Teadusväited ja -ennustused Urantia raamatus

Geoffrey L. Taylor

Kellegi õpetamiseks pead sa rääkima talle mõistetavas keeles. Jagades ilmutust teadushuvilistele, peab taust olema usaldusväärne.

Sissejuhatus

Noore mehena jätsin kõrvale kristluse peavoolu ja piibli kui ebateadusliku ja vasturääkiva allika. Oleksin mööda vaadanud ka Urantia raamatust (edaspidi: UR), kui mitte üks väga lugupeetud inimene, dr. Irwin Ginsburgh, (PhD füüsikas, 45 patendi omanik) poleks seda mulle 1985. aastal entusiastlikult tutvustanud. (Võrdluseks: olen insener ja minu nimel on vaid 26 patenti.) Selle raamatu lugemine pani mind aga oma elu eesmärgi üle järele mõtlema. Eelkõige tundusid raamatus sisalduvad kosmoloogilised ja loodusteaduslikud väited tõestena ja õpetuste kogu sisemine kooskõlalisus üllatas mind. Kaks aastat hiljem (1987) olin sõiduvees ja siis otsustasime koos Irwiniga koostada loetelu kolmekümne ühest Urantia raamatus sisalduvast teadusennustusest või väga spetsiifilisest teadusväitest. Siin esitatavas, kolm aastakümmet hiljem kirjutatud essees olen need ennustused ning väited üle vaadanud ja ajakohastanud, et näha, kas raamatus esitatud teadusseisukohad on jõudnud lähemale moodsatele teadusavastustele või on lahknemine hoopis suurenenud. Nagu allpool näete, on umbes 20% neist ennustustest ja väidetest tänapäeva teadusega rohkem kooskõlas kui 1987. aastal. Teisisõnu: need võib liigitada moodsa teadusliku mõtlemisega kooskõlas olevasse või tõena võetavasse kategooriasse.

Irwin suri juba aastaid tagasi, nii et praegu esitan siin kiiresti oma seisukohad. Mul ei ole nii sügavat mõistmist, nagu oli Irwinil, ja olen vahest ka korrelatsioonide otsingul liberaalsem kui tema, nii et võtke seda minu esseed lugedes arvesse. Aga isegi sellele hoiatusele vaatamata arvan, et pärast käesoleva essee lugemist nõustute, et Urantia raamatus esitatud teadusseisukohad langevad üha suuremal määral kokku tänapäeva teaduse omadega, mitte ei hälbi neist, nagu suur osa inimesi võiks arvata – ehkki mitmed selle raamatu väited pole ikkagi kooskõlas nüüdisajal tunustatud teooriatega. Kuid pidage meeles, et on palju, palju muid loodusteaduslikke ja kosmoloogilisi fakte, mida Urantia raamat on väitnud või ennustanud ja mida siinkohal ei vaadelda, jätan need teistele uurida. Usun, et meie kolmekümne ühest väitest koosnev loetelu hõlmab kindlasti kõige tähtsamaid seisukohti ja käesoleva ajakohastamise eesmärk on näha, kas väidete lahknevus on vähenenud.

Leiutaja ja tehnoloogina suudan Urantia raamatut pidada usaldusväärseks selle spirituaalse sisu pärast (mida tuleb tunnustada usus koos arutluse ning filosoofilise käsitlusega), kuid samas pidin olema veendunud, et selle teadust puudutav osa pole vigane (seda saab tõendada või ümber lükata füüsikalistel tõenditel põhineva matemaatika ning teiste loogikavormide abil). Pidin suutma uskuda, et teadusseisukohad, isegi kui neid teooriaid praegu veel ei tunnustata, on vähemasti usutavad või vastuvõetavad. Raamatus sisalduv teaduslik aines on ülimalt laiahaardeline, alates universumi loomisest ja lõpetades bioloogia, füüsika, astronoomia, geoloogia ning paljude teiste loodusteaduste harudega, ja osi, milles raamatu väited erinevad tänapäevastest seisukohtadest, pole alati kerge testida. Kuid need väited tekstis peaksid olema vähemasti usutavad. Sellest lähtudes ei tohiks keegi võtta Urantia raamatu paikapidavuse või kehtetuse tunnistamise aluseks tema teadusvaldkonda. Raamatu vaimne ja filosoofiline sisu peaksid jääma omaette ning olema raamatu tõelise väärtuse alusmõõdupuu. Urantia raamatu usaldusväärsust suurendavad ka arheoloogia ja ajaloo andmed, kuid see laialdane teema jääb käesoleva essee raamidest väljapoole.

Urantia raamat sisaldab ohtrasti väärtuslikku loodusteaduslikku teavet, mis oli 1935. aastal – raamatu käsikirja valmimise aastal – küll olemas, kuid ei määranud teaduse peasuundi. Kuigi raamat ilmus esimest korda trükist alles 1955, viitavad usaldusväärsed ajalooallikad, et 1942. aastaks oli tekst „fikseeritud“ (täielikult korrigeeritud) ning 1946. aastaks olid esimese trüki lõpliku versiooni trükiplaadid Chicagos valmis ja ootasid trükkimist 10 000 eksemplaris. Käesoleva essee tarvis lähtun aastast 1935, sest kõigi seletuste kohaselt ilmusid kirjad lõplikult just selle aasta jooksul.

Raamatus räägitakse meile, et teooriad ilmuvad siis, kui teadus on küps ja „kristalliseerunud“. (132:3.3) Praegu saan väita, et kõigi teadusvaldkondade moodsad teooriad on hakanud üha paremini kokku sobima Urantia raamatus väidetuga, ja see on üldiselt pannud mind märksa rohkem uskuma selles esitatud teadusväidete tõele vastavusse.

Tagasi vaadates teame nüüd, et raamatus esitatud teadusinfo oli üldjoontes vastav tolle hetke teadusteadmistele; tegelikult näib enamik raamatu väidetest mõttetult kordavat oma aja teaduse kõige moodsamaid seisukohti (nagu nii hästi on näidanud oma töös Matthew Block). Teiselt poolt oli 1935. aasta teooriatest ka märkimisväärseid erinevusi. Sellega seoses pakub huvi üks Blocki tähelepanekuid: selle teksti taevased autorid olid tolleaegsete inimteadlaste teadustekste tsiteerides ja neid läbi sõeludes välja jätnud viimaste vead ja see oli osa nende tegutsemisviisidest inimallikate käsitlemisel.

Arutelu jätkamisel peame Urantia raamatus esitatud teadusest kõneldes silmas järgmisi tsitaate:

„Teadlane piirdub vaid aineliste faktide omavaheliste seoste avastamisega. Tal pole tegelikult õigust väita, et ta on materialist või idealist; seda tehes loobuks ta tõsiteaduslikust suhtumisest, sest iga niisugune seisukohavõtt on oma olemuselt täiesti filosoofiline.“ (132:1.2)

„Teadlased võivad mõõta gravitatsiooni, valguse ja elektri energiat või jõu avaldumist, kuid needsamad teadlased ei saa teile kunagi (teaduslikult) öelda, mis need universuminähtused on. Teadus tegeleb füüsilise energia mõjudega, religioon tegeleb igaveste väärtustega. Tõeline filosoofia kasvab välja tarkusest, mis annab oma parima, et neid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid tähelepanekuid omavahel vastavusse viia. Alati püsib oht, et üksnes mateeriaga tegelevat teadlast tabab matemaatiline uhkus ja statistiline egotism, rääkimata vaimupimedusest.“ (133:5.4)

Avaldamise ja terminoloogia piirangud

Urantia raamat hoiatab piirangute suhtes, mis esinevad teadusideede ülekandmisel ilmutuslikku konteksti. Näiteks tuleviku teadusavastuste käsitlemisel pole terminid, mida kasutatakse tulevikus (ja nende terminite täpsed definitsioonid), loomulikult teada ning see võib takistada selgust arusaamises. Näiteks arutletakse raamatus „mandrite triivi“ üle Maa pinnal, sel ajal kui tänapäeva teadus räägib vaid „laamtektoonikast“. Samuti kasutavad füüsikud praegu terminit „meson“ ilmutajate sõna „mesotron“ asemel.

Lisaks väidab raamat selgesõnaliselt, et infol, mida tohib esitada, on ajaline piirang. Nad kuulutavad, et nad „ei suuda ette näha tuhandete aastate jooksul tehtavaid avastusi“. Edasi teevad nad selgeks, et korrelatsioonid nende väidete ja hetke teadustõdede vahel on võimalikud, kuid selgitavad ka, et niisugune ilmutuslik teadusteave esitatakse tekstina vaid siis, kui meie oleme lähitulevikus võimelised vastavat fakti või teooriat ise tõestama. Ka vastupidine näib tõene olevat: neil on lubatud jagada ohtrasti teavet niisuguste ideede ja faktide kohta, mida inimkond ise ei suudaks kunagi avastada (nt unikaalsed mõisted ultimaaton ja segregata).

Siinkohal toon ära 31 teemat 1987. kirjast, millel peatume nüüd pikemalt:

  1. Haavu ravivad keemilised ained
  2. Laamtektoonika ehk mandrite triiv
  3. Päikese energiaallikas
  4. Päikese keskosa temperatuur
  5. Peamine energia kosmoses
  6. Päikese loomine
  7. Keemiline element järjenumbriga 101
  8. Elektripotentsiaalita osake neutriino
  9. Mesonosakese mass
  10. Seitsme superunuversumi asukoht suuruniversumis
  11. Maa ja Kuu loomine
  12. Aine ja energia loomine
  13. Meie Päikesesüsteemi loomine
  14. Elu Maale toomine 550 miljonit aastat tagasi
  15. Kriidiajastu lõpp
  16. Päikesest viienda planeedi purunemine (asteroidid)
  17. Tumeaine kosmoses
  18. Aine korrastatus superuniversumites
  19. DNA kasutamine inimevolutsioonis
  20. Gravitatsiooni väiksem mõju kaltsiumi ioonile
  21. Gravitatsiooni väiksem mõju vabadele neutronitele
  22. Päikeseplekkide tsükli päritolu
  23. Meie Päikesesüsteemi kaksteist planeeti
  24. Valguse laineolemuse põhjus
  25. Valguse kiirusest suuremad kiirused
  26. Kaks gravitatsiooniliiki
  27. Antigravitatsioon
  28. Tundmatu energiavorm
  29. Ultimaatonosake
  30. Neandertaallasest kromanjooni inimeseks üleminek
  31. Tähe eluiga

Hakkame nüüd ajakohastama kõiki neid väiteid ja ennustusi. (Pange tähele, et iga teema puhul käsitlen teaduskategooriat või -kategooriaid ning vastavat osa Urantia raamatus)

  1. Haavu ravivad keemilised ained (meditsiin ja bioloogia; 65:4.3-5)

Urantia raamat kirjeldab lühidalt looduslikku protsessi, mille puhul vigastatud rakk suudab end ise tervendada, stimuleerides naaberrakke „eritama teatavaid aineid, mis hõlbustavad haava paranemist“. Edasi mainitakse, et hiljem saavad meie teadlased neist haavu tervendavatest keemilistest ainetest aru. Selle väite kirjapanemise ajal olid keemilised ained, mis võitlevad nakkustega ja kiirendavad seeläbi paranemisprotsessi, tõepoolest avastamisjärgus. Penitsilliin avastati 1928, kuid tõsine töö selle omaduste uurimisel algas alles kümme aastat hiljem; sulfaravimid (sünteetilised bakterite paljunemist takistavad sulfoonamiidi sisaldavad ravimid) avastati 1935, kuid kasutusse võeti need alles viis aastat hiljem. Need ained võivad kuuluda, aga ei pea kuuluma nende keemiliste ravivate ainete hulka, millele UR-s vihjatakse kui ainetele, mis kaasavad ravimisse rakke endid, aga ma olen täielikult selle poolt, et need ravivad ained imiteerivad rakkude enesetervendamise protsessi. Pean lisama, et raamatus viidatakse teistelegi sama tüüpi tulevikuavastustele. (Vt 65:4.3.) Hiljutised avastused, mis on seotud side- ja teiste pehmekudede haiguste ning vigastustega, on viinud uussoonestumist ja kollageeni moodustumist soodustavate ravimiteni, mis edendavad tervenemist raku tasandil; praegu on meil arvukalt immuunsüsteemi virgutavaid ning pärssivaid ravimeid (stimulante ja supressante); minu isiklik lemmik on vähirakke tappev keemiline aine, tuntud kui 3-broompüruvaat, mis töötab rakkude mitokondrite tasemel.

  1. Laamtektoonika ehk mandrite triiv (geoloogia, geofüüsika; 58:5)

Urantia raamatu üks vahest kõige märkimisväärsemaid teadusväiteid, mis pärast raamatu ilmumist ka tõestamist leidis, oli väide, et mandrid triivivad aeglaselt mööda Maa pinda. See üldine tees esitati kahekümnenda sajandi algusaastatel, kuid 1935. aastaks polnud leitud ühtki olulist tõendust mandrite triivi kohta. On tõsi, et Lõuna-Ameerika idaranniku ja Aafrika lääneranniku rannajoone kuju näitab selgelt nende kahe maismaamassiivi kunagist kokkusobivust, aga ometi vajab teadus ainelist tõendust. See saadi alles 1969. aastal, kui võrreldi kahe kõnealuse mandri sügavamaid kivimikihte ja avastati mandritevahelised lõhed ookeanipõhjas. Need ookeanipõhjade vaod genereerivad energiat, mis kutsub esile laamade aeglase liikumise vastupidistes suundades. Me ütleme „jah“ sellele kui kehtivale ennustusele, kuid ometi on jäänud veel üksainus lahknevus: raamatus väidetakse, et lahku triivimine algas 700 miljonit aastat tagasi, sel ajal kui geoloogid on hiljaaegu Atlandi ookeani vanimate põhjakivimite järgi välja arvutanud, et protsess algas 200 miljoni aasta eest.

