Seppo Kanerva

Urantia raamat, 180. kiri 1. peatükk

Minu osaks on langenud ülesanne juhatada arutelu “Urantia raamatu” 180. kirja esimese alapunkti üle,

milles räägitakse Jeesuse antud uuest käsust. Jeesus andis selle käsu pühal õhtusöömaajal formaalselt vaid apostlitele, kuid seda tuleb vaadata kui taevase kuningriigi kõigile asukaile antud juhtnööri. Õhtusöömaaja jooksul kordas Jeesus oma käsku isikliku pöördumisena veel eraldi kolmele apostlile, nimelt Johannesele, Toomale ja Peetrusele. Morontia kujus ilmumisel esitas Jeesus sama käsu Abnerile, Laatsarusele ja teistele usklikele Filadelfias (11. IV 30), Aleksandria usklikele (18. IV 30), teist korda Peetrusele Galilea järve ääres (21. IV 30) ja Jeruusalemmas Nikodeemuse õuele kogunenud esinduslikule uskujate ja apostlite rühmale (5. V 30).

Viimsel õhtusöömaajal esitatud käsku tuleb tõlgendada kui kulminatsiooni ja lühikest kokkuvõtet kõigest sellest, mida ta oli oma apostlitele õpetanud. Kuid sellele lisaks on see uus käsk kogu Urantia raamatu keskne sõnum, mis on koondatud ühte lausesse. Sellest hoolimata tuleb alati hoiatada inimliku püüde eest võtta keerulised asjad kokku mingiks kergeks ja lühikeseks juhtnööriks või konstateeringuks. Jeesuse õpetus ja viies epohhiline ilmutus kokku on palju mitmetahulisem kui see lühike, ent monumentaalne viimsel õhtusöömaajal esitatud uus käsk.

KÄSU TAUST

Käsu andmise vahetu taustjuhtumus oli Jeesuse viimsel õhtusöömaajal 6. aprillil aastal 30 sooritatud konkreetne ja piltlik esitus selle kohta, missugune on tõeline teenimine. Enne kui see Jeesuse ja tema kaheteistkümne apostli viimne koos söödud söömaaeg algas, pesi Jeesus, Looja-Poeg ja Jumala Poeg, kümne miljoni asustatud maailma suveräänne valitseja, omavahel tülitsevate ja õhtulaua aukohtade pärast riidlevate apostlite jalad. Käsk oli siiski tõusnud juba varem esile, vahest aga veidi märkamatult, Jeesuse apostlitele esitatud ametissepühitsemisjutluses ehk niinimetatud mäejutluses 12. jaanuaril 27. aastal.

Jeesus oli enne õhtusöömaajal antud uut käsku käsitlenud kõnedes ja esitatud küsimustele vastates ka varem:

Betaanias aprillis 27. aastal õpetas Jeesus apostleid ja keskteeliste järgi käsitles ta siis kahte käsku ja sõnastas need uues, taevariigi õpetustele vastavas kujus: esimest käsku – armastust isa kui perekonnapea vastu, ja teist käsku – lastevahelist vastastikust armastust, kus vend armastab venda nii nagu iseennast. Ning ta selgitas, et selline vennalik armastus avaldub alati omakasupüüdmatus ja armastavas ühiskonnateenimises. [1603:5]

Jõulukuus 28. aastal teise jutlustamisreisi ajal vastas ta Filippuse küsimusele ja ütles muu hulgas:

Teid on õpetatud, et te peaksite ‘kartma Jumalat ja pidama kinni tema käskudest, sest see on iga inimese kohus’. Aga mina olen tulnud andma teile uut ja kõrgemat käsku. Ma õpetan teid ‘armastama Jumalat ja õppima täitma tema tahet, sest see on vabanenud jumalapoegade kõrgeim eesõigus’. Teie isasid õpetati ‘kartma Jumalat – Kõigevägevamat Jumalat’. Mina õpetan teile: ‘Armastage Jumalat – kõigi halastavat Isa’. [1676:1]

Seitsmekümnele evangeeliumiõpetajale 19. novembril 29. aastal esitatud hüvastijätujuhtnöörides ütles Jeesus muu hulgas:

Õpetage, et kõik inimese kohustused on kokku võetud selles ühes käsus: armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma meele ja hingega ning oma ligimest nagu iseennast. [1805:5]

Paasapüha nädala teisipäeval esitati Jeesusele küsimusi, millele vastates loodeti teda komistavat. Keegi seadusetundja küsi Jeesuselt, missugune on kõigist suurem käsk. Jeesus vastas nii:

