P – Urantia

Pahe – Seadus on elu ise, mitte selle käitumisreeglid. Pahe on seadusest üleastumine, mitte see, kui rikutakse käitumisreegleid, sest elu ongi seadus. 48:6.33

Pattu võib käsitleda mitmeti, kuid universumifilosoofia seisukohalt on patt teadlikult kosmilisele reaalsusele vastupaneva isiksuse suhtumine. Viga võib pidada väärarusaamaks või reaalsuse moonutuseks. Pahe on universumireaalsuste osaline teostamine või väärkohandamine. Kuid patt on sihikindel vastuseis jumalikule reaalsusele — vaimse progressi teadlik takistamine —, kurjus aga äratuntud reaalsuse avalik ja järjekindel trotsimine, mis näitab isiksuse koostlagunemist peaaegu kosmilise hullumeelsuse piirini. 67:1.4

Probleem on selles: kui vaba tahtega inimesele on antud sisemise mina loomevõime, siis tuleb mõista, et vabatahtlik loovus hõlmab ka vabatahtliku destruktiivse tegutsemise võimalust. Ja kui loovus muutub destruktiivsuseks, olete silmitsi pahe ja patu laastava mõjuga — rõhumise, sõja ja hävitamisega. Pahe on loovuse tahk, mis kaldub lagundama ja lõpuks hävitama. Igasugune konflikt on paheline selles mõttes, et see pärsib siseelu loovat funktsioneerimist — see on nagu isiksusesisene kodusõda. 111:4.11

Moraalse valiku tegemiseks on vajalik kurja võimalikkus, kuid mitte selle tegelikkus. Vari on ainult suhteliselt tõeline. Tegelik kuri ei ole isikliku kogemusena vajalik. Moraalses edenemises vaimse arengu madalamatel tasanditel toimib potentsiaalne kuri otsustamise tõukejõuna niisama hästi. Kuri saab inimkogemuse reaalsuseks vaid siis, kui moraalne meel kurja valib. 132:2.10

Pahe on teadmatu või ettekavatsematu jumalikust seadusest, Isa tahtest üleastumine. 148:4.3

Palve – Ent tõeline palve on tegelikult inimese ja tema Looja vaheline osadus. 91:2.3

Nii toimib palve religiooni võimsaima vahendina, säilitades palvetajate kõrgeimaid väärtushinnanguid ja ideaale. 91:3.3

Palve oli ja on igavesti kahekordne inimkogemus: psüühilise tegevusega seotud vaimne meetod. 91:3.6

Kui palvega ei taotleta midagi ei palvetajale ega tema kaaslastele, siis kaldub see hingehoiak tõelise palveldamise poole. 91:4.3

Palve on meetod, mille kaudu iga religioon varem või hiljem muutub korralduslikuks. Ja aja jooksul seondub palve arvukate teiseste inimese ja Jumala vahelülidega, mille hulgas on nii kasulikke kui ka kahtlemata kahjulikke ilminguid, näiteks preestrid, pühad raamatud, palveldamisrituaalid ja tseremooniad. 91:5.6

Ärge olge nii laisad, et palute Jumalal oma probleemid lahendada, kuid ärge kunagi kõhelge palumast temalt tarkust ja vaimujõudu, mis teid juhiks ja toetaks, kui te ise otsustavalt ja julgelt oma pakilisi probleeme lahendama asute. 91:6.5

Palve ei ole välja kasvanud maagiast, kumbki tekkis teineteisest sõltumatult. Tõeline palve on ühtaegu kõlbeline ja usuline, maagia pole ei seda ega teist. 91:8.2

Tõeline palve toob vaimset kasvu, muudab hoiakuid ja annab rahulduse, mida pakub osadus jumalikkusega. See on jumalateadvuse spontaanne pahvak.

Jumal vastab inimese palvele, ilmutades talle rohkem tõde ning suurendades tema võimet hinnata ilu ja mõista headust. Palve on subjektiivne tegevus, kuid saavutab sideme vägevate objektiivsete reaalsustega inimkogemuse vaimsetel tasemetel; see on inimese tähendusrikas sirutumine üleinimlike väärtuste poole. See on kõige võimsam vaimse kasvu stiimul.

Sõnad ei ole palves olulised: need on vaid intellektuaalne kanal, milles vaimse palve jõgi juhtumisi voolab. Palve sõnaline väärtus on endamisi palvetamisel üksnes autosugestiivne, ühispalvuses sotsiosugestiivne. Jumal vastab hinge hoiakule, mitte sõnadele.