  1. Päikese loomine (kosmoloogia, tähefüüsika; 57:1, 57:5.1)

Raamat räägib, et Päike on tekkinud hiiglaslikust tolmu- ja gaasipilvest, mida tuntakse Andronoveri uduna ja mis kadus juba kaua aega tagasi. Sel ajal kui teadus väidab universumi vanuseks vähem kui 14 miljardit aastat, kinnitab Urantia raamat, et universum on palju vanem, näiteks et meie Päikesele elu andnud Andronoveri udu on läbi teinud umbes 800 miljardi aasta pikkuse arengu. See ema-udu tõmbus gravitatsiooni mõjul kokku ja paiskas eemale miljoneid päikesi – fakt, mis praegusele teadusele on tundmatu; samuti pärineb raamatust unikaalne idee, et meie Päike tekkis niisuguse eepilise „päikeseoksendamisprotsessi“ lõpus. Mõlemad, nii teadus kui Urantia raamat, on ühel meelel, et Päike pärineb udust, ja kord eraldununa, muutus üha kuumemaks, sest gravitatsioon surus gaase üha tugevamini kokku, kuni Päike saavutas tuumade sünteesiks vajaliku seisundi. See meie Päikese päritolu kirjeldus langeb üldjoontes kokku teaduse praeguste seisukohtadega – välja arvatud Urantia raamatus määratud tähtede eelneva evolutsioneerumise ajaga, millega on muidugi suur lahknemine. Raamat väidab ka, et Päikese loomine toimus umbes 6 miljardit aastat tagasi, samas kui teadus räägib 5 miljardist aastast. Meie nimetame raamatu väiteid Päikese sünni kohta „võimalikeks“, sest teadusel on universumi vanuse mõistmisel veel pikk tee minna.

  1. Päikese energiaallikas (füüsika, astrofüüsika; 41.8.1–2)

Raamatus väidetakse, et Päike genereerib energiat nelja vesinikuaatomi üheks heeliumiaatomiks ühendamise teel, kasutades energiakatalüsaatorina süsinikku. Protsess, mida tuntakse tuumasünteesina, tähendab massi energiaks muundumist ja see protsess vabastab hiiglaslikul hulgal soojust ning valgust. Füüsikud jõudsid päikeseenergia muundumisprotsessist arusaamiseni 1939. aastal, varsti pärast Urantia kirjade lõplikku vormistamist.

  1. Päikese keskosa temperatuur (füüsika, astrofüüsika; 41:7.2)

Urantia raamat väidab, et temperatuur Päikese keskosas on 35 miljonit Fahrenheiti kraadi (u 19,4 miljonit 0C). 1930ndate aastate keskpaiku olid teadlased küll oletanud, et see temperatuur võib olla miljoneid kraade, kuid 1930-ndate aastate lõpus määrati selleks 29 miljonit kraadi F. Tänapäeval on meil tänu kosmoseobservatooriumi (SOHO) 1995. aastal üles lennutatud Päikese ümber tiirlevale satelliidile täpne ja usaldusväärne mõõtmistulemus: 28 miljonit Fahrenheiti kraadi (u 15 miljonit 0C), mis ei erine kuigi palju Urantia tekstides väidetust.

Väike lisamärkus Päikesega seotud ennustustest rääkides:

Päikese tihedus (füüsika; 41:4)

Urantia raamatus on öeldud: „Teie Päikese mass on veidi suurem, kui teie füüsikud arvavad, nende arvutuste järgi on see ligi 2 oktiljonit (2 × 1027) tonni.“ SOHO tänapäevased andmed hindavad Päikese massiks 2,2 × 1027 tonni. Need SOHO satelliidimõõtmised kinnitavad raamatus 1935. aastal esitatud väiteid.

Päikese pinnatemperatuur (tähefüüsika; 41:7)

Raamatus väidetakse, et Päikese pinnatemperatuur on peaaegu 6000 kraadi Fahrenheiti (u 3333 0C). Tänapäeva teadus on mõõtnud selle väärtuseks 9941 kraadi Fahrenheiti (u 5500 0C). Tuleb aga märkida, et vaieldakse selle üle, mida täpselt lugeda Päikese „pinnaks“. Teadus on kindlaks teinud viis põhitsooni: temperatuuri miinimumi piirkond, kromosfäär, üleminekuala, kroon ja heliosfäär. Kromosfäär, üleminekuala ja kroon on palju kuumemad kui Päikese pind. Kõige jahedam kiht on temperatuuri miinimumi piirkond umbes 500 km kõrgusel fotosfääri kohal, selle temperatuur on umbes 4100 K ehk 6900 F (u 3833 0C).

  1. Peamine energia kosmoses (füüsika; *46:7)

Raamat väidab, et 1935. aastal ei tundnud teadus kosmost täitvat energiat. Nähtavasti voolab see energia läbi ruumi ringlustena. See võib viidata tugevale tuumajõule, mida teadus tänapäeval tunneb ning mis on seotud tähtedes massi energiaks muutmisega. See võib viidata ka sellele, et energiaühenduste köieanaloogia on tõepärane.

  1. Seitsme superuniversumi asukoht suuruniversumis (astronoomia; *16:4, 16:5 )

Raamat kirjeldab seitset superuniversumit, mis tiirlevad tasapinnalistel elliptilistel orbiitidel ümber Havona. Selles väidetakse ka, et teadus on peaaegu leidnud superuniversumi number seitse ning ka ülejäänud leitakse peagi. 1935. aastal arvasid teadlased, et kõik galaktikad jaotuvad üle kogu ruumi ühtlaselt. Alles hiljuti avastatud suured tumedad galaktikatevahelised tühikud ja galaktikaparved näitavad, et universumi struktuur on kiudjas. Kui kiiruse ja kauguse mõõtmised on puudulikud (Suure Paugu mõnede eelduste põhjal), võib praegune kiuline struktuur näidata selle organiseerituse suuremat potentsiaali. Huvitav on märkida, et Fourier’ teisendus (aeg, kiirus, kaugus) muudab kiu parveks. Siinkohal paar olulist märkust: see organiseeritus on esmajoones administratiivne ja praegu näeme kogu jälgitava universumi tervete sektsioonide liikumist. Kui peame silmas ka seda, et need mõõtmised baseeruvad fundamentaalsel eeldusel Suurest Paugust, asendame selle paugu hoopis maailmaruumi hingamisega (nagu Stephen Hawking alternatiivse lahendusena märkis – universum on alati olemas olnud). Praegu on Suure Paugu teooria surve all, sest see ei võimalda piisavalt pikka aega, mis oleks vajalik suurte mustade aukude tekkeks.

  1. Keemiline element järjenumbriga 101 (tuumafüüsika; 42:7.4-7)

Raamat ütleb, et teooria järgi peaks elementide tabelis olemas väga raske element järjenumbriga 101, mis on nii ebastabiilne, et laguneb radioaktiivsel teel peaaegu hetkeliselt. (Elemendi järjenumber ehk aatomnumber tuleneb aatomituuma prootonite arvust.) Aastal 1935 oli kõige raskem loodusest tuntud element uraan järjenumbriga 92 ja see laguneb aeglaselt. 1930ndate aastate lõpus üritati luua raskemaid elemente, kuid edu eriti polnud ja kindlasti ei jõutud elemendini 101. Kuid sellise vägitükiga saadi lõpuks hakkama 1955. aastal. See inimese loodud tehiselement sai nimeks mendeleevium ning see osutus püsivaks 1,17 tunni jooksul – mis on suhteliselt rääkides vaid silmapilk. Järgmine tsitaat Urantia raamatust annab küsimusele tausta: „Kohalikud universumid on üles ehitatud kümnendsüsteemi järgi. Kaheses universumis on täpselt sada eristatavat kosmoseenergia aatom-ainestumist, see on aine  maksimaalne võimalik korrastatus [meie kohalikus universumis]. … Kui orbitaalvälja on viidud sada ja üks [elektroni], on keskne prooton selle tulemusena momentaanselt lagunenud, paisates laiali elektrone ja teisi vabanenud energiaid. (Vt 42:7.4-7)

  1. Elektripotentsiaalita osake neutriino (tuumafüüsika; 41:8.3 ja 42:8.5)

Tähe kollapsit (kokkuvarisemist) seletades mainib raamat väikest nimeta ja laenguta osakest, mis võib olla osake, mida teadlased nimetavad praegu neutriinoks. Osakese olemasolu ennustati teoreetiliselt 1931 ja see nimetati neutriinoks, kuid seda oli nii raske avastada, et selleni jõuti alles 1953 (mõnedel andmetel 1959). Urantia raamat väidab, et sel osakesel on mass, kuid neutriino massi avastasid teadlased alles 1998. Moodsas tuumafüüsikas nimetatakse neutriinode kiirgamise protsessi beetalagunemiseks. Raamat kirjeldab seda osakest järgmiselt. „Gravitatsioonilis-elektrilised muutused tekitavad suurel hulgal pisikesi elektripotentsiaalita osakesi, mis pääsevad päikese sisemusest kergesti välja, põhjustades hiiglasliku päikese kokkulangemise mõne päeva jooksul.“

  1. Mesonosakese mass (tuumafüüsika; 42:8)

Urantia raamatus on huvitav väide aatomite kohesiooni (aatomiosakesi koos hoidva jõu) kohta, nagu näiteks lõik: „Aatomituuma terviklikkust säilitab mesotroni kahesugune siduv tegevus, millega saab laetud ja laenguta osakesi koos hoida.“ Raamatus kasutatakse terminit mesotron praegu kasutatava sõna meson asemel; termin „mesotron“ võeti kasutusele 1930-ndatel aastatel, kui ilmusid esimesed teoreetilised uurimused sellise osakese kohta, ja raamatu esitlejad olid nende uurimistöödega ilmselt tuttavad. Raamatus väidetakse, et mesotroni mass on võrdne 180-kordse elektroni massiga. (Siinkohal tasub märkida, et elektroni mass on 1/1836 prootoni massi.) Teadus on praeguseks leidnud 32 tüüpi mesoneid, mille massid jäävad vahemikku 139 kuni 9460 ühikut, seega lähim sobiv väärtus mesoni massile oleks 272 elektroni massi. Te näete, et Urantia raamatus toodud väärtus jääb sellest üsna kaugele, nii et tuleb möönda, et meil pole, ja paistab, et kunagi ei saagi selles osas teadusega harmooniat saavutada.

  1. Maa ja Kuu loomine (astronoomia; 57:6-7)

Raamatus on öeldud, et Maa ja Kuu liitusid (tekkisid?) kaksikplaneetidena pärast seda, kui hiiglasuur Angona udu Päikese lähedale liikus ja sellelt piisavalt materjali kõigi planeetide moodustamiseks ära rebis. (Täpsema tausta loomiseks vt allpool alajaotist 12.) Alguses, umbes 2,5 miljardit aastat tagasi, oli Maa kõigest kümnendik oma praegusest suurusest. Sestpeale, väidab Urantia raamat, hakkasid nii Maa kui Kuu kasvama „meteoorse aine“ lisandumise (akretsiooni) tõttu, kuid Maa kasvas Kuuga võrreldes kiiremini. Edasi väidetakse, et sel kombel oli Maa umbes 1,5 miljardi aasta eest jõudnud umbes kahe kolmandikuni oma praegusest suurusest, saavutades nüüdse suuruse ligikaudu miljard aastat tagasi. Moodsal teadusel on mõnevõrra teine teooria. Selle järgi tihenesid Maa ja Kuu ühel ja samal ajal, kuid Kuu tõmbas meteooride ja planetesimaalide (suurte meteooride) näol ligi suhteliselt palju  väiksema ainekoguse. Sellele ennustusele lisame sõna „võimalik“, sest meil pole veel võimalik määrata uusi avastusi, mis võivad Urantia raamatu väiteid kinnitada.

