[one_full last=”yes” spacing=”yes” center_content=”no” hide_on_mobile=”no” background_color=”” background_image=”” background_repeat=”no-repeat” background_position=”left top” hover_type=”none” link=”” border_position=”all” border_size=”0px” border_color=”” border_style=”” padding=”” margin_top=”” margin_bottom=”” animation_type=”” animation_direction=”” animation_speed=”0.1″ animation_offset=”” class=”” id=””][fusion_widget_area name=”avada-custom-sidebar-faq” background_color=”” padding=”” class=”” id=””][/fusion_widget_area][/one_full][one_full last=”yes” spacing=”yes” center_content=”no” hide_on_mobile=”no” background_color=”” background_image=”” background_repeat=”no-repeat” background_position=”left top” hover_type=”none” link=”” border_position=”all” border_size=”0px” border_color=”” border_style=”” padding=”” margin_top=”” margin_bottom=”” animation_type=”” animation_direction=”” animation_speed=”0.1″ animation_offset=”” class=”” id=””][fusion_text]
Õiglus – Vooruslikkus on isiksuste puhul tahteline ja olendid, kellel on vaba tahe, ei ole automaatselt õiglase meelega. 21:3.14
Õigused – Kui õigused on nii vanad, et nende päritolu pole teada, nimetatakse neid sageli sünnipärasteks õigusteks. Kuid inimõigused ei ole tegelikult sünnipärased, vaid täiesti sotsiaalsed. Nad on suhtelised ja pidevalt muutuvad, olles vaid mängureeglid — inimestevahelise konkurentsi pidevalt muutuvaid nähtusi valitsevad suhete tunnustatud kohandused.
Seda, mida ühel ajajärgul peetakse õiguseks, võidakse teisel ajal selleks mitte pidada.
Nõrgad ja alaväärtuslikud on alati võidelnud võrdsete õiguste eest. Nad on alati nõudnud, et riik peab sundima tugevaid ja arenenumaid nende vajadusi rahuldama ning kompenseerima muul viisil neid puudujääke, mis on liigagi sageli nende enda ükskõiksuse ja laiskuse loomulik tulemus. Ühiskond ei saa pakkuda kõigile võrdseid õigusi, kuid saab lubada, et hoolitseb igaühe erinevate õiguste õiglase ja võrdse teostumise eest. 70:9.17
Õigusemõistmine – Õigusemõistmine kuulub olemuslikult Paradiisi-Kolmsuse universaalsesse suveräänsusse, kuid headust, armu ja tõde jagavad universumitele jumalikud isiksused, kelle jumalusliit moodustabki Kolmsuse. Isa, Poja või Vaimu mõtteviis ei eelda õiglust. Seda teeb nende armastusest, armust ja hoolitsusest kantud isiksuste Kolmsus. Õigusemõistmist ei juhi ükski Paradiisi Jumalustest ning see pole mitte kunagi ainuisikuline, vaid alati mitmuslik funktsioon. 10:6.2
Õigusemõistmine on kollektiivne mõte õiglusest ning arm selle isikuline väljendus. 10:6.18
Loomulik õiglus on inimese enda loodud teooria, see ei ole reaalsus. Looduses on õiglus puhtteoreetiline, täielik fiktsioon. Loodus pakub vaid üht liiki õiglust — tagajärgede vältimatut vastavust põhjustele.
Inimene näeb õiglust kui vahendit oma õiguste kättevõitmiseks ning seetõttu on õigluse mõiste järjest edasi arenenud. Õigluse mõiste võib olla vaimuandega meeles küll määrav, kuid see ei teki kosmosemaailmades täielikult väljaarenenuna. 70:10.2
Õnn – Õnn johtub tõe äratundmisest, sest tõele vastavalt võib tegutseda, võib elada. Eksimine toob kaasa pettumust ja muret, sest kuna tegemist pole reaalsusega, ei saa seda kogemuslikult teostada. Jumalikku tõde tuntakse kõige paremini talle omase vaimse hõngu kaudu. 2:7.6
Inimlik õnn saavutatakse vaid siis, kui mina egoistlikku soovi ja kõrgema mina (jumaliku vaimu) altruistlikku tungi kooskõlastab ja lepitab neid omavahel tervikuks ühendava ja juhendava isiksuse ühtne tahe. 103:5.5
See alaline hirm halva õnne ees oli halvav. Milleks teha tugevat tööd ja lõigata viljana halba õnne — kogu töö oleks ju asjatu —, kui võib ka niisama ringi hulkuda ja sattuda hea õnne peale ise midagi tegemata? Mõtlematud inimesed unustavad hea õnne — nad peavad seda enesestmõistetavaks —, kuid mäletavad valuliselt halba õnne. 86:2.5