Palve ei ole konfliktidest pääsemise meetod, vaid pigem konfliktides toimiv arengustiimul. Paluge ainult väärtusi, mitte asju; arengut, mitte rahuldust. 91:8.13

Palve kuulub küll usukogemusse, kuid nüüdisaegsetes religioonides on selle rõhuasetus väär ja jätab suures osas tähelepanuta tähtsaima — palveldamise osaduse. Palveldamine süvendab ja avardab meele peegeldamisvõimet. Palve võib elu rikastada, kuid palveldamine valgustab saatust. 102:4.5

Palve peab panema inimest vähem mõtlema, kuid rohkem mõistma: see pole mõeldud teadmiste suurendamiseks, vaid pigem taipamise avardamiseks. 143:7.4

Palve on ennast meenutav — ülev mõtlemine, palveldamine on eneseunustamine — mõtlemisülene. Palveldamine on pingutuseta tähelepanu, hinge tõeline ja ideaalne puhkus, rahulik vaimse esiletoomise vorm. 143:7.7

Palve väljendab täiesti isiklikult ja spontaanselt hinge suhtumist vaimu; palve peaks olema pojaseisuse osadus ja vendluse väljendus. Vaimus sõnastatud palve viib koostöövalmile vaimsele edenemisele. Ideaalne palve on vaimse osaduse vorm, mis viib arukale palveldamisele. tõeline palvetamine on siiras taeva poole sirutumine oma ideaalide saavutamiseks. 144:2.2

Palve on hingepuhang ja peaks andma teile püsivust püüetes selgitada välja Isa tahet. 144:2.3

Palve on vaimuelu hingus inimsoo ainelises tsivilisatsioonis. Palveldamine on surelike naudinguid otsivate põlvkondade pääsemine.

Nagu palvet võib võrrelda hinge vaimsete patareide uuestilaadimisega, nii võib palveldamist võrrelda hinge häälestumisega Kõikse Isa lõpmatu vaimu teabelevile universumis.

Palve on lapse siiras ja igatsev pilk oma vaim-Isa poole; see on psüühiline protsess, millega inimtahe vahetatakse jumaliku tahte vastu. Palve kuulub jumalikku kavva, millega olev muundatakse selleks, mis ta peaks olema. 144:4.9

JEESUSE VASTUS PALVE OLEMUSEST:

1. palve väljendab piiritletud meele püüdu läheneda Lõpmatule. Seepärast tuleb palve koostamisel piirduda piiritletud teadmiste, tarkuse ja omadustega; ka vastus on tingitud Lõpmatu nägemusest, eesmärkidest, ideaalidest ja eesõigustest. Palve koostamise ja sellele täieliku vaimse vastuse saamise vahel ei saa kunagi täheldada aineliste nähtuste katkematut järjepidevust;

2. kui palve jääb pealtnäha vastuseta, on viivitus sageli märk paremast vastusest, mis aga mingil põhjusel kaua viibib. Kui Jeesus ütles, et Laatsarusel pole tegelikult surmatõbi, oli ta juba üksteist tundi surnud olnud. Ükski siiras palve ei jää vastuseta, välja arvatud juhtudel, kui vaimumaailma kõrgemast vaatepunktist on kavandatud mõni parem vastus, mis rahuldab inimese vaimu ja mitte ainult inimese meele palvet;

3. vaimust ajendatud ja usus väljendatud ajalikud palved on sageli nii ulatuslikud ja kõikehõlmavad, et neile võidakse vastata ainult igavikus; piiritletud palve on sageli niivõrd Lõpmatuse haardes, et vastus tuleb kauaks edasi lükata, ootamaks piisava vastuvõtuvõime tekkimist; usupalve võib olla nii kõikehõlmav, et vastus võidakse saada alles Paradiisis;

4. vastused sureliku meele palvetele on sageli olemuselt niisugused, et neid võidakse vastu võtta ja tunnistada alles siis, kui seesama palvetav meel on jõudnud surematuse seisundisse. Ainelise olendi palvele võidakse sageli vastata alles siis, kui isik on jõudnud edasi vaimutasandile;

5. Jumalat tundva isiku palve võib olla teadmatusest ja ebausust nii moonutatud, et sellele vastata oleks äärmiselt ebasoovitav. Siis peavad vahepealsed vaimolendid seda palvet niimoodi tõlkima, et saabuvas vastuses ei tunne paluja sugugi ära vastust oma palvele;