On vaid üks käsk ja see on kõigist suurim ning see käsk kõlab nii: ‘Kuula, oo Iisrael, meie Issand Jumal, Issand on üks. Sa pead armastama oma Issand Jumalat kogu südamest ja kogu hingest, kogu oma meele ja kogu oma jõuga.’ See on esimene ja suurim käsk. Ning teine käsk on nagu see esimenegi, see tulenebki tegelikult otseselt esimesest ja kõlab nii: ‘Sa pead armastama oma ligimest nii nagu iseennast.’ Ükski muu käsk pole neist suurem. [1901:1]

Omaette märkimisväärse vaatekohana on Jeesuse antud uue käsu taustaks see tõsiasi, et inimkond on suurema osa ajast kogu oma miljoniaastasest ajaloost elanud kõrgemalt poolt ehk Jumala antud käskudeks peetud käske järgides või vähemalt nende moraali ja eetikat aluseks pidades. Üle 300 000 aasta toimisid inimkonna seadusena Dalamatia seitse käsku, mis kõlavad veel tänapäevalgi katekismust tundvate kõrvades nende kümne käsu kujul, milleks need hiljem laiendati:

Sa ei tohi karta ega teenida ühtki teist Jumalat peale kõige Isa.Sa ei tohi Isa poja, maailmavalitseja suhtes sõnakuulmatu olla ega näidata üles lugupidamatust tema üleinimlike kaaslaste suhtes.Sa ei tohi valetada, kui sind kutsutakse rahvaste kohtunike ette.Sa ei tohi tappa mehi, naisi ega lapsi.Sa ei tohi varastada oma naabri vara ega kariloomi.Sa ei tohi puudutada oma sõbra naist.

Sa ei tohi olla lugupidamatu oma vanemate ega eakamate hõimuliikmete vastu. [751:4 – 10]

Aadama ja Eeva lühikeseks jäänud Eedeni-valitsemise ajal olid Dalamatia käsud endiselt jõus, kuid nende põhjal koostati märgatavalt üksikasjalisem tõeline seaduste kogu. Urantia raamatus tõdetakse vaid, et Eedeni moraaliseadus erines Dalamatia seitsmest käsust vähe. Kuid adamiitide õpetus sisaldas palju neid käske täiendavaid põhjendus. [836:9]

Ühes apostlitele esitatud õpetuses rääkis Jeesus juutide Jahve-usu varasemast kümnest käsust, mida hiljem oli ümber kujundatud ja paremaks muudetud ja mis said ka kristliku moraali aluseks.

Sa ei tohi kummardada ühtki teist jumalat, sest Issand on kiivas Jumal.Sa ei tohi endale teha valatud jumalaid.Sa ei tohi jätta pidamata hapnemata leibade püha.Kõik su esmasündinud pojad ja su isaste kariloomade esmikud on minu päralt, ütleb Issand.Kuus päeva võid sa teha tööd, aga seitsmendal päeval pead sa puhkama.Pea uudsevilja lõikamise püha ja vilja lõikustänupüha aasta lõpus.Sa ei tohi ohverdada ühegi tapaohvri verd koos hapnenud leivaga.Paasapüha tapaohver ei tohi seista üle öö hommikuni.Parim osa põllu uudseviljast vii Issanda, oma Jumala kotta.

Ära keeda kitsetalle ta ema piimas. [1599:3 – 12]

Jeesuse uues käsus on seevastu vaid üksainus nõue: armastus, vennalik ja isalik armastus.

ISALIK JA VENNALIK ARMASTUS

Jeesuse annetumise üheks eesmärgiks oli tuua inimkonna teadvusesse Jumala armastav olemus. Seega ta osutas ja näitas üles isalikku armastust. Jeesus oli ka inimene inimeste seas, nii et ta osutas ja näitas üles vennalikku armastust. Ametissepühitsemisjutlust refereerides ja selgitades tõdevad keskteelised järgmist:

Alates mäejutlusest kuni viimasel õhtusöömaajal peetud kõneni õpetas Jeesus oma järgijaid ilmutama pigem isalikku kui vennalikku armastust. Vennaarmastusega armastaksite oma naabrit nii nagu iseennast, ning sellega oleks “kuldreegel” piisavalt täidetud. Ent isaarmastus nõuab, et te armastaksite oma kaasinimesi nii, nagu Jeesus teid armastab. [1573:3]

Muidugi tuleb vahet teha Isa armastamise ja isaliku armastamise vahel ehk Jumala armastamise ja Jumala kombel armastamise vahel. Vennaliku armastamise all mõeldakse kaasinimeste armastamist sellest lähtekohast, et need meiesugused on nii nagu meiegi Jumala lapsed ja seega meie vennad. Vennalikult armastada ei ole kerge, see võib tunduda isegi raskem kui Isa armastamine. Me ju teame, et Isa on täiuslik, siiras, tingimusteta kaunis ja absoluutselt hea, aga ennekõike teame, et ta armastab meid, ja seda, kes mind armastab, on alati kergem armastada kui kaasinimest, kellest ei tea, kas ta armastab mind, või kellest tead isegi, et ta ei armasta, vaid vihkab mind, on minu vaenlane.