  1. Aine ja energia loomine (kosmoloogia, füüsika; 3:4.2, 4:1.5, 42:1)

Mõistet võimsusvaru, mis on Urantia tekstile unikaalne, võib defineerida kui „universumi võimsuse potentsiaali“ (42:2.3). Raamat väidab, et ainet ja energiat saab pidevalt suunata avalduma ruumis ja ajas; see on protsess, mis nõuab spetsialiseeritud ja kõikjalolevate olendite, nn jõukorraldajate osalist kohalolekut. Nagu märgitud, õpetab raamat ka, et füüsiline universum tekkis sadu miljardeid aastaid tagasi – samal ajal kui moodne teadus pakub välja Suure Paugu teooria, mis sätestab, et kogu energia tekkis umbes neliteist miljardit aastat tagasi ühe hetkega ja ühes kohas. Vastavalt Suure Paugu seisukohtadele on see algne plahvatus sellest peale kogu aeg laienenud, muutunud üha keerukamaks ja andnud lõpuks kogu praeguse universumi. Moodsa teooria arendamisel on kõige aluseks punanihe; meie võime aga kinnitada, nagu väidetakse Urantia raamatus, et punanihkele annab rahuldava seletuse ruumi hingamine. (Termin „punanihe“ viitab valguse lainepikkuse muutumisele ruumi objektide nagu tähtede või galaktikate kaugenemisel meist.) Üldiselt tuleb öelda, et selles osas pole Urantia raamatul ja moodsal teadusel erilist kooskõla. Kuid sellega seoses on asjakohane märkida, et 2017. aasta oktoobris avastati (CERN-is), et prootoni ja antiprootoni magnetilised omadused on identsed (samased). See põhjapanev avastus (kui see kinnitust leiab) pluss teised aine/antiainega seotud keerulised küsimused moodsas füüsikas, nagu ka ülimassiivsete mustade aukude moodustamiseks kuluv aeg, võib sundida teadlasi Suure Paugu teooriat ümber mõtestama. Huvitav on märkida, et enne surma jõudis Stephen Hawking mõtteni, et suurt pauku saab seletada ka energia lõpmatu elueaga.

  1. Meie Päikesesüsteemi loomine (kosmoloogia; 57:5)

1930-ndatel aastatel oli üks teaduse poolt välja pakutud teooria meie Päikesesüsteemi tekke kohta järgmine: Päikese lähedusse tuli mingi massiivne taevakeha ja rebis meie tähest välja hiiglasuure ainekoguse, mis hiljem tihenes ja moodustas planeedid. Urantia raamat pakub samasugust kirjeldust Monmatia loomisest (seda nimetust kasutatakse meie Päikesesüsteemi kohta). Raamat väidab, et „tohutu Angona süsteem“ (raamatu järgi, tänapäeva astronoomia seda ei tunne) tuli Päikesele lähedale ning tõmbas välja suuri ainekämpe, mis tihenedes moodustasid planeedid. Tähendusrikkalt räägib Urantia raamat ka sellest, et „planeedid ei tiirle Päikese ümber oma Päikesest ema ekvaatori tasandis… Nad rändavad hoopis Angona mõjul tekkinud päikesepurske tasandis, mis on Päikese ekvaatori tasandiga üsna suure nurga all.“ (57:5.12) Raamatu järgi seletab see ka Päikese telje ja planeetide tiirlemistasandi 7-kraadist kallet. Tänapäevane parim teaduslik teooria peab Päikesesüsteemi vanuseks 4,5 miljardit aastat (raamatus väidetud 5 miljardi vastu) ja pakub, et planeedid loodi Päikesega külgnevast ainest samaaegselt Päikese aine tihenemisega; suurem osa kollabeeruvast massist kogunes keskossa, moodustades Päikese, samal ajal kui ülejäänu lamenes protoplanetaarseks kettaks, millest tekkisid planeedid, kuud, asteroidid ja teised väikesed Päikesesüsteemi kehad. Niisugune päritoluteooria ei selgita eespool mainitud kallet, vaid tugineb selle seletamisel hiiglasliku kokkupõrke hüpoteesile (suur kokkupõrge, mis lõi Kuu). Antud hetkel pole meil mõjuvat alust jätta kõrvale Urantia raamatus toodud selgitus Päikesesüsteemi loomise kohta, seepärast nimetame seda „võimalikuks“ viisiks.

  1. Elu istutamine Maale 550 miljonit aastat tagasi (paleontoloogia; 58:4)

Urantia raamatus räägitakse, et elu istutasid Maale 550 miljoni aasta eest erilised Elukandjad, kuid ei täpsustata, mida täpselt istutati. „[Me] käivitasime selle maailma esialgsed elumudelid ja istutasime need tema külalislahketesse vetesse. Kogu elu planeedil … pärines kolmest esialgsest identsest ja meie poolt üheaegselt istutatud mereelust.“ (58:4.2) Vastavalt nüüdisaegsele teadusele sai elu alguse (toimus abiogenees) 4 miljardit aastat tagasi üherakulistest tsüanobakteritest, kes sigisid aseksuaalselt (sugutult; nad sünteesisid elutegevuseks vajalikke ühendeid ümbritsevast anorgaanilisest keskkonnast). Keerulised loomorganismid ilmusid 541 miljoni aasta eest nn Kambriumi plahvatuses. Kambriumi ajastule eelnes osoonikihi moodustumine. See võimaldas tekkida keerukamatel eluvormidel (kloroplastidel), mis said eksisteerida nii maismaal kui ka varjus. Siit pärinevad esimesed jäljed sugulisest paljunemisest kromosoomide ja DNA-ga. Kui kaalutleme, kas nimetada DNA-d (informatsiooni edasiandjat põlvkonnalt põlvkonnale) „eluks“, siis nii teadus kui Urantia raamat on selles osas ühel meelel.

  1. Kriidiajastu lõpp: 65 miljonit aastat tagasi (geoloogia; 61:2.5-6)

Teadus on otsustavalt väitnud, et kõik dinosaurused ja paljud teised eluklassid, ehk umbes kolmveerand planeedi taime- ja loomaliikidest suri välja ligikaudu 65 miljonit aastat tagasi. See sündmus märkis Kriidiajastu lõppu. Urantia raamat märgib aga, et Kriidiajastu lõppes 50 miljoni aasta eest ja dinosaurused surid aeglaselt välja umbes 35 miljonit aastat tagasi, nagu üldiselt arvasid paleontoloogid Urantia raamatu kirjade loomise ajal. Tänapäeva teaduses on 65 miljoni aasta eest toimunud suure massilise väljasuremise kohta kolm võistlevat teooriat:

  1. Maale langes u 6–15-kilomeetrise läbimõõduga asteroid, mis paiskas üles pikaks ajaks püsima jäänud tolmupilve. See pilv tõkestas päikesevalguse ligipääsu kogu maakeral. Sündmusel oli katastroofiline mõju taimede kasvule ja seega ka enamikule teistele elusolendite liikidele; seda tuntakse Alvarezi hüpoteesina. Niisuguse taevakeha üsnagi tõenäoline langemiskoht oli Yucatáni poolsaarel Mehhikos, Chicxulubis.
  2. Kliimamuutuse tõttu langes Maal temperatuur ja tulemusena surid dinosaurused välja.
  3. Dinosauruste väjasuremise põhjustas laialdane vulkaaniline tegevus, nagu on väitnud ka Urantia raamat ja muud varasemad allikad.

Selles vaidluses on otsutava tähtsusega raske elemendi iriidiumi kõrge kontsentratsioon, mis on jälgitav üle kogu maailma Kriidiajastu lasundite piirkihis. Esmakordselt täheldasid seda 1980. aastal Nobeli füüsikaauhinna saanud Luis Alvarez ja tema geoloogist poeg Walter Alvarez. Iriidiumit leidub maapinnal vähe, seda on peamiselt sügavates maapinnakihtides. On tõenäoline, et anomaalset iriidiumikihti on võinud põhjustada kas vulkaaniline tegevus või asteroidilöök. Kuid 2010. aasta mais leidis probleem arvatavasti lahenduse. „Teadlaste rahvusvaheline kogu toetas asteroidihüpoteesi kui väljasuremise põhjust. Neljakümne ühest teadlasest koosnev meeskond vaatas üle 20 aasta jooksul ilmunud teaduskirjanduse ja välistas kõik teised teooriad nagu näiteks massiivse vulkaanilise tegevuse,“ kirjutatakse Vikipeedias. Hiljem, aastal 2016, suutis teine teadlaste rühmitus puurida sügavale Chicxulubi löögikraatrit ümbritsevatesse mägedesse ning saada kiviminäidiseid kokkupõrkest endast. Kogu maailm jälgis ettevõtmist põnevusega. Tehtud avastustes nähti üldiselt Alvarezi hüpoteesi kinnitust. Ometi pole meil vaja täielikult kõrvale heita Urantia raamatus väidetut, mida tuleks ikka veel arvestada kui võimalikku.

  1. Päikesest viienda planeedi purunemine (astronoomia, kosmoloogia; 57:6.6)

Meie Päikesesüsteemis on asteroidide vöö, mis paikneb Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel. Raamat annab ilmselgelt originaalse teooria selle kohta, kuidas suured planetaarse aine kogumid võivad lahti rebeneda. Selles väidetakse: „Kui taevakehad on suuruselt ja tiheduselt sarnased, võivad tekkida kokkupõrked. Ent kui kaks ühesuguse tihedusega taevakeha on üsna erineva suurusega ja kui väiksem läheneb järjest suuremale, siis see väiksem taevakeha lõhkeb, kui tema orbiidi raadius on alla kahe ja poole korra väiksem suurema taevakeha raadiusest.“ Seda tõmbas ligi hiiglasliku kuuenda planeedi Jupiteri ülivõimas gravitatsioon. Urantia raamatus kirjutatakse: „Päikesesüsteemi väga-väga ammune viies planeet kulges korrapäratul orbiidil, lähenedes perioodiliselt üha enam Jupiterile, kuni sisenes gravitatsiooniloodete mõjul tekkiva purunemise kriitilisse tsooni, lagunes kiiresti ja sai praegu tuntud asteroidipilveks.“ Sarnase teooria pakkus välja Saksa astronoom Heinrich Olbers 1802. aastal, kuid see on seni kõrvale jäetud, sest praegu usub enamik astronoome, et niisugune planeedi lõhkemise viis nõuaks hiiglasuurt energiat. Tänapäeva astronoomias arvatakse lisaks ka seda, et asteroidide vöö väike tihedus (vähem kui neli protsenti Kuu massist) ning nende asteroidide erinev elementkoostis viib mõttele, et need on lihtsalt kosmoseaine tükid („planetesimaalid“), mis pole kunagi planeediks tihenenud. Ometi ei saa me raamatu seisukohti selle probleemi puhul täiesti kõrvale heita, seepärast hindame neid „võimalikeks“.

  1. Tumeaine kosmoses (astronoomia; 15:6.11; 41:3.6)

Raamatus on sisse toodud unikaalne fraas „tumedad kosmosesaared“ ja ennustatakse, et me avastame nad õige pea. Seni oleme avastanud niisuguseid kehi – neid nimetatakse mustadeks aukudeks – ja selgub, et neil hämmastavatel objektidel on samad karakteristikud nagu Urantia raamatus mainitud. Stephen Hawkingile võlgneme tänu 1970-ndatel aastatel loodud mustade aukude esialgse teooria eest. Kui Hawking ja teised tänapäeva kosmoloogid oleksid lugenud Urantia raamatut, oleksid nad võinud nõustuda ka nende tumedate saarte lisakirjeldusega: „[Mõnes tähes]… võib see jahtumis- ja kokkutõmbumisprotsess jätkuda ultimaatonite piirava ja kriitilise tihenemise plahvatuspunktini.“ Nüüd saame aru, et enamiku galaktikate keskmes on must auk, mis kontrollib galaktika kuju ja teisi faktoreid. Huvitaval kombel näib raamat kinnitavat seda avastust: „Mõne sellise hiigelmassi tihedus on lausa uskumatult suur. Massi ulatuslik koondumine lubab neil ulatuslikel kosmosesaartel toimida suuri naabersüsteeme tõhusalt vaos hoidvate tasakaalustajatena.“ (15:6.11) Koos mustade aukude avastamisega saame nüüd ka aru, et tegu pole mitte anomaalsete olemusvormidega, vaid kosmose oluliste omadustega, nagu õpetab ka Urantia raamat. Kuid tegelikult on nähtav ainult väike osa universumist – müsteerium, mida raamatus kõne alla ei võeta. Väärib märkimist, et ainuke tumeda kosmosesaare kindlakstegemise kriteerium on see, et kindel mass on surutud kindla raadiusega ruumiossa. Mass, mis kollabeerub nn sündmuste horisondist väiksemasse ruumiossa, määratletakse teaduse kriteeriumi kohaselt mustaks auguks. Esimesena avastatud must auk, Cygnus XI, on massiga 15 Päikese massi; Linnutee galaktikas on must auk 26 000 valgusaasta kaugusel Amburi tähtkuju suunas, selle augu mass on võrdne 4,1 Päikese massiga.

Märkus: Üldrelatiivsusteooria (mis keskendub ainult gravitatsioonile) ja kvantväljateooria (keskendub kolmele mittegravitatsioonilisele jõule, nagu väikese ulatusega ja väikesi masse mõjutavale nõrgale, tugevale jõule ja elektromagnetilisele jõule) on vastastikku ühildamatud äärmiselt väikese ulatusega ja suure massiga piirkondade puhul, nagu näiteks musta augu sees või Universumi algusaegadel valitsenud tingimustes.

  1. Aine korrastus superuniversumites (astronoomia; 15:3)

Urantia raamatus leidub unikaalne kirjeldus seitsmest superuniversumist, mis sisaldavad triljoneid asustatud, korrastatud viisil ümber püsiva universaalse keskme tiirlevaid ainelisi planeete. Teadus on nähtava universumiosa kaardistamisega suures osas küll lõpule jõudnud, kuid pole avastanud mingit segmentatsiooni, mis läheneks Urantia raamatus toodud täpsele kirjeldusele. Lisaks kirjeldab raamat välisruumitasandeid, mis ulatuvad kaugele väljapoole seitset superuniversumit ja mis muudavad galaktikate rühmitumisest arusaamise edaspidi veelgi raskemaks. Hetkel ei leia see Urantia kosmoloogia olemaolevalt astronoomialt erilist toetust, kuid me ei saa seda täielikult kõrvale jätta.