6. kõik tõelised palved suunatakse vaimolenditele ja kõigile niisugustele palvetele tuleb vastata vaimsel kujul ning need vastused peavad koosnema vaimsetest reaalsustest. Vaimolendid ei saa anda ainelisi vastuseid isegi aineliste olendite vaimsetele palvetele. Ainelised olendid võivad tõhusalt palvetada ainult siis, kui nad „palvetavad vaimus”;

7. palvele võib loota vastust vaid siis, kui see palve on sündinud vaimust ja toidetud usuga. Teie siiras usk eeldab, et te olete andnud oma palve kuuljatele tegelikult juba ette täieliku õiguse vastata teie palvetele kooskõlas selle ülima tarkuse ja jumaliku armastusega, millest need olendid, kelle poole te palvetate, teie usu kohaselt alati lähtuvad;

8. lapsel on alati õigus oma vanemale palvet esitada ja vanem täidab oma ebaküpse lapse ees alati vanemakohustusi, kui ta kõrgem tarkus nõuab lapse palvele vastamisega viivitamist, vastuse muutmist, osadeks eraldamist, vastusega palve ületamist või vastuse edasilükkamist vaimse tõusutee mõne teise etapini;

9. ärge kõhelge palvetamast vaimse igatsuse palveid; ärge kahelge, kas te saate oma palvetele vastuse. Need vastused hoitakse alal, ootamas, kuni te jõuate neile tegelike kosmiliste saavutuste vaimsetele tasemetele, kus teil on võimalik oma varajastele, kuid enneaegsetele palvetele antud ja teid juba ammu ees ootavaid vastuseid ära tunda ja vastu võtta;

10. kõik tõelised vaimust sündinud palved saavad kindlasti vastuse. Paluge ja teile antakse. Ent pidage meeles, et te olete aja ja ruumi arenevad loodud-olendid; seepärast peate oma paljude palvete täielike vastuste isikliku vastuvõtmise kogemuses pidevalt arvestama aegruumi tegurit. 168:4.13

Palveldamine – vaimse üle mõtisklemine 143:7.3

Usukogemuse reaalsuse vaimne vald, jumaliku osaduse isiklik teostamine, vaimuväärtuste äratundmine, igavese ellujäämise kinnitus, tõusmine Jumala teenrite staatusest Jumala poegade rõõmu ja vabaduse ilma. See on kosmilise meele kõige ehedam taip, kosmilise otsustusvõime harras ja palveldav vorm. 16:6.8

Palveldamine on kõigi loodud intellektiolendite kõrgeim privileeg ja esmane kohus. Palveldamine on teadlik ja rõõmus tegevus, millega teadvustatakse ja tunnistatakse kui tõde ja fakti, et Loojatel on lähedased ja isiklikud suhted oma loodud-olenditega. Palveldamise kvaliteedi määrab ära loodud-olendi taju sügavus: mida enam areneb teadmine Jumalate lõpmatust iseloomust, seda kõikehõlmavamaks muutub palveldamine, kuni saavutab lõpuks kõrgeima kogemusliku rõõmu ja kõige erilisema loodud-olenditele tuntud naudingu hiilguse. 27:7.1

Palveldamine on Paradiisis olemise ülim rõõm, see on värskendav Paradiisi mäng. Palveldamine mõjub teie täiustatud hingedele Paradiisis samamoodi, nagu mäng mõjub teie vaevatud mõistusele maa peal. Paradiisis kasutatav palveldamisviis on täiesti väljaspool sureliku arusaamisvõimet, kuid selle vaimu saate hakata hindama isegi veel Urantial olles, sest Jumalate vaimud elavad praegugi teie sisimas, hõljuvad teie üle ja inspireerivad teid tõeliselt palveldama. 27:7.5

Palveldamine, jumalike väärtuste siiras järgimine ning puhtsüdamlik armastus jumaliku Väärtusteandja vastu. 16:8.14

Palveldamine on vaimse tõusu kandidaadi märk. 36:5.11

Palveldamine — vaimse üle mõtisklemine — peab vahelduma teenimisega, kokkupuutumisega ainelise reaalsusega. 143:7.3

Palveldamine on mõeldud eelseisva parema elu ootusena ja nende uute vaimsete tähenduste tagasipeegeldamiseks praegusesse ellu. Palve toetab vaimselt, kuid palveldamine on jumalikult loov.

Palveldamine on viis otsida Ühelt innustust paljude teenimiseks. Palveldamine on mõõdupuu, millega mõõdetakse hinge eraldumist ainelisest universumist ning selle samaaegset ja kindlat kinnitumist kogu loodu vaimureaalsustele.