Vennaliku armastuse raskusele viidatakse kaudselt muu hulgas 139. kirjas, kus räägitakse apostlite vendpaaridest ja kus Andrease ja Peetruse kohta öeldakse, et nad said omavahel paremini läbi kui vennad tavaliselt, Jaakob ja Johanneski said omavahel hakkama, ehkki vahest mitte nii hästi kui Andreas ja Peetrus. Keskteelised nendivad ka, et Jeesus ei lootnud, et inimesed suudavad avaldada võimatul määral vennaarmastust. [1573:5]

Isa armastada on järelikult teatud mõttes kergem kui oma venda armastada; ja Isa armastusest ei järgne mitte mingil viisil automaatselt niisugune mõte ja seisukoht, et kaasinimesi nähakse vendadena ja seega armastatakse neid. Taevase Isa armastamine võib nimelt viia ka eraldumiseni ja selleni, et piirdutakse vaid isikliku jumalasuhtega; see ei too vältimatult kaasa kaasinimeste teenimist. Alles sellel foonil muutub arusaadavaks, miks meid kutsutakse üles õppima armastama, õppima taas armastama mõnda teist inimest, olgu kas või ühteainust, kas siis päevas või nädalas. [1089:3]

Tutvumine oma vendade ja õdedega, nende probleemide tundmaõppimine ja nende armastama õppimine on elu ülim kogemus. [Jeesuse sõnad Ganidile, 1431:1]

Taevane Isa armastab oma lapsi, seepärast peaksite õppima ka üksteist armastama. [Jeesuse sõnad apostlitele, 1762:5 ]

Te ei saa oma kaaslasi tõeliselt armastada üksnes tahtmisest. Armastus sünnib vaid siis, kui saate oma naabri motiividest ja tunnetest täielikult aru. Tähtsam kui armastada täna kõiki inimesi, on õppida iga päev veel üht inimest armastama. [1098:3]

Jeesus ei oota meilt võimatut, küll aga ootab ta, et me pingutaksime olemaks täiuslikud, et võiksime täita Isa tahet; Jeesus kordas seda Isa tahteilmutust mitu korda ja see kõlab nii: “Olge täiuslikud, nagu mina olen täiuslik.” Jeesuse õpetuses on uus nimelt isaliku armastuse käsitus ja innustamine meid isalikku armastust osutama. Et Jumala-sarnaseks saada, peame hakkama suhtuma inimestesse, nagu Jumal suhtub oma loodutesse ehk vähemalt üritama armastada inimesi nii, nagu Jumal armastab inimesi ehk siis isalikku armastust üles näidates.

Seletades ametissepühitsemisjutlust nendivad keskteelised muu hulgas järgmist:

Siis hakkas Jeesus oma järgijatele õpetama, kuidas teostada kõigi inimvõitluste põhieesmärki – täiuslikkust, isegi jumalikkuse saavutamist. Ta manitses neid alati. “Olge täiuslikud, nii nagu teie taevane Isa on täiuslik.” Ta ei manitsenud neid kahtteist armastama oma naabreid, nii nagu nad iseennast armastasid. See oleks olnud vääriline saavutus, see oleks näidanud vennaliku armastuse saavutamist. Ta manitses pigem oma apostleid armastama inimesi nii, nagu tema neid oli armastanud – nii isaliku kui ka vennaliku kiindumusega… [1574:8]

Ametissepühitsemisjutlusest tuleneb ka terve kogum asjaolusid, mida võib liigitada armastamise eeldusteks. Need sisalduvad kaudselt Jeesuse esitatud lausungites – “Õndsad on need …” Need armastamise eeldused on:

Vaimust vaesuse tunnustamine ja teadvustamine. Vaid oma vaimset vaesust teadvustanu püüab rikastuda ehk püüab eesmärkide poole, mis märgivad vaimset rikkust ehk Jumalat, ja Jumala armastamine on kogu armastuse läte. Kogu tõeline armastus on Jumalast. [1289:3] Vagaduse himustamine ja selle järele janunemine. Vagaduse all mõistetakse kõlblikkust surmajärgseks eluks: igatsust Jumala juurde jõuda, Jumala armastamist, ja patuta olekut ehk seda, et ei mässataks Jumala tahte vastu. Vagadus on dünaamiline armastus, sest Jumal on armastus, ja kui igatsetakse armastuse juurde, siis pääseb sinna vaid sel teel, et iseennast liidetakse armastuse külge, tehakse endast Jumala näidatud armastuse kanal. Tasasus. Tasasus tähendab kannatlikkust olemasolevate olude suhtes – mitte viletsate ega kehvade olude heakskiitmist, vaid kannatlikku ja pikameelset usku sellesse, et koos Jumalaga võib inimene neid olusid muuta. Kannatlik inimene ütleb: sündigu sinu tahtmine, sest usun kaljukindlalt sellesse, et maailmakõiksus on siiski sõbralik ja toimib Jumala seaduste kohaselt. Kannatlik inimene ei hakka mässama Jumala tahte ja juhtimise vastu. Puhas süda. Jeesus rääkis: Kas te ei tea, et just südamest tulevad pahelised mõtted, kurjad mõrva-, varguse- ja abielurikkumisplaanid, samuti kiivus, uhkus, viha, kättemaks, sõim ja valetunnistuste andmine? [1713:0] Prohvet Jeremijalt laenates sõnas Jeesus vähemalt kahel puhul ka, et …inimsüda on loomult petlikum kui miski muu ja vahel isegi äärmiselt rikutud [1630:2, 1609:6] Sellest võib otsustada, et puhas süda on inimese enda kujundatud omadus, see ei ole inimesele loomuomane. Üks Jeesuse poolt tsiteeritud psalmi osa kõlabki nii: Loo minus puhas süda, oo Jumal. [1640:2, 1769:4] Kiivus, uhkus, viha, kättemaks, sõim ja valetunnistuste andmine pole, teadagi, puhta südame ilmingud. Puhta südame all mõeldakse seda, et süda on vaba vimmast, kättemaksuhimust ja umbusaldamisest, eelarvamustest ja küünilisusest. See on meele avatus. Kaasinimestesse tuleb isegi võimaliku pettumuse ähvardusel suhtuda eelarvamusvabalt ja usaldavalt, otsides neist parimat. Jeesus oli Juudas Iskariotigi suhtes äärmiselt usaldav. Vimma pidav, kättemaksuhimuline, küüniline, eelarvamustega või kahtlustav inimene ei saa armastada kedagi peale iseenda, või põhjendatult võib isegi öelda, et ta ei armasta mitte kedagi, tegelikult isegi mitte iseennast. Puhta südame juurde kuulub ka see, et ei kasutata teisi inimesi ära, et oma tegudes ei peeta silmas salajasi eesmärke teiste inimeste suhtes. Kurbus. Jeesus mõtles kurbuse all õrnasüdamelisust, emotsioonide varjamatust, kaastundlikkust, mahedameelelisust, tundlikkust ja avatust inimliku häda suhtes. Mahedad hoiakud kaitsevad viha, raevu ja umbusu eest. Halastavus. Halastavuse all mõeldakse tõelist sõprust, ülimat isalikkust ehk armulikkust ja andeksandmist, kuid ka kannatuste leevendamise soovi, kaastundlikkust ja kaasaelamist. Halastav on inimene, kes saab aru, et ta ise on puudustega ja ebatäiuslik ja et teised inimesed on igaüks omamoodi puudulikud ja ebatäiuslikud, ehk teisisõnu, ei ole alust ega põhjust mõista kedagi hukka või arvustada tema inimväärikust solvates. Oma ametissepühitsemisjutluses Jeesus ütles ka: Olge halastavad, nii nagu Jumal on halastav … Maise elu lõpus loodate te kõik halastusele; seepärast nõuan ma teilt, et te osutaksite oma maise elu ajal halastust kõigile oma lihalikele vendadele. [1571:3, 4]Halastust, armu ja armulikkust puudutavaid õpetusi kontrollides jõuab ka arusaamisele sellest, mida armastus ei ole. Halastuse lahutamatud osad on – ja nimelt just selles järjestuses – õiglus, erapooletus, pikk meel ja heatahtlikkus. Alles seejärel, kui need vaheastmed on läbi käidud, tuleb tõeline halastus. Muidu on tegu vaid patroneerimise, üleoleva armulikkuse, kaastunde või heategevusega. Halastuse osategurid on arusaamine, vastastikune hindamine, vennalik sõprus, vaimne osadus ja jumalik kooskõla. [315:1]

Lepitamine. Lepitamisega leevendatakse umbusaldamist, viha ja usaldamatust. Lepitamine ei tähenda passiivset ebaõiglusele alistumist, vaid rahulikkust ja mitte hirmutundmist, halva tasumist heaga, kurjale head tegemist, et seda kaudu sundida kurja teinud inimest märkama oma pahategu. Armastus on vihkamisest kaasakiskuvam. [1098:3] Isaarmastus vastab meeleldi kurjale heaga – tasub ebaõiglust headusega. [1575:9] Julgus tagakiusamise keskel. Vaid julge, kes loodab Jumalale, isegi ennastohverdav inimene suudab tegutseda vaenamise ja riiu keskel, armastada ebasõbralikkugi inimkonda, lootes, et lõpuks pääseb armastus võidule.