  1. DNA kasutamine inimliigi arendamiseks (geneetika; 65:3)

Urantia raamat väidab, et inimliik ei arene geneetiliselt enam looduslike vahenditega, vaid vihjab, et nüüd muutume aktiivseteks osalejateks teadlikus evolutsioonis: „Urantia inimkond peab lahendama oma sureliku arengu probleeme nende inimtüvedega, mis tal on olemas – inimese-eelsetest allikatest ei arene tulevikus enam kunagi ühtki uut rassi. Kuid see asjaolu ei välista võimalust jõuda inimarengu tunduvalt kõrgemate tasemeteni inimrassides endas ikka veel peituvate arengupotentsiaalide edendamise teel.“ (65:3.6) Teaduslikku geneetikateadmist on kaua kasutatud arvukate liikide parendamiseks, sealhulgas liikide kloonimiseks, kuid idee inimkonna eugeenikast on moodsas maailmas jõuliselt tagasi lükatud. Teiselt poolt oleme kaardistanud kogu inimgenoomi ning saame nüüd suures osas aru, kuidas geenid talitlevad. Praegu oleme avastamas epigeneetika mehhanisme, see teadusharu esitab aga tõendeid selle kohta, et inimese käitumine võib muuta geenide väljendumist nii praegustes kui ka tulevastes generatsioonides. Ning just praegu oleme hakanud mõningaid geneetilisi tõbesid ründama ravimitega ja isegi „redigeerima“ (kas täiskasvanud inimeses või embrüos, kasutades CISPR/Cas9, DNA-d lõikavat ensüümi) neid geenisegmente, mille kohta teame, et need võivad põhjustada pärilikke haigusi nagu näiteks tsüstilist fibroosi. Ja on tõenäoline, et biotehnoloogid võivad ühel päeval leiutada tehnoloogia „katseklaasilaste“ loomiseks. Need edusammud geneetikas ja epigeneetikas on saamas Urantia eugeenika-alternatiiviks – vähemasti kuni meie maailma tulevad kõrgemad olendid, kes on kvalifitseerunud eugeeniliste programmide elluviimisele. See Urantia raamatu väide pälvib teenitult vastust „jah“.

  1. Gravitatsiooni väiksem mõju kaltsiumi ioonile (füüsika, 41:6)

Urantia raamat väidab, et kaltsiumi ioonid on võimelised „sõitma … valgusvihu peal igasuguste vahemaade taha“ ja kinnitab, et see asjaolu on vastutav kaltsiumi aatomite suure kontsentratsiooni eest nii Päikese pinnal kui ka nende väga suure kontsentratsiooni eest kosmoses. Kuid miks nad sellest kõigest vaevuvad meile rääkima? „Kogu meie superuniversum on pisikeste pihustatud kivitükkidega üle puistatud. Kivi on sisuliselt planeetide … põhiline ehitusmaterjal… [See osakeste pilv] koosneb suuremas osas muundunud kaltsiumiaatomitest.“ (41:6.2) Edasi räägitakse raamatus sellest, et kaltsiumi iooni laialdane levik on tingitud viisist, kuidas ta vähendab gravitatsiooni: see ioon „lennutab oma üheksateistkümnendat elektroni üheksateistkümnenda ja kadunud seltsilise kahekümnenda orbiidi vahel edasi-tagasi enam kui kakskümmend viis tuhat korda sekundis“. See võimaldab neil rännata tähtede valgusvihul, nii et nad läbivad kogu kosmost. Meile öeldakse, et „kaltsium on kosmoses kõige levinum aineosake“. Kaltsiumiaatomitel on tavaliselt kaks välist elektroni, mis on elektriliselt tasakaalustatud. Kuid väga kõrgel temperatuuril üks negatiivse laenguga elektronidest võidakse eemaldada, nii et järele jääb positiivse laenguga ioon. Tänapäeval nimetatakse neid Ca kosmogeenilisteks isotoopideks. 1997. aastal täheldati, et kaltsiumi isotoobid on kergemad kui lahused, millest neid sadestatakse, ja teatakse ka, et kaltsiumi isotoobid võivad ilmutada mõningast muutlikkust gravitatsioonilises mõjus. Osaliselt on kaltsiumi laialdane levik kosmoses faktor, mis kutsub esile kogu Maad hõlmava ultraviolettkiirguse.

  1. Gravitatsiooni väiksem mõju vabadele laenguta elektronenergia osakestele (füüsika; 42:6)

Meile räägitakse, et „kohalik ehk lineaarne gravitatsioon hakkab täielikult toimima aine atomaarse korrastatuse ilmnedes“. Kuid Urantia raamatus minnakse kaugemalegi ja väidetakse, et „mingit mõõdetavat lineaarse gravitatsiooni tõmmet ei avaldu elektronenergia vabade, mitteseotud ja laenguta osakeste vahel“. Selle põhjal võime otseselt eeldada, et niisugune kirjeldus viitab gluuonitele, mida esmakordselt jälgiti 1979. aastal PETRA põrkuvate kimpudega kiirendis.

  1. Päikeseplekkide tsükli päritolu (astronoomia; 41:4; 57:5)

Urantia raamat väidab, et meile tuntud päikeseplekkide üheteistaastane tsükkel on jäänuk Päikese lühemast muutumisfaasist, mis oli kunagi 3,5 aastat. Niisugust muutlikkust nimetatakse tähe tsefeiidifaasiks ja see tähendab tähe heleduse tsüklilist muutumist. Urantia raamat esitab seda järgmiselt: „Teie oma Päike kannab veel kaasas oma noorusaegade võimsate ülesvoogamiste vähenevat pärandit, kuid see periood on pikenenud endistelt kolme ja poole päevastelt pulseerimistelt praeguste üheteistkümne ja poole aastaste päikeseplekkide tsüklini.“ (41:3.9) SOHO on kinnitanud Päikese üheteistaastase tsükli olemasolu ja selle avastused viitavad, et tsükli määravad muutused magnetismis. Seni kuni teadus pole kinnitanud Urantia raamatu väidet varasemast, 3,5-aastasest tsüklist, jääb raamatu autorite väide vähemasti tõenäoliseks.

  1. Meie Päikesesüsteemi kaksteist planeeti (astronoomia; 57:5)

Urantia raamatus räägitakse kaheteistkümnest Monmatia planeedist, sel ajal kui teadus tundis vaid üheksat, kuni hiljaaegu otsustati, et Pluuto on liiga väike, kuulumaks planeetide kohalikku perekonda. Aga kui võtaksime arvesse kõik „kääbusplaneedid“ – Pluuto, Haumea, Makemake ja Eris (Kuiperi vöö objektid) –, oleks nende koguarv tegelikult kaksteist. Kuid üheksanda planeedi ametliku arvesse võtmise aluseks on asümmeetria, mida see põhjustab teiste planeetide orbiitide suhtes. Seega võib Urantia raamatu väide olla tõenäoline.

  1. Valguse lainelise iseloomu põhjus (füüsika; 41:5.7)

Raamatus väidetakse, et valgus ei levi lainetena, vaid pigem „sirgjoont“ mööda, mis annab kaudselt mõista, et valgus koosneb vaid osakestest. Edasi sätestatakse, et kui mingi teisene energia avaldab algsele valgusvoole tugevat mõju, „näib see levivat lainete kujul“. Üks niisugune teisene energia on Urantia raamatu põhjal kosmosepiirkondades olemas, kuid seni avastamata. Hiljaaegu ajakirjas „European Physical Journal“ ilmunud artiklis esitatakse oletus, et kosmiline vaakum sisaldab „selliseid osakeste paare nagu elektron-positron või kvark-antikvark“, mis mõjutavad valguse kiirust ja võivad oletatavasti põhjustada valguse laine-osakese olemuse. Nigel Nunni, õppinud füüsiku ja Urantia raamatu lugeja uuringud näitavad, et mõningad asjaolud võivad selle väite tõenäolisemaks muuta, kuid hetkel on vastus küsimusele „ei“.

  1. Valguse kiirusest suuremad kiirused (füüsika, teoloogia; 23:3)

Urantia raamatus räägitakse, et väga kõrgeid isiksusi, keda tuntakse Üksildaste Sõnumitoojatena, saab kasutada „tähtsate ja pakiliste sõnumite kiireks edastamiseks“ kiirusega 1 354 458 739 000 kilomeetrit sekundis. Alles üsna hiljuti on teadus demonstreerinud informatsiooni levimisel valguse kiirusest suuremat kiirust. 2011. aasta suvel teatas väike neutriino-uurimisrühm OPERA (Oscillation Project with Emulsion Racking Apparatus), et nad on mõõtnud neutriinodel kiiruse, mis on sekundi murdosade võrra suurem valguse kiirusest. Tegemist võib tegelikult olla mõõtmisveaga, kuid paistab, et praegu usuvad teadlased, et nn Lorentzit rikkuvad kvantgravitatsiooni variandid võivad lubada valgusest kiiremini liikuvaid netriinosid. On ka teaduse arvamus: valgussignaalidel on nn „kaarlaine“, mis eelneb valguse ilmumisele ning vihjab sellele, et see laine liigub kiiremini kui valgusvihk ise. Vahest kõige tähtsam: 1964. aastal esitas füüsik John Stewart Bell omanimelise teoreemi, mis kummutas mõtte, et ükski füüsikaline mõju universumis ei saa levida kiiremini kui valgus. Teooria väidab, et kvantpõimitus võib esineda siis, kui kaks footonit kiirguvad samast allikast, kuid liiguvad vastassuundades, sel juhul võivad nende polarisatsioonis toimuda samaaegsed nihked, mis viib mõttele, et nende vahel eksisteerib mingi hetkelise kommunikatsiooni vorm. Belli eksperimenti on arvukalt korratud. See tähtis teoreem on aluseks „kvant-mittelokaalsuse“ teooriale, mida mõne inimese arvates toetab ka Urantia tekst. Kõige öeldu põhjal näib, et valguse kiirusest suuremad kiirused on tõepoolest võimalikud.

  1. Kaks gravitatsiooniliiki (füüsika; 11:8)

Urantia raamatus viidatakse sellele, et gravitatsiooni on kahte liiki – lineaargravitatsioon ja Paradiisi gravitatsioon. „Absoluutne gravitatsioon on Paradiisi gravitatsioon. Kohalik ehk lineaargravitatsioon seostub energia või mateeria elektrilise olekuga, toimides … seal, kus sobiv materialiseerumine on toimunud.“ (11:8.3) Teadus tunneb kahe füüsilise keha gravitatsioonilist tõmbumist, kuid ei mõista gravitatsiooni toimimise põhiolemust. Füüsikud on korraldanud katseid nägemaks, kas lineaargravitatsioon mõjutab valgusenergiat, ning on kinnitanud, et nii see tõepoolest on, kuid Paradiisi gravitatsioonist pole praegu mingeid tõendeid. On aga võimalik, et Higgsi välja võib vaadelda kui lineaargravitatsiooni eelkäijat, ja samas mõttes võib Paradiisi gravitatsioon olla lineaargravitatsiooni eelkäija. (Higgsi väli on energiaväli, mis arvatakse eksisteerivat igas universumi piirkonnas. Väljaga kaasneb fundamentaalosake Higgsi boson, mida väli kasutab pidevalt vastastikmõjuks teiste osakestega, sellisega nagu näiteks elektron.) Seega võime arvatavasti väita, et Paradiisi gravitatsiooni avastamine võib ühel päeval võimalikuks osutuda. Teine võimalik seletus võiks olla John Wheeleri eristus: „Aegruum ütleb ainele, kuidas liikuda. Aine ütleb aegruumile, kuidas kõverduda.“

  1. Antigravitatsioon (füüsika; 9:3)

Urantia tekst õpetab meile, et „Lõpmatu Vaim valdab ainulaaadset ja hämmastavat jõudu – antigravitatsiooni … [millel] on võime seista vastu ainelise gravitatsiooni toimele. … Antigravitatsioon saab gravitatsiooni olematuks muuta kohalikes piirides; see sünnib võrdse jõu rakendamise abil.“ (9:3.2) Raamatus õpetatakse ka, et mõned osakesed (nt üksik ultimaaton) võivad olla mõjutatud antigravitatsioonist ja et antigraviatsiooni kasutab Ühine Toimija (s.t Kolmsuse Kolmas Allikas), kelle võimed toimivad „energia aeglustamise kaudu kuni selle materialiseerumispunktini“. (lk 94) Sama võime on delegeeritud ka „võimsusesuunajatele“, kelle tööks on „füüsiliste energiate reguleerimine ja tasakaalustamine“. (9:3.6) Huvitav on märkida, et teadlased oskavad praegu valguse kiirust vähendada, mis viib mõttele, et ühel päeval oleme vahest võimelised vähendama ka gravitatsiooni. Võib-olla kõige tähtsam on see, et mõned teadlased usuvad: tumeenergia puhul võib täheldada antigravitatsioonilisi mõjusid, ja just selle avastuse tõttu hindan Urantia raamatu antigravitatsiooni puudutavaid väiteid tänapäeva teadusega üldiselt kooskõlas olevaiks. Tuleb märkida, et paljud nn eesliiniteadlased töötavad teadusvallas, mida tuntakse elektrogravitatsiooni nime all ja mis väidab, et on demonstreerinud antigravitatsioonilist mõju propulsiivsüsteemides.