Palveldamise käigus samastab osa end Tervikuga, piiritletu Lõpmatuga, poeg Isaga, aeg astub üht sammu igavikuga. Palveldamine on poja isiklik osadus juma liku Isaga; inimhinge-vaimu värskendava, loova, vennaliku ja romantilise suhtumise omaksvõtmine. 143:7.8

Tõeliselt religioosne palveldamine ei ole mõttetu enesepettuseks peetav monoloog. Palveldamine on isiklik osadus sellega, mis on jumalikult reaalne, reaalsuse algallikas. Palveldamise kaudu püüab inimene saada paremaks ja saavutab lõppkokkuvõttes parima. 196:3.22

Paradiis – Mõiste PARADIIS hõlmab universumi reaalsuse kõikide faaside isikulisi ja mitteisikulisi keskpunkte omavaid Absoluute. Vastavalt määratletud Paradiis võib tähendada ka reaalsuse, Jumaluse, jumalikkuse, isiksuse ja energia ükskõik millist vormi või kõiki vorme — vaimseid, mõistuslikke või materiaalseid. Mis puutub väärtustesse, tähendustesse ja tegelikku eksistentsi, siis on Paradiis nende kõikide lähtekoht, tegevuspaik ja saatus. 0:4.11

Paradiisisaar – Kui Paradiis ei ole määratletud mõnel teisel moel — on Esimese Allika ja Keskme ainelis-gravitatsioonilise juhtimise Absoluut. Paradiis on liikumatu, universumite universumis püsib ta ainsana paigal. Paradiisisaarel on oma asukoht universumis, ent tal pole ruumilist asendit. See igavene Saar on mineviku, oleviku ja tuleviku füüsiliste universumite tegelik allikas. Keskne Valgusesaar tuleneb Jumalusest, kuid on vaevalt ise Jumalus; ka pole materiaalne loodu osa Jumalusest, vaid tagajärg.

Paradiis ei ole looja, ta on universumi paljude ilmingute ainulaadne juhtija, palju enam juhtija kui korraldaja. Kõikides materiaalsetes universumites mõjutab Paradiis nende olendite reaktsioone ja käitumist, kel on tegu jõu, energia ja võimuga, Paradiis ise on aga ainukordne, erandlik ja universumitest eraldatud. Paradiis ei esinda mitte midagi ja mitte miski ei esinda Paradiisi. See ei ole jõud ega kohalolek, see on lihtsalt Paradiis. 0:4.13

Paradiisisaar aga on mitteisikuline ja ekstravaimne; ta on universaalse keha olemus, füüsilise aine allikas ja kese ning universaalse ainelise reaalsuse absoluutne näidis-algkuju. 0:5.5

Paradiis on lõpmatuse mudel ja selle mudeli käivitab Tegutsev Jumal. Paradiis on lõpmatuse aineline toetuspunkt. 9:3.8

PARADIIS on universumite universumi igavene keskus ning Kõikse Isa, Igavese Poja, Lõpmatu Vaimu ja nendega kooskõlastatud olendite ning kaaslaste asupaik. See keskne Saar on kogu tervikuniversumi kõige hiiglaslikum organiseeritud tervik. Paradiis on niihästi aineline sfäär kui ka vaimne asuala. Kõikse Isa kogu arukas loodu paikneb materiaalsetes asualades ning järelikult peab absoluutne juhtimiskeskus olema samuti materiaalne, konkreetne. Ning taas kord tuleb tõdeda, et vaimolendid ja vaimsed asjad on reaalsed.

Paradiisi aineline ilu seisneb tema füüsilise täiuse suuruses. Jumala Saare hiilgus nähtub tema asukate suurepärastest intellektuaalsetest saavutustest ja meele arengust ning keskse Saare võrratu toredus saab ilmsiks jumaliku vaim-isiksuse — elu valguse — lõpmatus kinkimises. Ent selle hiilgava ansambli vaimse ilu sügavused ja imed jäävad täielikult väljapoole aineliste loodud-olendite piiritletud meele adumisvõimet. Surelikul on täiesti võimatu mõista jumaliku asupaiga aulisust ja vaimset hiilgust. Ning Paradiis on igavikuline: pole olemas ei ülestähendusi ega mingeid pärimusi selle, kõige tuumaks oleva Valguse ja Elu Saare päritolu kohta. 11:0.2

Paradiis on lõpmatuse geograafiline keskpunkt: ta pole ei universaalse loodu osa ega isegi mitte tegelik osa igavesest Havona universumist. Harilikult kõneleme kesksest Saarest nõnda, nagu kuuluks see jumalikku universumisse, kuid tegelikult ei ole see nii. Paradiis on igavene ja ainuline eksistents. 11:9.2

Paradiis pole ühegi olendi ega elava olemusvormi eellane — ta ei ole looja. Isiksus ning meele ja vaimu vahelised suhted on ülekantavad, kuid algkuju ei ole seda. Mitte kunagi pole algkujud peegeldused, nad on duplikaadid — jäljendused. Paradiis on algkujude absoluut ning Havona üks näide nendest potentsiaalidest tegelikkuses.

