V

Vabadus, tõeline ja väär – Kõigist Luciferi mässust väljakasvavatest kimbatusse ajavatest probleemidest pole ükski tekitanud rohkem raskusi kui ebaküpsete arenevate surelike suutmatus eristada tõelist vabadust väärast. 54:1.1

Tõeline vabadus on ajastuid kestev püüdlus ja arenguprogressi hüvitus. Väär vabadus on aja eksimuse ja ruumi pahe kaval pettus. Püsiv vabadus põhineb tõelisel õiglusel — arukusel, küpsusel, vendlusel ja võrdsusel. Vabadusest, mille motiivid on arutud, tingimusteta ja piiramatud, saab kosmilises eksistentsis enesehävitamisvahend. Tõeline vabadus seondub järjest enam reaalsusega ning arvestab alati sotsiaalset võrdsust, kosmilist õiglust, kõikset vendlust ja jumalikke kohustusi. Ainelisest seaduslikkusest, intellektuaalsest õiglusest, sotsiaalsest sallivusest, moraalsest kohusest ja vaimsetest väärtustest lahutatud vabadus on enesetapjalik. Kosmilisest reaalsusest eraldi olevat vabadust ei eksisteeri ning kogu isiksuse reaalsus on võrdelises sõltuvuses selle suhetest jumalikkusega. Ohjeldamatu isemeelsus ja piiramatu eneseväljendus on sama mis ilmne isekus, äärmine jumalakartmatus. Vabadus ilma samaaegse ja üha suurema eneseületamiseta on egoistliku sureliku kujutlusvõime sünnitis. Oma huvidest lähtuv vabadus on illusoorne mõiste, julm pettus. Vabaduse rüüs esinev ohjeldamatus on armetu orjuse eelkäija. 54:1.5

Tõeline vabadus käib kaasas tõelise enesest lugupidamisega, väär vabadus on eneseimetluse kaaslane. Tõeline vabadus on enesekontrolli vili, väär vabadus tähendab enesekehtestamise omaksvõtmist. Enesekontroll viib altruistlikule teenimisele, kuid eneseimetlus kaldub teisi ära kasutama, et isekalt ülendada ekslikku indiviidi, kes on nõus ohverdama õiglase saavutuse selle nimel, et omandada ebaõiglast võimu oma kaasolendite üle. 54:1.6

Vaim – Vaim on pidevalt teadvuslik, meelt omav ja tal on mitmesugused identiteedi faasid. Kui ükskõik missuguses faasis meel puuduks, ei oleks vaimolendite vendluses vaimset teadvust. 6:6.2

Inimese meeles elav jumalik vaim — Mõttekohandaja. See surematu vaim on eelisikuline — ta pole isiksus, ehkki tema saatuseks on muutuda ellujääva sureliku loodud-olendi isiksuse osaks. 0:5.9

Kosmiline jõud reageerib meelele samamoodi nagu kosmiline meel vaimule. Vaim on jumalik siht ning vaimumeel on tegutsev jumalik siht. Energia on asi, meel on tähendus, vaim on väärtus. Isegi ajas ja ruumis kehtestab meel need suhteseosed energia ja vaimu vahel, mis viitavad nende vastastikusele sugulusele igavikus. 9:4.5

Kõikide isiksuste eksistentsi eesmärk on vaim. 12:8.13

Vaimne mõistmine – Usk-taipamine ehk vaimne intuitsioon on anne, mis on saadud kosmiliselt meelelt koos Mõttekohandajaga, Isa kingitusega inimesele. Vaimne mõistmine, hinge tarkus, on Püha Vaimu annetus, Loova Vaimu kingitus inimesele. Vaimne filosoofia, vaimureaalsuste tarkus on Tõe Vaimu annetus, annetuvate Poegade ühine kingitus inimlastele. Nende vaimu annetuste kooskõlastumine ja lõimumine teevadki inimesest tema potentsiaalse saatuse mõttes vaimisiksuse. 101:3.2

Vaimsus – Vaimsus hakkab kohe näitama inimese lähedust Jumalaga ja mõõtma tema kasulikkust kaasolenditele. Vaimsus parandab võimet näha asjade ilu, tunda tähendustes tõde ja avastada väärtustes headust. Vaimse arengu määrab võime vaimselt areneda ja see sõltub otseselt sellest, mil määral armastuse isekatest tahkudest loobutakse. 100:2.4