ARMASTUSE OSAD

Et Jeesuse esitatud uus käsk kutsub üles armastama, on ehk omal kohal käsitleda küsimust laiemaltki kui ainult ametissepühitsemisjutluse varal ja vaadata, mida meile armastusest ja armastamisest õpetatakse. Armastuse kohta esitatakse muu hulgas järgmised iseloomulikud jooned, määratlused ja tõdemused:

Armastuse üldisi jooni või määratlusi: Urantia raamatus antakse vaid üks otsene armastuse määratlus; selle järgi on armastus soov teha teistele head. Armastus on soov teha teistele head. [648:4. ] … universumis pole midagi suuremat armastusest… [648:3] … armastus on maailmas – universumis – ülim suhe … [1615:5] Armastus on suurim kõigist vaimureaalsustest. [Jeesus; 1608:1] Armastus on kõrgeim aje, mida inimene võib oma tõusuteel universumis kasutada. [2096:5). Seega ka armastus kasvab; seda ei saa luua, tekitada ega osta; see peab kasvama. [1097:4]

Armastus on dünaamiline. Seda ei saa kunagi kütkeis hoida; see on elav, vaba, põnev ja alati liikuv. Inimene ei saa kunagi võtta Isa armastust ja seda oma südamesse vangistada. Isa armastus võib saada surelikule inimesele reaalseks ainult läbi selle inimese isiksuse, kui ta seda armastust omakorda oma kaaslastele jagab. [1289:3]

Inimliku armastuse ja Jumala vaheline suheKogu tõeline armastus on Jumalast ja inimene saab jumalikku armastust, kui ta ise oma kaaslastele seda armastust annetab. [1289:3] … armastus … on Jumala tajumine inimese poolt tema vaimse Isana. [648:0]

Armastus ja religioon: armastus on religiooni – tõelise ja ehtsa, isikliku religiooni, mitte institutsioonilise religiooni – kõik kõiges. Armastus loob pinnase religioosseks kasvuks – tekitades objektiivset külgetõmbejõudu subjektiivse rahulduse asemel –, kuid pakub siiski ka ülimat subjektiivset rahuldust. [1094:2] Tõeline religioon on elav armastus … [1100:7] Armastus on religiooni olemus … [1124:5] Religiooni … sotsiaalsed viljad on armastus ja teenimine. [1126:5] Selle religiooni tunnused on usk ülimasse Jumalusse, lootus igavesele ellujäämisele ning armastus, eriti oma kaasinimeste vastu. [1141:3] Selles peitub tõelise religiooni sisu: armastada oma ligimest nagu iseennast. [1950:2]

Armastus on kõik kokku – headus, tõde ja ilu:… ning armastus hõlmab kogu tõe, ilu ja headuse. [67:4] Armastus on kogu vaimse headuse esiisa, kõige tõelise ja kauni põhiolemus. [2047:5] Armastus ilma tõe, ilu ja headuseta on vaid tundmus, filosoofiline moonutus, psüühiline illusioon, vaimne pettus. [2096:5]

Armastuse eeldused.Armastuse eeldus on Jumala-tundmine ja hingeviljade tootmine, sest armastus on hinge vili.Vaid Jumalat tundev indiviid suudab armastada teist isikut nii, nagu ta iseennastki armastab. [196:4] … vaimu vili aga on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, mõõdukus. [381:7]

Vennalik armastus, kaasinimeste armastamine. Urantia raamatus kirjeldatakse kaasinimeste armastamise eeldusi sellest lähtuvalt, et armastuse eelduseks on kaasinimeste väärtuse märkamine; nende motiivide ja mõjude mõistmine – halastus ja andeksandmine – niisamuti kui nende võimaluste, võimete ja inimlike piirangute mõistmine.Te ei saa oma kaaslasi tõeliselt armastada puht tahtmisest. Armastus sünnib vaid siis, kui saate oma naabri motiividest ja tunnetest täielikult aru. Tähtsam kui armastada täna kõiki inimesi on õppida iga päev veel üht inimolendit armastama. [1098:3]