Jumala asupaik on keskne ja igavene, auline ja ideaalne. Tema kodu on iga universumi keskusmaailma jaoks imekauniks algkujuks ning tema vahetu elu-universum on algkujuks kõikidele universumitele nende ideaalide, korralduse ja saatuse osas.

Paradiis on kogu isiksusliku tegevuse universaalne keskus ning kõikide jõu-, kosmose- ja energiailmingute läte ja kese. Kõik olnu, olev ja tulev on saanud ning saab praegu ja ka tulevikus alguse igaveste Jumalate kesksest asupaigast. Paradiis on terve loodu kese, kõikide energiate allikas ning kõikide isiksuste algne lähtekoht. 11:9.7

Ja Paradiis on kõigi aineliste universumite — varasemate, praeguste ja tulevaste universumite — tegelik allikas. Ent see kosmiline tuletamine on igaviku sündmus: ei ruum ega aineline kosmos tule mingil ajal — minevikus, olevikus ega tulevikus — keskselt Valgusesaarelt. Paradiis toimib kosmilise allikana enne ruumi ja enne aega; seetõttu näiksid selle eri liigid ajas ja ruumis vaeslastena, kui nad ei oleks tekkinud Määratlematu Absoluudi kaudu, mis on nende lõplik asupaik ruumis ning nende ilmutaja ja reguleerija ajas. 56:1.1

Patt – Pattu võib käsitleda mitmeti, kuid universumifilosoofia seisukohalt on patt teadlikult kosmilisele reaalsusele vastupaneva isiksuse suhtumine. 67:1.4

Patt, mis on isiku suhtumine reaalsusesse, kannab paratamatult oma loomupärased negatiivsed viljad kõigile sellega seotud universumiväärtuste tasanditele. 67:7.4

Patt hõlmab endas saatuslikke tagajärgi isiksuse ellujäämisele vaid siis, kui see on olendi kogu suhtumine, kui see esindab meele valikut ja hinge tahet. 67:7.4

Ükski isik ei pea kunagi kellegi teise süü tõttu elutähtsaid vaimseid kaotusi kandma. Patt on vaatamata selle kaugeleulatuvatele haldusalastele, intellektuaalsetele ja sotsiaalsetele vastukajadele moraalse süü ja vaimsete tagajärgede poolest täiesti isiklik asi. 67:7.7

Patt tuleb ümber defineerida tahtlikuks truudusetuseks Jumaluse suhtes. Truudusetust võib esineda erineval määral: otsustamatuse osaline truudusetus, vastuolude vahel jagatud ustavus, ükskõiksuse hääbuv ustavus ja ustavuse surm, mis ilmneb pühendumises jumalata ideaalidele.

Süütunne on teadlikkus tavade rikkumisest, see ei tarvitse olla patt. Kui puudub teadlik truudusetus Jumaluse suhtes, pole tõelist pattu. 89:10.3

Patt on teadlik ja tahtlik üleastumine jumalikust seadusest, Isa tahtest. Patt mõõdab tahtmatust alluda jumalikule juhtimisele ja vaimsele suunamisele. 148:4.4

Jeesus õpetas, et patt ei ole puuduliku olemuse laps, vaid pigem alistumatu tahte võimu all oleva teadliku meele tagajärg. patu kohta õpetas ta, et Jumal on andestanud; et see andestus saab meile isiklikult kättesaadavaks siis, kui me andestame oma kaaslastele. Kui andestate oma lihalikule vennale, loote sellega enese hinges võime võtta vastu Jumala reaalne andeksand oma väärtegude eest. 170:2.23

Loomalikkus — kalduvus kuritegudele — võib olla pärilik, ent pattu vanemalt lapsele ei edastata. Patt on üksiku tahteolendi teadlik ja tahtlik mäss Isa tahte ja Poja seaduste vastu. 188:4.5