Vaimu seadus – Mu lapsed, te ei taju vaimu seadust, mis käsib, et sellele, kellel on, antaks külluslikult; ning sellelt, kellel ei ole, võetaks ära ka see, mis tal on. 151:1.4

Vaimuga ristima – Tol ajal nii üldkasutatavaks muutunud termin „vaimuga ristimine” näitas vaid selle kingitud Tõe Vaimu teadlikku vastuvõtmist ja uue vaimse jõu isiklikku tunnistamist kõigi Jumalat tundvate hingede varem kogetud vaimsete mõjude tugevdamisena. 194:2.10

Valetamine – Valetamine ei ole jutustamisviisi küsimus, vaid tahtlik tõe moonutamine. Väikseimgi tõe tahtlik moonutamine ebaõigel eesmärgil, põhimõtete vähimgi väänamine või pahupidi pööramine — see ongi vale. 48:6.33

Valgus – Valgus — vaimne helendus — on sõnaline sümbol, kõnekujund, mis märgib erinevatesse klassidesse kuuluvaid vaimolendeid iseloomustavaid isiksuslikke ilminguid. See valguskiirgus pole mingil kombel seotud ei intellektuaalse taibu ega füüsilise valgusega. 0:6.9

Vaprus – Liha julgus on vapruse madalaim vorm. Meele vaprus on kõrgemat tüüpi inimlik julgus,

kuid kõrgeim ja ülim on kompromissitu ustavus sügavate vaimureaalsuste valgustatud veendumustele. Ning see julgus on Jumalat tundva inimese kangelaslikkus. 143:1.7

Variserid – Kirjatundjaid ja rabisid koos nimetati variserideks. Nad ise nimetasid end „mõttekaaslasteks” ning olid paljuski kõige edumeelsem juutide rühm, olles võtnud omaks palju õpetusi, mida heebrea pühakirjad ei sisaldanud, näiteks usu surnute ülestõusmisesse, mida mainis alles üks hilisem prohvet, Taaniel. 137:7.6

Vedamine – Vedamine on vaid mõiste, mida on kõigil ajastutel kasutatud väljendamaks seletamatut; sellega tähistatakse nähtusi, millesse inimesed ei suuda või ei soovi sügavuti tungida. Juhus on sõna, mis näitab, et inimene on põhjuste väljaselgitamiseks liiga rumal või laisk. Looduse põhjustatut peetakse õnnetusjuhtumiks või ebaõnneks vaid siis, kui inimesel puudub uudishimu ja kujutlusvõime, kui rassil puudub algatusvõime ja seiklushimu. Elunähtusi uurides kaob inimesel varem või hiljem usk juhusesse, vedamisse ja niinimetatud õnnetusjuhtumitesse, asendudes usuga seaduse ja korra järgi toimivasse universumisse, kus kõigile tagajärgedele eelnevad kindlad põhjused. Nii asendub hirm elu ees elurõõmuga. 86:2.5

Viga – Viga võib pidada väärarusaamaks või reaalsuse moonutuseks. 67:1.4

Viga tõendab intellekti vähest terasust; pahe tarkuse vähesust; patt otsest vaimuvaesust; kurjus seevastu näitab, et isiksus on kaotanud kontrolli enda üle. 67:1.5

Eksimus (viga), (kuri) on karistus ebatäiuslikkuse eest. Ebatäiuslikkuse omadused või kohanematuse faktid avalduvad ainelisel tasandil kriitilise vaatluse ja teadusliku analüüsi tulemusena, moraalsel tasandil inimkogemuse kaudu. Eksimus (viga), (kuri) ei ole universumi tegelik omadus, see on lihtsalt suhtelisuse täheldamine mittetäieliku piiritletu ebatäiuslikkuses seoses Ülima ja Lõpliku tõusutasanditega. 130:4.11

Viha – „Viha on ainelise taseme nähtus, mis näitab üldiselt seda, mil määral vaimne olemus ei suuda intellektuaalset ja füüsilist olemust kontrollida. Viha näitab nii tolerantse vennaarmastuse kui ka teie enesest lugupidamise ja enesekontrolli puudumist. Viha kurnab tervist, madaldab meelt ja pärsib

inimhinge vaimset õpetajat. Kas te pole siis pühakirjadest lugenud, et „raev tapab rumala” ning et inimene „kisub vihas oma hinge lõhki”? Et „pikameelsel on palju arukust”, aga „kannatamatu näitab suurimat rumalust”? Te kõik teate, et „rahulik vastus vaigistab raevu” ja „haavavad sõnad õhutavad viha”.