  1. Tundmatu energiavorm (füüsika; 42:1.3)

Urantia raamatus on kirjas, et „universumikosmoses on olemas energiavorm, mida Urantial ei tunta“. Selles väidetakse ka, et aine ja energia on lihtsalt ühe ja sama asja erinevad avaldumisvormid, mida muidugi kirjeldab ka Einsteini võrrand E = mc2. Ehkki teadlased teadsid tuumasünteesist juba 1920-ndatel aastatel, avastati tuumade lõhustumine alles 1938. Nii et selle ennustuse kohta võime väita „jah“.

  1. Ultimaatonosake (füüsika; 42:6,4)

Urantia raamatus on unikaalne kirjeldus fundamentaalosakesest ultimaatonist. Meile räägitakse, et ultimaaton on esimene osake, mille mass tekib energiast. Sada ultimaatonit moodustab ühe elektroni, mis tõenäoliselt tuleneb faktist, et „ultimaatonid toimivad vastastikuse külgetõmbejõu mõjul“. Võib olla et see, mida moodne teadus nimetab gluuoniks (mis on spinniga 1 ja massita boson nagu footongi), on sama asi mis ultimaaton. Gluuonid toimivad tugeva vastastikmõjuna kvarkide vahel ja kvargid arvatakse olevat neutronite ja prootonite koostisosad. Nigel Nunni uurimus (vt viidet allpool) võib siin abiks olla. Kuna me räägime elektronide „pilvest“, ei pruugi teadus kunagi avastada ultimaatonit, nii et selle väite kohta peame ütlema „ei“.

  1. Neandertaallasest kromanjooni inimeseks (antropoloogia; 80:1)

Urantia raamat räägib, et Aadama ja Eeva järeltulijad, keda tuntakse andiitidena, tegelesid sõjapidamisega ja segunesid pärismaalastest inimestega, loomaks moodsaid Euroopa rasse, pühkides samal ajal minema algupärase rühma, keda tuntakse neandertaallastena. Teadus teab, et umbes 35 000 aastat tagasi toimus kiire muutus, mille puhul neandertali inimesest sai kromanjoonlane (s.t moodne inimene). Kuid teadus ei suuda seletada seda, miks kõik nii kiiresti toimus, sest looduslik evolutsioon ei suuda nii kiiret muutust põhjendada. Seega peame selle väite puhul ütlema „ei“ – ideel pole piisavat teadustuge ning see pole tänapäevaste uuringute järgi eriti tõenäoline. Kõrvalmärkusena: sellest teemast sai Irvini isiklik sissejuhatus Urantia raamatule. Oma teoses „First Man. Then Adam“ (Simon & Schuster, 1977) esitas ta arvamuse, et Aadam ja Eeva olid maavälised olendid, kes eelnesid varastele inimestele. Seejärel tutvustasid mõned tema teose lugejad talle Urantia raamatut.

  1. Tavalise tähe eluiga (tähefüüsika; 15:6; 41:8-9)

Urantia raamat ütleb, et tavaline täht, nagu näiteks meie Päike, võib särada miljardeid aastaid. Teadus on sellega nõus, arvestades seda, et tähed võivad genereerida piisavalt energiat, säramaks miljardeid aastaid. Kuid Urantia raamatus on lisaks veel midagi sellist, mida tänapäeva teadus ei tunne: seal väidetakse, et tähed, mis on „kosmose energiavoo“ peavoolus, võivad omandada suurema energia ja särada lõpmatu aja. Urantia raamat räägib ka triljonite aastate pikkuse elueaga tähtedest. Tänapäeva teadus on isegi nõus, et see võib olla mitu triljonit aastat. Nii et vastus on „jah“.

Järeldused

See on meie lõplik arvepidamine 2017. aastal. Need väited või ennustused, mis osutusid nüüdisaegse teaduse seisukohtadega kokkulangevaks, saavad hinnanguks „jah“. Need, mis praegu räägivad veel moodsale teadusele vastu, saavad hinnanguks „ei“. Ülejäänute hinnang on „võimalik“, mis tähendab, et need väited on vähemasti tõenäolised.

  • Haavu ravivad keemilised ained. JAH
  • Laamtektoonika ehk mandrite triiv. JAH
  • Päikese loomine. VÕIMALIK
  • Päikese energiaallikas. JAH
  • Päikese keskosa temperatuur. JAH (pigem „jah“, kui „ei“)
  • Kosmose peamine energia. VÕIMALIK (pigem jah“, kui „ei“)
  • Seitsme superuniversumi asukoht suuruniversumis. VÕIMALIK (pigem „jah“, kui „ei“)
  • Keemiline element järjenumbriga 101. JAH
  • Elektripotentsiaalita osake neutriino. JAH
  • Mesonosakese mass. EI (pigem „ei“, kui „jah“)
  • Maa ja Kuu loomine. VÕIMALIK
  • Aine ja energia loomine. EI (pigem „ei“, kui „võimalik“)
  • Meie Päikesesüsteemi loomine. VÕIMALIK
  • Elu istutamine Maale 550 miljonit aastat tagasi. VÕIMALIK
  • Kriidiajastu lõpp. VÕIMALIK
  • Päikesest viienda planeedi purunemine (asteroidid). VÕIMALIK (pigem „ei“, kui „jah“)
  • Tumeaine kosmoses. JAH (pigem „jah“, kui „võimalik“)
  • Aine korrastatus superuniversumites. VÕIMALIK
  • DNA kasutamine inimliigi edendamiseks. JAH (pigem „jah“, kui „võimalik“)
  • Gravitatsiooni väiksem mõju kaltsiumi ioonile. JAH (pigem „ei“, kui „jah“)
  • Gravitatsiooni väiksem mõju vabadele laenguta elektronenergia osakestele. JAH (pigem „ei“, kui „jah)
  • Päikeseplekkide tsükli päritolu. VÕIMALIK
  • Meie Päikesesüsteemi kaksteist planeeti. VÕIMALIK
  • Valguse lainelise iseloomu põhjus. EI
  • Valguse kiirusest suuremad kiirused. JAH
  • Kaks gravitatsiooniliiki. VÕIMALIK
  • Antigravitatsioon. JAH (pigem „jah“, kui „ei“)
  • Tundmatu energiavorm. JAH (pigem „jah“, kui „võimalik“)
  • Ultimaatonosake. EI
  • Neandertaallasest kromanjooni inimeseks. EI
  • Tähtede eluiga. JAH (suurem kui EI)

Kokkuvõte. 31st väitest:

  • 14 „jah“ (Urantia raamatu väited langevad kokku teaduse praeguste seisukohtadega)
  • 12 „võimalik“ (Urantia raamatu väited on teaduse seisukohalt usutavad)
  • 5 ei lange kokku teaduse praeguste seisukohtadega
  • Kokkulangevate või tõenäosuslike/võimalike seisukohtade ja väidete koguarvu (31) suhe (protsentides):
  • 1987 – 19/31 0 = 61,3 protsenti
  • 2017 – 26/31 = 83,8 protsenti

 

Lõppjäreldused

Mind suunas Urantia raamatut uurima teadusseisukohtade usaldatavus ja nüüd, kus olen seda uurinud 32 aastat ning jälginud ka teadusvaidlusi, olen aru saanud, et raamatut ei saa heaks kiita ega ümber lükata selles toodud teadusseisukohtade põhjal. Raamatu tõeline väärtus seisneb selle vaimses ja filosoofilises sisus, mitte aga selles, kas esitatud seisukohad langevad kokku teaduse väidetega või mitte. Teaduse perspektiivist olen välja jõudnud ka Urantia raamatu kontseptsioonide uskumatu tasakaalustatuse tunnustamiseni. Ühtsus (Kolmsus, Seitsmekordne Jumal, aineline/vaimne, tõusev/laskuv ja muidugi Jeesuse isiksuse uskumatu tasakaalustatus. Kõiges, alates meie keharakkudest kuni universaalse stabiilsuse nn goldilocks-arvudeni on hämmastavalt suurel hulgal tasakaalu. Lõpetan selle artikli paari tabava tsitaadiga Urantia raamatust:

„Universum ei ole nende teadlase avastatud seaduste, mehhanismide ja kokkulangevuste moodi, mida ta hakkab teaduseks pidama, vaid pigem nagu teadmishimuline, mõtlev, valiv, loov, kombineeriv ja eristav teadlane, kes jälgib universuminähtusi ja liigitab loodu aineliste aspektide mehhanistlikele faasidele omaseid matemaatilisi fakte.“ (195:7.22)

„Energia ja aine arengulise ja edeneva universumi reaalsust tajub teadlane, mitte teadus.“ (195:7.23)

 

 

Uus käsk

by  | Sep 29, 2016 | Artiklid

Seppo Kanerva

Urantia raamat, 180. kiri 1. peatükk

Minu osaks on langenud ülesanne juhatada arutelu “Urantia raamatu” 180. kirja esimese alapunkti üle,

milles räägitakse Jeesuse antud uuest käsust. Jeesus andis selle käsu pühal õhtusöömaajal formaalselt vaid apostlitele, kuid seda tuleb vaadata kui taevase kuningriigi kõigile asukaile antud juhtnööri. Õhtusöömaaja jooksul kordas Jeesus oma käsku isikliku pöördumisena veel eraldi kolmele apostlile, nimelt Johannesele, Toomale ja Peetrusele. Morontia kujus ilmumisel esitas Jeesus sama käsu Abnerile, Laatsarusele ja teistele usklikele Filadelfias (11. IV 30), Aleksandria usklikele (18. IV 30), teist korda Peetrusele Galilea järve ääres (21. IV 30) ja Jeruusalemmas Nikodeemuse õuele kogunenud esinduslikule uskujate ja apostlite rühmale (5. V 30).

Viimsel õhtusöömaajal esitatud käsku tuleb tõlgendada kui kulminatsiooni ja lühikest kokkuvõtet kõigest sellest, mida ta oli oma apostlitele õpetanud. Kuid sellele lisaks on see uus käsk kogu Urantia raamatu keskne sõnum, mis on koondatud ühte lausesse. Sellest hoolimata tuleb alati hoiatada inimliku püüde eest võtta keerulised asjad kokku mingiks kergeks ja lühikeseks juhtnööriks või konstateeringuks. Jeesuse õpetus ja viies epohhiline ilmutus kokku on palju mitmetahulisem kui see lühike, ent monumentaalne viimsel õhtusöömaajal esitatud uus käsk.

Käsu taust

Käsu andmise vahetu taustjuhtumus oli Jeesuse viimsel õhtusöömaajal 6. aprillil aastal 30 sooritatud konkreetne ja piltlik esitus selle kohta, missugune on tõeline teenimine. Enne kui see Jeesuse ja tema kaheteistkümne apostli viimne koos söödud söömaaeg algas, pesi Jeesus, Looja-Poeg ja Jumala Poeg, kümne miljoni asustatud maailma suveräänne valitseja, omavahel tülitsevate ja õhtulaua aukohtade pärast riidlevate apostlite jalad. Käsk oli siiski tõusnud juba varem esile, vahest aga veidi märkamatult, Jeesuse apostlitele esitatud ametissepühitsemisjutluses ehk niinimetatud mäejutluses 12. jaanuaril 27. aastal.

Jeesus oli enne õhtusöömaajal antud uut käsku käsitlenud kõnedes ja esitatud küsimustele vastates ka varem:

Betaanias aprillis 27. aastal õpetas Jeesus apostleid ja keskteeliste järgi käsitles ta siis kahte käsku ja sõnastas need uues, taevariigi õpetustele vastavas kujus: esimest käsku – armastust isa kui perekonnapea vastu, ja teist käsku – lastevahelist vastastikust armastust, kus vend armastab venda nii nagu iseennast. Ning ta selgitas, et selline vennalik armastus avaldub alati omakasupüüdmatus ja armastavas ühiskonnateenimises. [1603:5]

Jõulukuus 28. aastal teise jutlustamisreisi ajal vastas ta Filippuse küsimusele ja ütles muu hulgas:

Teid on õpetatud, et te peaksite ‘kartma Jumalat ja pidama kinni tema käskudest, sest see on iga inimese kohus’. Aga mina olen tulnud andma teile uut ja kõrgemat käsku. Ma õpetan teid ‘armastama Jumalat ja õppima täitma tema tahet, sest see on vabanenud jumalapoegade kõrgeim eesõigus’. Teie isasid õpetati ‘kartma Jumalat – Kõigevägevamat Jumalat’. Mina õpetan teile: ‘Armastage Jumalat – kõigi halastavat Isa’. [1676:1]

Seitsmekümnele evangeeliumiõpetajale 19. novembril 29. aastal esitatud hüvastijätujuhtnöörides ütles Jeesus muu hulgas:

Õpetage, et kõik inimese kohustused on kokku võetud selles ühes käsus: armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma meele ja hingega ning oma ligimest nagu iseennast. [1805:5]

Paasapüha nädala teisipäeval esitati Jeesusele küsimusi, millele vastates loodeti teda komistavat. Keegi seadusetundja küsi Jeesuselt, missugune on kõigist suurem käsk. Jeesus vastas nii:

On vaid üks käsk ja see on kõigist suurim ning see käsk kõlab nii: ‘Kuula, oo Iisrael, meie Issand Jumal, Issand on üks. Sa pead armastama oma Issand Jumalat kogu südamest ja kogu hingest, kogu oma meele ja kogu oma jõuga.’ See on esimene ja suurim käsk. Ning teine käsk on nagu see esimenegi, see tulenebki tegelikult otseselt esimesest ja kõlab nii: ‘Sa pead armastama oma ligimest nii nagu iseennast.’ Ükski muu käsk pole neist suurem. [1901:1]

Omaette märkimisväärse vaatekohana on Jeesuse antud uue käsu taustaks see tõsiasi, et inimkond on suurema osa ajast kogu oma miljoniaastasest ajaloost elanud kõrgemalt poolt ehk Jumala antud käskudeks peetud käske järgides või vähemalt nende moraali ja eetikat aluseks pidades. Üle 300 000 aasta toimisid inimkonna seadusena Dalamatia seitse käsku, mis kõlavad veel tänapäevalgi katekismust tundvate kõrvades nende kümne käsu kujul, milleks need hiljem laiendati:

Sa ei tohi karta ega teenida ühtki teist Jumalat peale kõige Isa.Sa ei tohi Isa poja, maailmavalitseja suhtes sõnakuulmatu olla ega näidata üles lugupidamatust tema üleinimlike kaaslaste suhtes.Sa ei tohi valetada, kui sind kutsutakse rahvaste kohtunike ette.Sa ei tohi tappa mehi, naisi ega lapsi.Sa ei tohi varastada oma naabri vara ega kariloomi.Sa ei tohi puudutada oma sõbra naist.