Peegelduvus – See nähtus on universumi peegelduvus, see ainulaadne ja seletamatu võime näha, kuulda, aistida ja teada kõiki asju superuniversumis nende toimumishetkel ning koondada peegelduvuse abil kogu see teave ja teadmine ükskõik millisesse soovitud punkti. 9:7.1

Ilmselt kujutab peegelduvus endast kõiketeadmist kogemuslike piiride raames ja ta võib märkida Ülima Olendi kohalolekuteadvuse esiletulekut. 9:7.5

Perekond – Perekond on vendluse põhiüksus, kus vanemad ja lapsed õpivad neid kannatlikkuse, altruismi, sallivuse ja leebuse õppetunde, mis on nii olulised inimestevahelise vendluse teostumiseks. 84:7.28

Perekonnaelu – Perekonnaelu on tõelise kõlbluse eelkäija, teadliku kohusetruuduse esiisa. Perekonna sunnitud koostegutsemine stabiliseerib isiksust ja stimuleerib selle kasvu, sest on vaja kohaneda teiste, endast erinevate isiksustega. Ent veel enam: tõeline perekond — hea perekond — ilmutab lapsevanematele Looja suhtumist oma lastesse, samal ajal kui need tõelised vanemad annavad oma lastele esmase ettekujutuse universumi kõigi laste Paradiisi-vanema armastusest, mida neile edaspidi tõusuteel üha enam ilmutatakse. 84:7.30

Pihtimine – Patu pihtimine on mehine lahtiütlemine truudusetusest, kuid ei leevenda mingil viisil truudusetuse tagajärgi ajas ja ruumis. Ent pihtimine — patu olemuse siiras tunnistamine — on oluline usuliseks kasvuks ja vaimseks progressiks. 89:10.5

Piiritletud tasand – Reaalsuse piiritletud tasandile on iseloomulik loodud-olendite elu ja aegruumi piirangud. Piiritletud reaalsustel ei pruugi olla lõppu, aga neil on alati olemas algus — nad on loodud. Jumaluse Ülimuslikkuse tasandit võib vaadelda kui piiritletud eksistentside suhtes avalduvat funktsiooni. 0:1.11

Pojaseisus – Igasugusel palvetamisel pea meeles, et pojaseisus on kingitus. Ükski laps ei pea poja- või tütreseisundit ära teenima. maine laps sünnib ilma oma vanemate tahtel. Jumala laps sünnib armulisusest ja vaimu uuest elust taevase Isa tahtel. Seepärast tuleb taevariik — jumalik pojaseisus — nii vastu võtta, nagu selle võtaks vastu väike laps. Vagaduse — iseloomu edeneva arengu — teenite küll ära, kuid pojaseisuse saate armu ja usu kaudu. 144:4.3

Polügaamia – Polügaamia on naise orjuse elemendi säilimine abielus. 69:9.7

Positsioon – sotsiaalne ja poliitiline prestiiž. 69:5.7

Puhkus – Puhkusi on seitset liiki: on une- ja mängupuhkus elu madalamates klassides, avastus kõrgemate olendite ja palveldamine vaimisiksuste kõrgeimate liikide jaoks. On olemas ka tavaline, energia vastuvõtmisega puhkus, olendite uuesti laadimine füüsilise või vaimse energiaga. Ja on olemas ülemineku-uni, teadvusetu uni koos seeraviga ühelt sfäärilt teisele liikumise ajal. Neist kõigist täiesti erinev on sügav metamorfoosne uni, üleminekupuhkus olendi ühelt etapilt teisele, ühest elust teise, ühest eksistentsi seisundist teise liikumisel, uni, mille jooksul vahetub alati tegelik staatus universumis, mille puhul ei areneta läbi mingi ühe staatuse eri seisundite. 27:1.2

Põhjendus – Teadusele on tõenduseks põhjendus, religioonile usk, filosoofiale loogika, kuid ilmutust kinnitab vaid inimlik kogemus. 101:2.8

Põhjuslikkus – põhjuslikkus — füüsiliste aistingute reaalsusmaailm, loogilise ühtsuse teaduslikud valdkonnad, tõelise ja ebatõelise eristamine, kosmilisele reaalsusetundlikkusele toetuva arutluskäigu järeldused. See on kosmilise otsustusvõime matemaatiline vorm; 16:6.6

Päev – Satania päev on Urantia aja kolm päeva miinus üks tund neli minutit ja viisteist sekundit, mis on võrdne Jerusemi pöörlemisajaga ümber telje. 46:1.2