Kui armastate oma kaasinimesi, siis olete ilmselt avastanud nende väärtused. Jeesus armastas inimesi nii väga sellepärast, et hindas neid nii kõrgelt. Oma kaaslaste väärtused võite avastada kõige paremini sel teel, et teete kindlaks nende motivatsiooni. Kui keegi teid ärritab, tekitab teis pahameelt, peaksite püüdma osavõtlikult välja selgitada tema seisukoha, tema nii ebameeldiva käitumise põhjused. Kui te kord oma naabrist aru saate, muutute sallivaks, ning see sallivus kujuneb sõpruseks ja küpseb armastuseks. [1098:1] … Kui te vaid aimaksite oma kaaslaste motiive, mõistaksite neid palju paremini. Kui te vaid tunneksite oma kaaslasi, hakkaksite neid lõpuks armastama. [1098:2] Kui tark inimene saab oma kaaslaste sisemistest ajenditest aru, hakkab ta kaaslasi armastama. Ja kui sa oma venda armastad, oledki talle juba andestanud. [Jeesus; 1898:4]

Armastus selle sõna tõelises tähenduses tähendab tervikisiksuste vastastikust lugupidamist … [1228:2] Küps inimene hakkab kõigisse teistesse surelikesse õrnalt ja sallivalt suhtuma. Küps inimene vaatab ebaküpsetele inimestele samasuguse armastuse ja hoolivusega kui vanemad oma lastele. [Aleksandria Rodan; 1773:3]

Inimese mina ja armastus. Ka iseennast peab ja saab armastada, aga iseendast ei tohi rohkem lugu pidada kui kaasinimestest; seda tõde kuuleb õige harva. Sellest määratlusest on võimalik teha järeldus, et enesearmastus, egotism ja upsakus pole tegelikult üldsegi mitte enesest lugupidamine või armastus, sest need on ebarealistlikud käsitlused asjaga seotud minast. Ebarealistlikkus ei ole tõelisus.Enesest lugupidamine on alati võrdväärne oma kaaslaste armastamise ja teenimisega. Pole võimalik austada ennast rohkem, kui te armastate oma ligimest; üks mõõdab, mil määral olete suuteline teiseks. [1740:1]

Uhkusest selle asemel ei öelda ühtki head sõna.

Kõigist ohtudest inimese surelikule olemusele ja tema vaimsele terviklikkusele on suurim just uhkus. [1223:1]

Uhkus on petlik, mürgitav ja pattusigitav, olgu see siis indiviidi, rühma, rassi või rahva uhkus. On sõna-sõnalt õige. “Uhkus käib enne langemist.” [1223:2]

Hirm on inimese põhiline orjastaja ja uhkus tema suur nõrkus, kas sina reedad ennast nende mõlema rõõmu- ja vabadusehävitaja kütkeisse? [Jeesus; 1596:2]

Armastuse tulemused. Armastuse tulemus on kaasinimeste teenimine. Maailm muutub ainult armastuse ja teenimise kaudu. Armastuse tulemus on ka see, et kui sa armastad kaasinimesi, otsivad nad sinu seltsi ja nad armastavad sind, sest armastus on nakkav. Armastus hävitab viha. Uut käsku andes viitas Jeesus just sellele seisukohale.

Uskuja põhimure ei tohiks olla …, vaid pigem isetu tung armastada ja seega ka teenida oma kaaslasi nii, nagu Jeesus surelikke inimesi armastas ja teenis. [2017:4]

Niisugune armastusekogemus … ei loo uut maailma, kuid muudab vana maailma päris kindlasti uueks. [1945:2]

Armastus nakkab ja kui inimlik andumus on arukas ja tark, on armastus vihkamisest kaasakiskuvam. Ent tõeliselt nakkav on vaid ehtne ja isetu armastus. Kui iga surelik võiks saada dünaamilise kiindumuse objektiks, täidaks see healoomuline viirus inimkonna tundeküllast emotsioonidevoogu peagi sel määral, et armastus hõlmaks kogu tsivilisatsiooni, ja see tähendaks inimestevahelise vendluse teostumist. [1098:3] Armastus on tõesti nakkav ja igavesti loov. [2018:1] Kui armastate inimesi, tõmbuvad nad teie poole – teil pole raske neid enda poole võita. [Ganidi valitud lause tao õpetustest; 1452:2]

Tõeline armastus ei lähe vihaga kompromissile ega andesta seda. Ta hävitab selle. [2018:1]

UUS KÄSK

Viimsel õhtusöömaajal neljapäeval 6. aprillil 30. aastal andis Jeesus oma apostlitele ja minu arusaamist mööda ka kõigile tema hilisematele järelkäijatele uue käsu. Ta rääkis:

Te teate hästi käsku, et te peate üksteist armastama: armastama oma ligimest nii nagu iseennast. Aga ka see minu laste siiras pühendumine ei rahulda mind enam täielikult. Tahaksin, et te uskujate vennaskonna kuningriigis veelgi enam armastust ilmutaksite. Seepärast annan teile uue käsu: armastage üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud. Sellest tunnevad kõik inimesed, et olete minu jüngrid, kui te selliselt üksteist armastate. Selle uue käsu andmisega ei sea ma teie hingele uut koormat, pigem toon ma teile rõõmu ja võimaldan teil kogeda uut meelehead sellest, et annetate oma südamekiindumuse teadlikult kaasinimestele. Kogen peagi ülimat rõõmu, ehkki väliselt vaeva kannatades, annetades oma kiindumust teile ja teie kaassurelikele.