Sa ei tohi olla lugupidamatu oma vanemate ega eakamate hõimuliikmete vastu. [751:4 – 10]

Aadama ja Eeva lühikeseks jäänud Eedeni-valitsemise ajal olid Dalamatia käsud endiselt jõus, kuid nende põhjal koostati märgatavalt üksikasjalisem tõeline seaduste kogu. Urantia raamatus tõdetakse vaid, et Eedeni moraaliseadus erines Dalamatia seitsmest käsust vähe. Kuid adamiitide õpetus sisaldas palju neid käske täiendavaid põhjendus. [836:9]

Ühes apostlitele esitatud õpetuses rääkis Jeesus juutide Jahve-usu varasemast kümnest käsust, mida hiljem oli ümber kujundatud ja paremaks muudetud ja mis said ka kristliku moraali aluseks.

Sa ei tohi kummardada ühtki teist jumalat, sest Issand on kiivas Jumal.Sa ei tohi endale teha valatud jumalaid.Sa ei tohi jätta pidamata hapnemata leibade püha.Kõik su esmasündinud pojad ja su isaste kariloomade esmikud on minu päralt, ütleb Issand.Kuus päeva võid sa teha tööd, aga seitsmendal päeval pead sa puhkama.Pea uudsevilja lõikamise püha ja vilja lõikustänupüha aasta lõpus.Sa ei tohi ohverdada ühegi tapaohvri verd koos hapnenud leivaga.Paasapüha tapaohver ei tohi seista üle öö hommikuni.Parim osa põllu uudseviljast vii Issanda, oma Jumala kotta.

Ära keeda kitsetalle ta ema piimas. [1599:3 – 12]

Jeesuse uues käsus on seevastu vaid üksainus nõue: armastus, vennalik ja isalik armastus.

Isalik ja vennalik armastus

Jeesuse annetumise üheks eesmärgiks oli tuua inimkonna teadvusesse Jumala armastav olemus. Seega ta osutas ja näitas üles isalikku armastust. Jeesus oli ka inimene inimeste seas, nii et ta osutas ja näitas üles vennalikku armastust. Ametissepühitsemisjutlust refereerides ja selgitades tõdevad keskteelised järgmist:

Alates mäejutlusest kuni viimasel õhtusöömaajal peetud kõneni õpetas Jeesus oma järgijaid ilmutama pigem isalikku kui vennalikku armastust. Vennaarmastusega armastaksite oma naabrit nii nagu iseennast, ning sellega oleks “kuldreegel” piisavalt täidetud. Ent isaarmastus nõuab, et te armastaksite oma kaasinimesi nii, nagu Jeesus teid armastab. [1573:3]

Muidugi tuleb vahet teha Isa armastamise ja isaliku armastamise vahel ehk Jumala armastamise ja Jumala kombel armastamise vahel. Vennaliku armastamise all mõeldakse kaasinimeste armastamist sellest lähtekohast, et need meiesugused on nii nagu meiegi Jumala lapsed ja seega meie vennad. Vennalikult armastada ei ole kerge, see võib tunduda isegi raskem kui Isa armastamine. Me ju teame, et Isa on täiuslik, siiras, tingimusteta kaunis ja absoluutselt hea, aga ennekõike teame, et ta armastab meid, ja seda, kes mind armastab, on alati kergem armastada kui kaasinimest, kellest ei tea, kas ta armastab mind, või kellest tead isegi, et ta ei armasta, vaid vihkab mind, on minu vaenlane.

Vennaliku armastuse raskusele viidatakse kaudselt muu hulgas 139. kirjas, kus räägitakse apostlite vendpaaridest ja kus Andrease ja Peetruse kohta öeldakse, et nad said omavahel paremini läbi kui vennad tavaliselt, Jaakob ja Johanneski said omavahel hakkama, ehkki vahest mitte nii hästi kui Andreas ja Peetrus. Keskteelised nendivad ka, et Jeesus ei lootnud, et inimesed suudavad avaldada võimatul määral vennaarmastust. [1573:5]

Isa armastada on järelikult teatud mõttes kergem kui oma venda armastada; ja Isa armastusest ei järgne mitte mingil viisil automaatselt niisugune mõte ja seisukoht, et kaasinimesi nähakse vendadena ja seega armastatakse neid. Taevase Isa armastamine võib nimelt viia ka eraldumiseni ja selleni, et piirdutakse vaid isikliku jumalasuhtega; see ei too vältimatult kaasa kaasinimeste teenimist. Alles sellel foonil muutub arusaadavaks, miks meid kutsutakse üles õppima armastama, õppima taas armastama mõnda teist inimest, olgu kas või ühteainust, kas siis päevas või nädalas. [1089:3]

Tutvumine oma vendade ja õdedega, nende probleemide tundmaõppimine ja nende armastama õppimine on elu ülim kogemus. [Jeesuse sõnad Ganidile, 1431:1]

Taevane Isa armastab oma lapsi, seepärast peaksite õppima ka üksteist armastama. [Jeesuse sõnad apostlitele, 1762:5 ]

Te ei saa oma kaaslasi tõeliselt armastada üksnes tahtmisest. Armastus sünnib vaid siis, kui saate oma naabri motiividest ja tunnetest täielikult aru. Tähtsam kui armastada täna kõiki inimesi, on õppida iga päev veel üht inimest armastama. [1098:3]

Jeesus ei oota meilt võimatut, küll aga ootab ta, et me pingutaksime olemaks täiuslikud, et võiksime täita Isa tahet; Jeesus kordas seda Isa tahteilmutust mitu korda ja see kõlab nii: “Olge täiuslikud, nagu mina olen täiuslik.” Jeesuse õpetuses on uus nimelt isaliku armastuse käsitus ja innustamine meid isalikku armastust osutama. Et Jumala-sarnaseks saada, peame hakkama suhtuma inimestesse, nagu Jumal suhtub oma loodutesse ehk vähemalt üritama armastada inimesi nii, nagu Jumal armastab inimesi ehk siis isalikku armastust üles näidates.

Seletades ametissepühitsemisjutlust nendivad keskteelised muu hulgas järgmist:

Siis hakkas Jeesus oma järgijatele õpetama, kuidas teostada kõigi inimvõitluste põhieesmärki – täiuslikkust, isegi jumalikkuse saavutamist. Ta manitses neid alati. “Olge täiuslikud, nii nagu teie taevane Isa on täiuslik.” Ta ei manitsenud neid kahtteist armastama oma naabreid, nii nagu nad iseennast armastasid. See oleks olnud vääriline saavutus, see oleks näidanud vennaliku armastuse saavutamist. Ta manitses pigem oma apostleid armastama inimesi nii, nagu tema neid oli armastanud – nii isaliku kui ka vennaliku kiindumusega… [1574:8]

Ametissepühitsemisjutlusest tuleneb ka terve kogum asjaolusid, mida võib liigitada armastamise eeldusteks. Need sisalduvad kaudselt Jeesuse esitatud lausungites – “Õndsad on need …” Need armastamise eeldused on:

Vaimust vaesuse tunnustamine ja teadvustamine. Vaid oma vaimset vaesust teadvustanu püüab rikastuda ehk püüab eesmärkide poole, mis märgivad vaimset rikkust ehk Jumalat, ja Jumala armastamine on kogu armastuse läte. Kogu tõeline armastus on Jumalast. [1289:3] Vagaduse himustamine ja selle järele janunemine. Vagaduse all mõistetakse kõlblikkust surmajärgseks eluks: igatsust Jumala juurde jõuda, Jumala armastamist, ja patuta olekut ehk seda, et ei mässataks Jumala tahte vastu. Vagadus on dünaamiline armastus, sest Jumal on armastus, ja kui igatsetakse armastuse juurde, siis pääseb sinna vaid sel teel, et iseennast liidetakse armastuse külge, tehakse endast Jumala näidatud armastuse kanal. Tasasus. Tasasus tähendab kannatlikkust olemasolevate olude suhtes – mitte viletsate ega kehvade olude heakskiitmist, vaid kannatlikku ja pikameelset usku sellesse, et koos Jumalaga võib inimene neid olusid muuta. Kannatlik inimene ütleb: sündigu sinu tahtmine, sest usun kaljukindlalt sellesse, et maailmakõiksus on siiski sõbralik ja toimib Jumala seaduste kohaselt. Kannatlik inimene ei hakka mässama Jumala tahte ja juhtimise vastu. Puhas süda. Jeesus rääkis: Kas te ei tea, et just südamest tulevad pahelised mõtted, kurjad mõrva-, varguse- ja abielurikkumisplaanid, samuti kiivus, uhkus, viha, kättemaks, sõim ja valetunnistuste andmine? [1713:0] Prohvet Jeremijalt laenates sõnas Jeesus vähemalt kahel puhul ka, et …inimsüda on loomult petlikum kui miski muu ja vahel isegi äärmiselt rikutud [1630:2, 1609:6] Sellest võib otsustada, et puhas süda on inimese enda kujundatud omadus, see ei ole inimesele loomuomane. Üks Jeesuse poolt tsiteeritud psalmi osa kõlabki nii: Loo minus puhas süda, oo Jumal. [1640:2, 1769:4] Kiivus, uhkus, viha, kättemaks, sõim ja valetunnistuste andmine pole, teadagi, puhta südame ilmingud. Puhta südame all mõeldakse seda, et süda on vaba vimmast, kättemaksuhimust ja umbusaldamisest, eelarvamustest ja küünilisusest. See on meele avatus. Kaasinimestesse tuleb isegi võimaliku pettumuse ähvardusel suhtuda eelarvamusvabalt ja usaldavalt, otsides neist parimat. Jeesus oli Juudas Iskariotigi suhtes äärmiselt usaldav. Vimma pidav, kättemaksuhimuline, küüniline, eelarvamustega või kahtlustav inimene ei saa armastada kedagi peale iseenda, või põhjendatult võib isegi öelda, et ta ei armasta mitte kedagi, tegelikult isegi mitte iseennast. Puhta südame juurde kuulub ka see, et ei kasutata teisi inimesi ära, et oma tegudes ei peeta silmas salajasi eesmärke teiste inimeste suhtes. Kurbus. Jeesus mõtles kurbuse all õrnasüdamelisust, emotsioonide varjamatust, kaastundlikkust, mahedameelelisust, tundlikkust ja avatust inimliku häda suhtes. Mahedad hoiakud kaitsevad viha, raevu ja umbusu eest. Halastavus. Halastavuse all mõeldakse tõelist sõprust, ülimat isalikkust ehk armulikkust ja andeksandmist, kuid ka kannatuste leevendamise soovi, kaastundlikkust ja kaasaelamist. Halastav on inimene, kes saab aru, et ta ise on puudustega ja ebatäiuslik ja et teised inimesed on igaüks omamoodi puudulikud ja ebatäiuslikud, ehk teisisõnu, ei ole alust ega põhjust mõista kedagi hukka või arvustada tema inimväärikust solvates. Oma ametissepühitsemisjutluses Jeesus ütles ka: Olge halastavad, nii nagu Jumal on halastav … Maise elu lõpus loodate te kõik halastusele; seepärast nõuan ma teilt, et te osutaksite oma maise elu ajal halastust kõigile oma lihalikele vendadele. [1571:3, 4]Halastust, armu ja armulikkust puudutavaid õpetusi kontrollides jõuab ka arusaamisele sellest, mida armastus ei ole. Halastuse lahutamatud osad on – ja nimelt just selles järjestuses – õiglus, erapooletus, pikk meel ja heatahtlikkus. Alles seejärel, kui need vaheastmed on läbi käidud, tuleb tõeline halastus. Muidu on tegu vaid patroneerimise, üleoleva armulikkuse, kaastunde või heategevusega. Halastuse osategurid on arusaamine, vastastikune hindamine, vennalik sõprus, vaimne osadus ja jumalik kooskõla. [315:1]

Lepitamine. Lepitamisega leevendatakse umbusaldamist, viha ja usaldamatust. Lepitamine ei tähenda passiivset ebaõiglusele alistumist, vaid rahulikkust ja mitte hirmutundmist, halva tasumist heaga, kurjale head tegemist, et seda kaudu sundida kurja teinud inimest märkama oma pahategu. Armastus on vihkamisest kaasakiskuvam. [1098:3] Isaarmastus vastab meeleldi kurjale heaga – tasub ebaõiglust headusega. [1575:9] Julgus tagakiusamise keskel. Vaid julge, kes loodab Jumalale, isegi ennastohverdav inimene suudab tegutseda vaenamise ja riiu keskel, armastada ebasõbralikkugi inimkonda, lootes, et lõpuks pääseb armastus võidule.