Satanial on päev, nagu seda Jerusemil arvestatakse, veidi lühem kui Urantia aja kolm päeva (1 tunni 4 minuti ja 15 sekundi võrra). Neid aegu nimetatakse üldiselt Salvingtoni ehk universumiajaks ja Satania ehk süsteemiajaks. Standardajaks on universumiaeg. 33:6.9

Päevilt Täiuslikud – superuniversumi suursektorite valitsejad. 15:10.14

Päevilt Ustavad – tähtkujude valitsuste Kõigekõrgemate valitsejate Paradiisinõunikud. 15:10.17

Päevilt Uued – Superuniversumi väikesektorite juhid. 15:10.15

Päevilt Ühtsed – Päevilt Ühtsed, kohalike universumite valitsejate Paradiisi-nõuandjad. 15:10.16

Pääsemine – Tõeline pääsemine on viis, millega jumalik areng viib sureliku meele nende maailmade kaudu, kus ollakse ühenduses morontiamaailmadega, ainega samastumise tasemelt vaimset kooskõla tähistava kõrge universumistaatuseni. 103:7.2

Hinge pääsemine või kaotamine oleneb sellest, kas kõlblustunne saavutab igavese liidu teel oma surematu hingega ellujäämisstaatuse. Pääsemine on kõlblustunde eneseteostuse vaimsustumine, mille kaudu ta omandab ellujäämisväärtuse. Kõik hinge konfliktid tulenevad kooskõla puudumisest moraalse ehk vaimse eneseteadvuse ja puhtintellektuaalse eneseteadvuse vahel. 133:6.6

Pääsemine on Isa kingitus, mida ilmutavad tema Pojad. Kui te selle usu kaudu vastu võtate, saate osaks jumalikust olemusest, Jumala pojaks või tütreks. Usu kaudu mõistetakse teid õigeks; usu abil te pääsete; ning sellesama usu läbi liigute igavesti edasi üha lähemale jumalikule täiuslikkusele. 150:5.3

Pääsemist ei saa osta, õiglust ei saa ära teenida. Pääsemine on Jumala kingitus ja õiglus on taevariigi pojaseisuse vaimust sündinud elu loomulik vili. Teid ei päästeta mitte teie õige elu pärast, pigem elate te õiget elu sellepärast, et teid on juba päästetud: te olete tunnistanud pojaseisust Jumala kingitusena ja teenimist taevariigis maise elu ülima rõõmuna. Kui inimesed usuvad seda evangeeliumi, mis on Jumala headuse ilmutus, ajendab see neid vaba tahtlikult kõiki teadaolevaid patte kahetsema. Pojaseisuse teostumine on ühildamatu sooviga teha pattu. Taevariiki uskujad janunevad õigluse ja jumaliku täiuslikkuse järele. 150:5.5

Teie hinged päästab teie usk. Pääsemine on Jumala kingitus kõigile, kes usuvad end tema pojad olevat. Aga ärge eksige: pääsemine on küll Jumala tasuta kingitus ja see anneta takse kõigile, kes selle usu kaudu vastu võtavad, kuid sellele järgneb vaimuelu viljade kandmine inimelu ajal. 193:1.2

Kogu selle lunastuse ja ohverdamise teel pääsemise idee juured ja alused peituvad isekuses. Jeesus õpetas, et vaimsete uskujate vennaskonna kõrgeim aade on oma kaaslaste teenimine. Jumala isadusse uskujad peavad pääsemist võtma kui enesestmõistetavust. Uskuja põhimure ei tohiks olla mitte isekas isikliku pääsemise soov, vaid pigem isetu tung armastada ja seega teenida oma kaaslasi nii, nagu Jeesus surelikke inimesi armastas ja teenis.

Tõelised uskujad ei muretse ka nii väga pattudele järgneva karistuse pärast. Tõelist uskujat häirib vaid praegune lahusolek Jumalast. targad isad võivad küll oma poegi karistada, ent nad teevad seda armastusega ja poegade parandamise nimel. Nad ei karista vihaga ega nuhtle kättemaksuks.

Isegi kui Jumal oleks karm seadusi järgiv monarh, kellele alluvas universumis oleks kõrgeim põhimõte õiglus, ei lepiks ta kindlasti lapsiku kavaga asendada süüdiolev kurjategija süütu kannatajaga.

Jeesuse surma tähtsus seoses inimkogemuse rikastamise ja pääsetee avardamisega ei seisne mitte tema surma faktis, vaid pigem selles, kui suurepäraselt ja kui võrratu südikusega ta surmale vastu läks.