Kutsudes teid üles üksteist armastama nii, nagu mina teid olen armastanud, annan teile eeskujuks tõelise kiindumuse ülima mõõdu, sest ühegi inimese armastus ei saa olla suurem kui sellel, kes annab elu oma sõprade eest. Ja teie olete minu sõbrad, te jääte minu sõpradeks, kui olete valmis seda tegema, mida ma teile olen õpetanud. Teie olete nimetanud mind Meistriks, kuid mina teid teenriteks ei nimeta. Kui te vaid armastate üksteist nii, nagu mina teid armastan, olete minu sõbrad ja ma räägin teile alati, mida Isa mulle ilmutab.

Mitte ainult teie pole mind valinud, vaid ka mina olen valinud teid ja määranud teid ametisse, et te läheksite maailma laiali kandma oma kaasinimestele armastava teenimise vilju, nii nagu mina olen elanud teie sees ja teile Isa ilmutanud. Meie mõlemad Isaga töötame teiega koos ja te kogete täiuslikku jumalikku rõõmu, kui te vaid kuuletute minu käsule armastada üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud. [1944:4 – 1945:1]

Lutheri väikest katekismust lugenud mäletavad, et iga käsu järel on lühike kommentaar pealkirjaga “Mida see tähendab”. Ka keskteelised on liitnud selle käsuga oma vastava mida-see-tähendab-selgituse, ja on hea panna eriti tähele seda, kui tähtsaks siin sõprust peetakse.

Kui te tahate jagada Meistriga tema rõõmu, peate osa saama ka tema armastusest. Ja saada osa tema armastusest tähendab, et olete osalenud tema teenistuses. Niisugune armastusekogemus ei vabasta teid selle maailma raskustest ega ei loo uut maailma, kuid muudab vana maailma päris kindlasti uueks.

Pidage meeles: Jeesus ei nõua mitte ohvrit, vaid ustavust. Teadlikul ohverdamisel puudub see kogu südamest tulev kiindumus, mis oleks armastava teenimise ülimaks rõõmuks muutnud. Kohustuse idee tähendab, et teil on sulase meelelaad ja teil jääb sõbrana ja sõbra heaks teenimise võimas tundevärin tundmata. Sõpruseaje ületab kõiki kohusetundeveendumusi ja sõbra teenet sõbrale ei saa kunagi ohvriks nimetada. Meister on apostlitele õpetanud, et nad on Jumala pojad. Ta on nimetanud neid vendadeks ja praegu, enne lahkumist, nimetab ta neid sõpradeks. [1945:2 – 3]

KOLM UUEST KÄSUST TULENEVAT MORAALIÕPETUST

Meistri uus käsk kõlas nii: armastage üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud. Ja kui te üksteist niimoodi armastate, siis teavad kõik, et olete minu jüngrid. Jeesus selgitas ise, mida ta mõtles selle all, kui ütles: nii nagu mina teid olen armastanud. Viimsel õhtusöömaajal ütles ta nimelt kohe pärast uue käsu andmist ja endast kui viinapuust ning apostleist kui viinapuu okstest rääkimist: Olen armastanud teid nii, nagu Isa mind on armastanud. [1945:5]