„Arukus teeb inimese pikameelseks”, aga „mees, kes ei talitse oma meelt, on otsekui kaitsetu, müürideta linn”. „Raev võib olla julm ja viha pöörane.” „Viha pidavad inimesed õhutavad riidu ja raevutsejatel on palju üleastumisi.” „Ära lase oma meelt kergesti saada pahaseks, sest pahameel asub alpide põues.””

Enne kui Jeesus oma jutu lõpetas, ütles ta veel: „Laske armastusel niimoodi oma südant valitseda, et teie vaimust suunajal poleks raske vabastada teid kalduvusest anda voli neile loomaliku viha puhangutele, mis jumaliku pojaseisusega kokku ei sobi.” 149:4.2

Viha on hirmu vari, kättemaks arguse mask. 145:3.4

Viimane Jumal – Viimane Jumal märgib isikulist Jumalust, kes toimib absoniitsetel jumalustasanditel ning aja ja ruumi piirid ületanud universumisfäärides. Sõna „viimane” tähistab Jumaluse enam kui ülimat ilmnemist. Piiritletud olendid mõistavad Kolmsuse ühildumist Ülimana, absoniitsed olendid mõistavad Paradiisi Kolmsuse ühildumist Viimasena. 0:9.2

Vooruslikkus – Vooruslikkus on õiglane meel, kooskõla kosmosega. Vooruste üleslugemine ei tähenda veel nende määratlemist, voorusi õpib tundma neid oma elus teoks tehes. Vooruslikkus ei ole pelk teadmine ega ka mitte tarkus, vaid pigemini niisugune reaalsus, kus sisaldub kosmiliste saavutuste järjest kõrgemate tasandite kättevõitmise kasvav kogemus. Sureliku inimese igapäevases elus teostub vooruslikkus nõnda, et pidevalt valitakse pigem hea kui halb ning sellise valiku tegemise võime on tõendiks kõlbelise olemuse olemasolust. 16:7.6

Ülim vooruslikkus on järelikult see, kui otsustatakse siiralt täita taevase Isa tahet. 16:7.10

Vooruslikkus on isiksuste puhul tahteline ja olendid, kellel on vaba tahe, ei ole automaatselt õiglase meelega. 21:3.14

Võim – Valitsemisiha. 69:5.8

Võimekus – Võimed päritakse, oskused aga omandatakse. Elu ei ole tõeline inimese jaoks, kes ei suuda midagi hästi, oskuslikult teha. Ametioskus on üks tõelisi elust rahulduse saamise allikaid. Võimekus eeldab ettenägelikkust, kaugelenägelikkust. 160:4.11

Võimekus on eluvõimaluste tegelik mõõt. Teid ei panda kunagi tegema midagi, milleks te pole võimelised. 171:8.10

Võimsus – „Võimsus” [power] piirdub harilikult aine elektrontasandiga või lineaargravitatsioonile reageeriva ainega suuruniversumis. Sama ingliskeelset sõna [power] kasutatakse ka suveräänsuse tähistamiseks. Me ei saa nõustuda nende jõu, energia ja võimsuse definitsioonidega, mis on teil üldiselt käibel. 0:6.2

Võimsus, universumi – Universumi võimsus kätkeb kõiki energiavorme, mis reageerivad küll endiselt Paradiisi gravitatsioonile, ent samal ajal ka otseselt lineaargravitatsioonile. See kujutab endast energia-mateeria ja kõikidele sellele järgnevate evolutsioonide elektrontasandit. 0:6.7

Kosmosejõud on muudetud kosmoseenergiaks ja sellest edasi gravitatsiooni kontrollile alluvaks energiaks. Seega on füüsiline energia küpsenud punktini, mil seda saab suunata võimsusekanalitesse ja panna teenima universumi Loojate mitmesuguseid eesmärke. 42:2.14

Vägivald – Vägivald on loodusseadus, vaenulikkus looduslaste automaatne reaktsioon, sõda aga nende ilmingute kollektiivne teostamine. 70:1.1

Väikesektor – Sada kohalikku universumit (ligi 1 000 000 000 elamiseks sobivat planeeti) moodustavad superuniversumi halduskonna väikesektori, millel on imeline keskusmaailm; sealt haldavad sektori valitsejad, Päevilt Uued, väikesektori tegemisi. Iga väikesektori keskuses on ametis kolm Päevilt Uut, Kolmsuse Ülimat Isiksust. 15:2.6