Armastuse osad

Et Jeesuse esitatud uus käsk kutsub üles armastama, on ehk omal kohal käsitleda küsimust laiemaltki kui ainult ametissepühitsemisjutluse varal ja vaadata, mida meile armastusest ja armastamisest õpetatakse. Armastuse kohta esitatakse muu hulgas järgmised iseloomulikud jooned, määratlused ja tõdemused:

Armastuse üldisi jooni või määratlusi: Urantia raamatus antakse vaid üks otsene armastuse määratlus; selle järgi on armastus soov teha teistele head. Armastus on soov teha teistele head. [648:4. ] … universumis pole midagi suuremat armastusest… [648:3] … armastus on maailmas – universumis – ülim suhe … [1615:5] Armastus on suurim kõigist vaimureaalsustest. [Jeesus; 1608:1] Armastus on kõrgeim aje, mida inimene võib oma tõusuteel universumis kasutada. [2096:5). Seega ka armastus kasvab; seda ei saa luua, tekitada ega osta; see peab kasvama. [1097:4]

Armastus on dünaamiline. Seda ei saa kunagi kütkeis hoida; see on elav, vaba, põnev ja alati liikuv. Inimene ei saa kunagi võtta Isa armastust ja seda oma südamesse vangistada. Isa armastus võib saada surelikule inimesele reaalseks ainult läbi selle inimese isiksuse, kui ta seda armastust omakorda oma kaaslastele jagab. [1289:3]

Inimliku armastuse ja Jumala vaheline suheKogu tõeline armastus on Jumalast ja inimene saab jumalikku armastust, kui ta ise oma kaaslastele seda armastust annetab. [1289:3] … armastus … on Jumala tajumine inimese poolt tema vaimse Isana. [648:0]

Armastus ja religioon: armastus on religiooni – tõelise ja ehtsa, isikliku religiooni, mitte institutsioonilise religiooni – kõik kõiges. Armastus loob pinnase religioosseks kasvuks – tekitades objektiivset külgetõmbejõudu subjektiivse rahulduse asemel –, kuid pakub siiski ka ülimat subjektiivset rahuldust. [1094:2] Tõeline religioon on elav armastus … [1100:7] Armastus on religiooni olemus … [1124:5] Religiooni … sotsiaalsed viljad on armastus ja teenimine. [1126:5] Selle religiooni tunnused on usk ülimasse Jumalusse, lootus igavesele ellujäämisele ning armastus, eriti oma kaasinimeste vastu. [1141:3] Selles peitub tõelise religiooni sisu: armastada oma ligimest nagu iseennast. [1950:2]

Armastus on kõik kokku – headus, tõde ja ilu:… ning armastus hõlmab kogu tõe, ilu ja headuse. [67:4] Armastus on kogu vaimse headuse esiisa, kõige tõelise ja kauni põhiolemus. [2047:5] Armastus ilma tõe, ilu ja headuseta on vaid tundmus, filosoofiline moonutus, psüühiline illusioon, vaimne pettus. [2096:5]

Armastuse eeldused.Armastuse eeldus on Jumala-tundmine ja hingeviljade tootmine, sest armastus on hinge vili.Vaid Jumalat tundev indiviid suudab armastada teist isikut nii, nagu ta iseennastki armastab. [196:4] … vaimu vili aga on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, mõõdukus. [381:7]

Vennalik armastus, kaasinimeste armastamine. Urantia raamatus kirjeldatakse kaasinimeste armastamise eeldusi sellest lähtuvalt, et armastuse eelduseks on kaasinimeste väärtuse märkamine; nende motiivide ja mõjude mõistmine – halastus ja andeksandmine – niisamuti kui nende võimaluste, võimete ja inimlike piirangute mõistmine.Te ei saa oma kaaslasi tõeliselt armastada puht tahtmisest. Armastus sünnib vaid siis, kui saate oma naabri motiividest ja tunnetest täielikult aru. Tähtsam kui armastada täna kõiki inimesi on õppida iga päev veel üht inimolendit armastama. [1098:3]

Kui armastate oma kaasinimesi, siis olete ilmselt avastanud nende väärtused. Jeesus armastas inimesi nii väga sellepärast, et hindas neid nii kõrgelt. Oma kaaslaste väärtused võite avastada kõige paremini sel teel, et teete kindlaks nende motivatsiooni. Kui keegi teid ärritab, tekitab teis pahameelt, peaksite püüdma osavõtlikult välja selgitada tema seisukoha, tema nii ebameeldiva käitumise põhjused. Kui te kord oma naabrist aru saate, muutute sallivaks, ning see sallivus kujuneb sõpruseks ja küpseb armastuseks. [1098:1] … Kui te vaid aimaksite oma kaaslaste motiive, mõistaksite neid palju paremini. Kui te vaid tunneksite oma kaaslasi, hakkaksite neid lõpuks armastama. [1098:2] Kui tark inimene saab oma kaaslaste sisemistest ajenditest aru, hakkab ta kaaslasi armastama. Ja kui sa oma venda armastad, oledki talle juba andestanud. [Jeesus; 1898:4]

Armastus selle sõna tõelises tähenduses tähendab tervikisiksuste vastastikust lugupidamist … [1228:2] Küps inimene hakkab kõigisse teistesse surelikesse õrnalt ja sallivalt suhtuma. Küps inimene vaatab ebaküpsetele inimestele samasuguse armastuse ja hoolivusega kui vanemad oma lastele. [Aleksandria Rodan; 1773:3]

Inimese mina ja armastus. Ka iseennast peab ja saab armastada, aga iseendast ei tohi rohkem lugu pidada kui kaasinimestest; seda tõde kuuleb õige harva. Sellest määratlusest on võimalik teha järeldus, et enesearmastus, egotism ja upsakus pole tegelikult üldsegi mitte enesest lugupidamine või armastus, sest need on ebarealistlikud käsitlused asjaga seotud minast. Ebarealistlikkus ei ole tõelisus.Enesest lugupidamine on alati võrdväärne oma kaaslaste armastamise ja teenimisega. Pole võimalik austada ennast rohkem, kui te armastate oma ligimest; üks mõõdab, mil määral olete suuteline teiseks. [1740:1]

Uhkusest selle asemel ei öelda ühtki head sõna.

Kõigist ohtudest inimese surelikule olemusele ja tema vaimsele terviklikkusele on suurim just uhkus. [1223:1]

Uhkus on petlik, mürgitav ja pattusigitav, olgu see siis indiviidi, rühma, rassi või rahva uhkus. On sõna-sõnalt õige. “Uhkus käib enne langemist.” [1223:2]

Hirm on inimese põhiline orjastaja ja uhkus tema suur nõrkus, kas sina reedad ennast nende mõlema rõõmu- ja vabadusehävitaja kütkeisse? [Jeesus; 1596:2]

Armastuse tulemused. Armastuse tulemus on kaasinimeste teenimine. Maailm muutub ainult armastuse ja teenimise kaudu. Armastuse tulemus on ka see, et kui sa armastad kaasinimesi, otsivad nad sinu seltsi ja nad armastavad sind, sest armastus on nakkav. Armastus hävitab viha. Uut käsku andes viitas Jeesus just sellele seisukohale.

Uskuja põhimure ei tohiks olla …, vaid pigem isetu tung armastada ja seega ka teenida oma kaaslasi nii, nagu Jeesus surelikke inimesi armastas ja teenis. [2017:4]

Niisugune armastusekogemus … ei loo uut maailma, kuid muudab vana maailma päris kindlasti uueks. [1945:2]

Armastus nakkab ja kui inimlik andumus on arukas ja tark, on armastus vihkamisest kaasakiskuvam. Ent tõeliselt nakkav on vaid ehtne ja isetu armastus. Kui iga surelik võiks saada dünaamilise kiindumuse objektiks, täidaks see healoomuline viirus inimkonna tundeküllast emotsioonidevoogu peagi sel määral, et armastus hõlmaks kogu tsivilisatsiooni, ja see tähendaks inimestevahelise vendluse teostumist. [1098:3] Armastus on tõesti nakkav ja igavesti loov. [2018:1] Kui armastate inimesi, tõmbuvad nad teie poole – teil pole raske neid enda poole võita. [Ganidi valitud lause tao õpetustest; 1452:2]

Tõeline armastus ei lähe vihaga kompromissile ega andesta seda. Ta hävitab selle. [2018:1]

Uus käsk

Viimsel õhtusöömaajal neljapäeval 6. aprillil 30. aastal andis Jeesus oma apostlitele ja minu arusaamist mööda ka kõigile tema hilisematele järelkäijatele uue käsu. Ta rääkis:

Te teate hästi käsku, et te peate üksteist armastama: armastama oma ligimest nii nagu iseennast. Aga ka see minu laste siiras pühendumine ei rahulda mind enam täielikult. Tahaksin, et te uskujate vennaskonna kuningriigis veelgi enam armastust ilmutaksite. Seepärast annan teile uue käsu: armastage üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud. Sellest tunnevad kõik inimesed, et olete minu jüngrid, kui te selliselt üksteist armastate. Selle uue käsu andmisega ei sea ma teie hingele uut koormat, pigem toon ma teile rõõmu ja võimaldan teil kogeda uut meelehead sellest, et annetate oma südamekiindumuse teadlikult kaasinimestele. Kogen peagi ülimat rõõmu, ehkki väliselt vaeva kannatades, annetades oma kiindumust teile ja teie kaassurelikele.

Kutsudes teid üles üksteist armastama nii, nagu mina teid olen armastanud, annan teile eeskujuks tõelise kiindumuse ülima mõõdu, sest ühegi inimese armastus ei saa olla suurem kui sellel, kes annab elu oma sõprade eest. Ja teie olete minu sõbrad, te jääte minu sõpradeks, kui olete valmis seda tegema, mida ma teile olen õpetanud. Teie olete nimetanud mind Meistriks, kuid mina teid teenriteks ei nimeta. Kui te vaid armastate üksteist nii, nagu mina teid armastan, olete minu sõbrad ja ma räägin teile alati, mida Isa mulle ilmutab.

Mitte ainult teie pole mind valinud, vaid ka mina olen valinud teid ja määranud teid ametisse, et te läheksite maailma laiali kandma oma kaasinimestele armastava teenimise vilju, nii nagu mina olen elanud teie sees ja teile Isa ilmutanud. Meie mõlemad Isaga töötame teiega koos ja te kogete täiuslikku jumalikku rõõmu, kui te vaid kuuletute minu käsule armastada üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud. [1944:4 – 1945:1]

Lutheri väikest katekismust lugenud mäletavad, et iga käsu järel on lühike kommentaar pealkirjaga “Mida see tähendab”. Ka keskteelised on liitnud selle käsuga oma vastava mida-see-tähendab-selgituse, ja on hea panna eriti tähele seda, kui tähtsaks siin sõprust peetakse.

Kui te tahate jagada Meistriga tema rõõmu, peate osa saama ka tema armastusest. Ja saada osa tema armastusest tähendab, et olete osalenud tema teenistuses. Niisugune armastusekogemus ei vabasta teid selle maailma raskustest ega ei loo uut maailma, kuid muudab vana maailma päris kindlasti uueks.