This entire idea of the ransom of the atonement places salvation upon a plane of unreality; such a concept is purely philosophic. Human salvation is real; it is based on two realities which may be grasped by the creature’s faith and thereby become incorporated into individual human experience; the fact of the fatherhood of God and its correlated truth, the brotherhood of man. It is true, after all, that you are to be “forgiven your debts, even as you forgive your debtors.” 188:4.13

Päästja – Ehkki on vaevalt kohane kõnelda Jeesusest kui ohverdajast, lunahinna tasujast või lunastajast, on täiesti õige nimetada teda päästjaks. ta tegi igavese pääsemise (ellujäämise) tee selgemaks ja kindlamaks, ta näitas Nebadoni universumi kõigi maailmade kõigile surelikele pääsemise teed senisest paremini ja selgemini. 188:4.7

Püha Vaim – Näib, et teie pühakirjades märgib termin Jumala Vaim kord Paradiisi Lõpmatut Vaimu, kord teie kohaliku universumi Loovat Vaimu. Püha Vaim on Paradiisi Lõpmatu Vaimu äsjamainitud Loova Tütre vaimuringlus. Püha Vaim on iga kohaliku universumi pärisomane ringlus, mis ei välju selle loodu vaimsest ilmast; Lõpmatut Vaimu aga iseloomustab kõikjalolek. 8:5.3

Kohalikule universumile Loova Vaimu hoolekandevaimu annetamine. Seda vaimu tuntakse Urantial Püha Vaimu nime all. 16:4.13

Pühakirjad – Need kirjatööd on kirjutanud inimesed, kellest mõni on püha, mõni vähem püha. Nende raamatute õpetused esindavad oma aja vaateid ja arusaamu. Tõeilmutusena on viimased esimestest usaldusväärsemad. Pühakirjad on vigu täis ja täiesti inimlikku päritolu, ent ära unusta, et need moodustavad siiski religioosse tarkuse ja vaimsete tõdede parima kogumi, mis praegu maailmas leidub. 159:4.3

Paljusid neist raamatutest ei kirjutanud isikud, kelle nime nad kannavad, kuid see ei kahanda mingil määral neis sisalduvate tõdede väärtust.

Pühakirjad on pühad sellepärast, et neis on esitatud Jumalat otsivate inimeste mõtted ja teod, ning need inimesed on talletanud pühakirjades oma kõrgeimaid arusaamu õiglusest, tõest ja pühadusest. Pühakirjades on palju tõtt, väga palju, kuid nagu sa tead, sisaldavad need kirjutised teie praeguse õpetuse seisukohalt ka palju vääriti esitatud mõtteid taevase Isa, armastava Jumala kohta, keda ma olen tulnud kõigis maailmades esindama. 159:4.4

Naatanael, ära luba end hetkekski uskuda pühakirja sõnu selle kohta, et armastuse Jumal olla käskinud teie esiisadel võitlusse minna ja tappa kõik oma vaenlased — mehed, naised ja lapsed. Need sõnad on kirja pannud inimesed, mitte eriti pühad inimesed, ning need ei ole Jumala sõnad. Pühakirjad on alati kajastanud ja kajastavad ka edaspidi oma loojate intellektuaalset, moraalset ja vaimset seisundit. 159:4.5

Ära unusta, Naatanael, et Isa ei piira tõeilmutust ainult ühe põlvkonna ega ühe rahvaga. Paljud tõsised tõeotsijad on sattunud ja satuvad ka edaspidi nende pühakirjade veatust väitvate doktriinide tõttu segadusse ja masendusse. 159:4.6

Pane mu sõnu hästi tähele, Naatanael: mitte midagi, mida on puudutanud inimloomus, ei saa eksimatuks pidada. Jumalik tõde võib küll inimmeele kaudu särada, kuid selle puhtus on alati suhteline ja jumalikkus osaline. Loodud-olend võib ihaldada eksimatust, kuid see on olemas vaid Loojatel. 159:4.8

Ent kõige ekslikumal seisukohal pühakirjade õpetuste suhtes on doktriin, et need on pitseeritud saladuse- ja tarkuseraamatud, mida tohivad tõlgendada ainult rahva kõige targemad pead. 159:4.9

Hirmust vanade pühakirjade autoriteedi ees ei võta praeguse aja ausad hinged vastu evangeeliumi uut valgust, mida needsamad teise põlvkonna Jumalat tundvad inimesed nii väga igatsesid näha. 159:4.9