ajaks. 118:1.8