Pidage meeles: Jeesus ei nõua mitte ohvrit, vaid ustavust. Teadlikul ohverdamisel puudub see kogu südamest tulev kiindumus, mis oleks armastava teenimise ülimaks rõõmuks muutnud. Kohustuse idee tähendab, et teil on sulase meelelaad ja teil jääb sõbrana ja sõbra heaks teenimise võimas tundevärin tundmata. Sõpruseaje ületab kõiki kohusetundeveendumusi ja sõbra teenet sõbrale ei saa kunagi ohvriks nimetada. Meister on apostlitele õpetanud, et nad on Jumala pojad. Ta on nimetanud neid vendadeks ja praegu, enne lahkumist, nimetab ta neid sõpradeks. [1945:2 – 3]

Kolm uuest käsust tulenevat moraaliõpet 

Meistri uus käsk kõlas nii: armastage üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud. Ja kui te üksteist niimoodi armastate, siis teavad kõik, et olete minu jüngrid. Jeesus selgitas ise, mida ta mõtles selle all, kui ütles: nii nagu mina teid olen armastanud. Viimsel õhtusöömaajal ütles ta nimelt kohe pärast uue käsu andmist ja endast kui viinapuust ning apostleist kui viinapuu okstest rääkimist: Olen armastanud teid nii, nagu Isa mind on armastanud. [1945:5]

Maailm muutub paremaks. Tõlgendan eespool öeldut käivaks ka meie kohta, kes me usume, et Urantia raamat on viies epohhiline ilmutus. Ehkki Jeesuse sõnad olid määratud apostlitele, käisid need kõigi taevase kuningriigi kodanike, kõigi tõeliste usklike kohta. Tõeline vaimne, subjektiivne, isiklik religioon on maailma lootus, ainult niisugust religiooni omavate tegevusest muutub maailm paremaks, ainult nemad võivad tegutseda nende vaimsete jõudude kanalina, mis mõjutavad sündmuste käiku maailmas, maailma muutumist, maailma edenemist valguse ja elu ajajärgu suunas. Usklik peab Jeesuse sõnade järgi kandma vaimuvilju, sest tõeline usklik on olemas ainult vaimuviljade kandmiseks; et armastada . ligimest, nagu teda ennast on armastanud Jumal – et me armastaksime üksteist nii, nagu Jeesus meid on armastanud. [1946:3] Seega inimesed teavad, et usklikud on Kristuse jüngrid, kui nad armastavad üksteist Jeesuse kombel. Miks inimesed peaksid teadma, et usklikud on Jeesuse jüngrid ehk taevase kuningriigi kodanikud? Arvan, et sellepärast, et maailm muutuks. Kui usklikud levitavad vaimsust, kui nad armastavad kaasinimesi, tõmbavad nad teisi enda poole ja meelitavad selle abil üha uusi inimesi nautima sama eluvett ja eluleiba, mida usklikud juba naudivad; nii kasvab taevase kuningriigi õigete liikmete arv ja sedamööda kui see suureneb, sedamööda kasvab ka maailma paremaks muutjate hulk ja seda mööda muutub maailm. Maailma muutmine on ka teenimine, vaimuvili.Kuid Jeesuse jüngrid ei tohi oodata, et maailma vägevad, maailma institutsioonid, ilmalik maailm võtaks neid sülelustega ja südamlikult vastu ja annaks neile üle oma võimu. Institutsioon ei muutu, muutuvad vaid institutsioonidesse kuulujad ja alles institutsiooni liikmete muutumise järel muutub ka institutsioon ise. Jeesus rääkis viimsel õhtusöömaajal ka nii: Kui te oleksite sellest maailmast, armastaks maailm selle maailma omi, aga et te seda ei ole, keeldub maailm teid armastamast. Te olete küll sellest maailmast, kuid teie elud ei ole määratud olema selle maailma sarnased. [1946:6]

Kohusena kogetud ohverdamise ja näilise teenimise asemele tuleb sõprade teenimine. Isalik armastus kerkib südamest, armastuse tulemusena sündiv teenimine on siis ka pärit südamest, hingest, see ei pärine meelest, kohusetundest. Analüüsin kogu aeg oma motiive, ega ma äkki ei osuta mingit teenet kohusetundest või lootuses saada kiita ning esiletõstu, see oleks siis näiline teenimine või ohverdamine. See ei ole armastusest sugenev tegu. Saaksin siiski asjast nii aru, et näilise teenimise ajel tehtud tegu ei tuleks vastandada armastuse läbi tehtud teole selles mõttes, nagu esimene oleks väärtusetu ja tühine, sest minu arusaamist mööda nii ei ole. Näiliselt teenimisena või ohvrina tehtav tegu on tõepoolest parem, märkimisväärsem ja väärtuslikum kui mittemidagitegemine, ja vähemalt sellega on rahul … mina, kes lõputult tunnustamist ja austamist nõuab [51:12], kuid see on vähem väärtuslik kui armastuseteona sooritatud sõbrateene, ja sellest sugenevat rõõmu varjutab alati teadlikkus selle nõrgast moraalsest alusest ehk sellest põhiloomuselt isekast, iseenda mina teenivast loomusest. Kuid ennast saab ka petta allaheitmisega, teeseldud tagasihoidlikkusega nii, et kinnitate endale ja teistelegi, et tegelikult isekatest motiividest sooritatud teo aluseks on ebaisekad motiivid – või siis teesklete tagasihoidlikkust, kuigi tegelikult tahate kiitust ja tunnustust. Jeesus ütles: Teie südame sisimas peituv alandlikkus Jumala ees on igati kohane, vagurus inimeste ees kiiduväärt, kuid ennast tähtsustava ja tähelepanu võita püüdva alandlikkuse silmakirjalikkus on lapsik ega ole kuningriigi valgustatud poegade vääriline. [1676:4]Jeesuse teod sugenesid armastusest, need ei sündinud kohusetundest ega ka näilisest teenimisest. Isegi ristisurma kohta, mille Jeesus sooritas armastuse teona, ütles ta, et välisest traagilisusest hoolimata valmistas see talle ebamaist rõõmu. Kui juutide Suurkohus poleks vaenulikuks peetud usulise liikumise juhti Jeesust saanud hävitada, oleks see õige pea alustanud kõigi selle liikumise liikmete, Jeesuse järelkäijate, apostlite ja teiste Jeesusesse ning tema evangeeliumisse uskujate hävitamist. Jeesusel oleks igal hetkel olnud õigus ja võimalus oma vaenlased hävitada, aga armastuse tõttu ta nii ei teinud, vaid laskis vaenlastel hoopis iseennast tappa. Jeesus rääkis: ühegi inimese armastus ei saa olla suurem kui sellel, kes annab oma elu sõprade eest. [1944:6] Ilmutuseandjad kommenteerivad seda lauset järgmiselt: Rist mõjutab kõige jõulisemalt seda, mis inimeses on kõige parem, sest see näitab kedagi, kes oli valmis andma kaasinimeste teenimisel oma elu. Inimesel ei saa olla suuremat armastust kui see, et ta on valmis andma oma sõprade eest elu – ja Jeesusel oli niisugune armastus, et ta oli valmis andma oma elu ka vaenlaste eest, armastus, millest suuremat polnud maa peal seni nähtud. [2018:6] Mitte just paljud meie seast ei satu nii dramaatilisse ja drastilisse olukorda, et sõbrateene nimel tuleks anda oma elu, kuid Jeesuse sõnad kajastavad tema armastuse sügavust.

Sõpruse suur tähtsus ja väärtus. Keskteelised tõdevad, et uut käsku andes nimetas Jeesus apostleid oma sõpradeks. Ta on nimetanud neid vendadeks ja praegu, enne lahkumist, nimetab ta neid sõpradeks. [1945:3] Jeesus nimetas apostleid sõpradeks ka nende ühise tegevuse algul, järgus, kus apostleid oli vaid kuus. Ta ütles: Teie olete praegu minu sõbrad, ma usaldan ja armastan teid. [1533:3]

Sugulasi me valida ei saa, aga sõprussuhted loome ise, nii et hea on meeles pidada, et üks seeravite klass, nimelt sotsiaalsed arhitektid [,] teevad kõik, mis nende võimuses, et viia kokku sobivaid indiviide, kellest maa peal võiksid moodustuda tõhusad ja meeldivad töörühmad. [432:6]

Soovi korral võib keskteeliste kommentaaris Jeesuse uue käsu osas näha isegi ülenevat järjestust: kõigepealt Jumala poeg, teiseks vend, kolmandaks sõber. Meister on apostlitele õpetanud, et nad on Jumala pojad. Ta on nimetanud neid vendadeks ja praegu, enne lahkumist, nimetab ta neid sõpradeks. [1945:3] Sõprus on seega nii väärtuslik, et sellel tasub peatuda veidi pikemat aega jälgimaks, mida meile selle kohta õpetatakse. Sõprus on nii väärtuslik, et Jeesus kutsus isegi Jumalat oma sõbraks: Jumal on hea sõber ja lahke isa. [1449:1] Jeesuse jumalamõistmisest esitatakse niisugune lühiiseloomustus: Jumal kui elav sõber, armastav Isa … [68:1] Kohti, kus räägitakse Jumalast kui meie sõbrast, on teisigi:

Jumalast … võib saada teie sõber …[28:5]

Et Jumal on meie tugev sõber, pole meil enam hirmu … Jumal on meie isa, vend ja sõber …Jumal on hea sõber ja lahke isa … [Hinduism, 1448:3, 1449:1]

Jumal on meie kõige ihaldusväärsem ja õiglasem sõber. [Zoroastrism; 1450:2]

Jeesuse Gerizimi mäel antud õpetuse teemaks oli soov, et kõik inimesed näeksid Jumalat Isana ja sõbrana, nii nagu tema (Jeesus) on vend ja sõber. [1615:5]

Jeesus ise oli sõber. Kõik apostlid pidasid teda oma sõbraks.

Ta oli meister ja õpetaja, kuid veel enam – ta oli ka sõber ja naaber, arusaav kaaslane. [1546:0]

Nende viie kuu jooksul, mil nad koos Jeesusega töötasid, hakkas igaüks neist apostlitest pidama teda oma parimaks sõbraks kogu maailmas. [1546:3]

Teid võlub tema vankumatu andumus. Kõigi nende aastate jooksul, mil me tema missioonist aru ei saanud, on ta olnud ustav sõber. Ta küll ei kasuta meelitusi, kuid kohtleb meid kõikiühesuguse headusega; ta on alati õrn ja kaastundlik. [Naatanael ja Toomas; 1785:3]

Teiselt poolt on traagiline näide sellest, mida sõprusest keeldumine tähendab, Juudas Iskariot.

…elus eiras ta neid, kes teda armastasid, ja surmas jäi ta sõpradeta. [2057:1]

Sõpruses tähtsuse kohta võime lugeda kas või järgmist:

Kas te pole pühakirjast lugenud kohta, kus on kirjutatud: ‘Inimesel pole hea olla üksi. Mitte keegi ei ela iseenesele’? Ja ka seda kohta, kus öeldakse: ‘Kes tahab sõpru leida, peab end sõbralikult ülal pidama’? [2055:2]

Sõbra juuresolek suurendab igasugust ilu ja ülendab headust. Arukate sümbolitega suudab inimene oma sõpradepoolset tunnustust ergutada ja suurendada. Üks inimlikku sõprust kroonivaid õnnistusi on just see kujutlusvõime vastastikuse stimuleerimise võime ja võimalikkus. Kogu südamest tulevas teadlikus pühendumises ühisele üritusele, vastastikuses ustavuses kosmilisele Jumalusele peitub suur vaimne jõud. [Aleksandria Rodan, 1776:2]

… üllaimad kõigist mälestustest on kallikspeetavad meenutused ülima sõpruse suurhetkedest. [Aleksandria Rodan; 1779:4]

Sõpruse eeldustest saame õppida muu hulgas järgmist:

Kui Ganid küsis, kuidas oleks kõige parem sõpru leida,… ütles tema õpetaja: ‘Tunne huvi oma kaasinimeste vastu, õpi neid armastama ja otsi võimalust teha nende heaks midagi, mida nad sinu arvates kindlasti vajavad,’ ja ta lisas juudi vanasõna – ‘Inimene, kes soovib sõpru leida, peab näitama end sõbralikuna.’ [1438:5]

Sa õpid oma vendi rohkem armastama siis, kui õpid kõigepealt armastama rohkem nende taevast isa ja oled hakanud tõeliselt rohkem huvituma nende heaolust ajas ja igavikus. Ja kogu seda inimlikku huvi edendab mõistlik osavõtlikkus, isetu teenimine ja piiramatu andestus. [Jeesus; 1955:6]

Kahe isiku sõpruse jaoks on teatud hingeline lähedus ja vaimne kooskõla vältimatu, ent vaevalt küll võib armastusest kantud isiksus avada end isikule, kellel armastus on võõras. [30:4]

Olen siinkohal üritanud avada endast midagi ja lõpetuseks tõden, et lugu uue käsu sisseseadmisest on üks Urantia raamatu kaunimaid kohti; see toob mulle peaaegu alati pisarad silma.

Armastagem üksteist nii, nagu Jeesus teid on armastanud.

Ettepanekuid vestlusteemade osas:

Mida tähendab praktikas kaasinimeste armastamine nii, nagu Jeesus neid armastab? Mida see ei ole?Kuidas saab õppida armastama?Andestamine ja halastus on armastuse olulised osad. Kas on siiski tegusid, mida ei saa andeks anda? Kui, siis missugused need on?Tunned inimest, kes on vihapidaja ja kättemaksuhimuline, kes norimisega ja sinust halba rääkides ning muul viisil sind taga kiusates muudab su elu põrguks, mida sa saaksid teha?Mida võivad taevase kuningriigi kodanikud, kes armastavad üksteist nii nagu Jeesus armastas, teha maailma muutmiseks ja kurja väljajuurimiseks?Kas maailm liigub selles suunas, et Jeesuse evangeelium Jumala isadusest ja inimeste vendlusest on “saavutamas võitu”?Soomlastest – ja ka teistest rahvastest – räägitakse, et nende pahe on kadedus. Kas see väide on õige? Ja kui on, kust see kadedus siis tuleb ja millest see räägib?Kuidas võid teada ja olla kindel, et sinu nn. heateod, sõbrateened, mingi ülla asja palveldamine ei tulene isekatest põhjustest, auahnusest, vastuteene ootamisest vms. moraali seisukohast kahtlasest?Mis on väär tagasihoidlikkus?Juudas Iskariotil polnud surres sõpru. Mida see räägib sõpruse tähtsusest ja teiselt poolt sõprade puudumisest?