Maailm muutub paremaks. Tõlgendan eespool öeldut käivaks ka meie kohta, kes me usume, et Urantia raamat on viies epohhiline ilmutus. Ehkki Jeesuse sõnad olid määratud apostlitele, käisid need kõigi taevase kuningriigi kodanike, kõigi tõeliste usklike kohta. Tõeline vaimne, subjektiivne, isiklik religioon on maailma lootus, ainult niisugust religiooni omavate tegevusest muutub maailm paremaks, ainult nemad võivad tegutseda nende vaimsete jõudude kanalina, mis mõjutavad sündmuste käiku maailmas, maailma muutumist, maailma edenemist valguse ja elu ajajärgu suunas. Usklik peab Jeesuse sõnade järgi kandma vaimuvilju, sest tõeline usklik on olemas ainult vaimuviljade kandmiseks; et armastada . ligimest, nagu teda ennast on armastanud Jumal – et me armastaksime üksteist nii, nagu Jeesus meid on armastanud. [1946:3] Seega inimesed teavad, et usklikud on Kristuse jüngrid, kui nad armastavad üksteist Jeesuse kombel. Miks inimesed peaksid teadma, et usklikud on Jeesuse jüngrid ehk taevase kuningriigi kodanikud? Arvan, et sellepärast, et maailm muutuks. Kui usklikud levitavad vaimsust, kui nad armastavad kaasinimesi, tõmbavad nad teisi enda poole ja meelitavad selle abil üha uusi inimesi nautima sama eluvett ja eluleiba, mida usklikud juba naudivad; nii kasvab taevase kuningriigi õigete liikmete arv ja sedamööda kui see suureneb, sedamööda kasvab ka maailma paremaks muutjate hulk ja seda mööda muutub maailm. Maailma muutmine on ka teenimine, vaimuvili.Kuid Jeesuse jüngrid ei tohi oodata, et maailma vägevad, maailma institutsioonid, ilmalik maailm võtaks neid sülelustega ja südamlikult vastu ja annaks neile üle oma võimu. Institutsioon ei muutu, muutuvad vaid institutsioonidesse kuulujad ja alles institutsiooni liikmete muutumise järel muutub ka institutsioon ise. Jeesus rääkis viimsel õhtusöömaajal ka nii: Kui te oleksite sellest maailmast, armastaks maailm selle maailma omi, aga et te seda ei ole, keeldub maailm teid armastamast. Te olete küll sellest maailmast, kuid teie elud ei ole määratud olema selle maailma sarnased. [1946:6]

Kohusena kogetud ohverdamise ja näilise teenimise asemele tuleb sõprade teenimine. Isalik armastus kerkib südamest, armastuse tulemusena sündiv teenimine on siis ka pärit südamest, hingest, see ei pärine meelest, kohusetundest. Analüüsin kogu aeg oma motiive, ega ma äkki ei osuta mingit teenet kohusetundest või lootuses saada kiita ning esiletõstu, see oleks siis näiline teenimine või ohverdamine. See ei ole armastusest sugenev tegu. Saaksin siiski asjast nii aru, et näilise teenimise ajel tehtud tegu ei tuleks vastandada armastuse läbi tehtud teole selles mõttes, nagu esimene oleks väärtusetu ja tühine, sest minu arusaamist mööda nii ei ole. Näiliselt teenimisena või ohvrina tehtav tegu on tõepoolest parem, märkimisväärsem ja väärtuslikum kui mittemidagitegemine, ja vähemalt sellega on rahul … mina, kes lõputult tunnustamist ja austamist nõuab [51:12], kuid see on vähem väärtuslik kui armastuseteona sooritatud sõbrateene, ja sellest sugenevat rõõmu varjutab alati teadlikkus selle nõrgast moraalsest alusest ehk sellest põhiloomuselt isekast, iseenda mina teenivast loomusest. Kuid ennast saab ka petta allaheitmisega, teeseldud tagasihoidlikkusega nii, et kinnitate endale ja teistelegi, et tegelikult isekatest motiividest sooritatud teo aluseks on ebaisekad motiivid – või siis teesklete tagasihoidlikkust, kuigi tegelikult tahate kiitust ja tunnustust. Jeesus ütles: Teie südame sisimas peituv alandlikkus Jumala ees on igati kohane, vagurus inimeste ees kiiduväärt, kuid ennast tähtsustava ja tähelepanu võita püüdva alandlikkuse silmakirjalikkus on lapsik ega ole kuningriigi valgustatud poegade vääriline. [1676:4]Jeesuse teod sugenesid armastusest, need ei sündinud kohusetundest ega ka näilisest teenimisest. Isegi ristisurma kohta, mille Jeesus sooritas armastuse teona, ütles ta, et välisest traagilisusest hoolimata valmistas see talle ebamaist rõõmu. Kui juutide Suurkohus poleks vaenulikuks peetud usulise liikumise juhti Jeesust saanud hävitada, oleks see õige pea alustanud kõigi selle liikumise liikmete, Jeesuse järelkäijate, apostlite ja teiste Jeesusesse ning tema evangeeliumisse uskujate hävitamist. Jeesusel oleks igal hetkel olnud õigus ja võimalus oma vaenlased hävitada, aga armastuse tõttu ta nii ei teinud, vaid laskis vaenlastel hoopis iseennast tappa. Jeesus rääkis: ühegi inimese armastus ei saa olla suurem kui sellel, kes annab oma elu sõprade eest. [1944:6] Ilmutuseandjad kommenteerivad seda lauset järgmiselt: Rist mõjutab kõige jõulisemalt seda, mis inimeses on kõige parem, sest see näitab kedagi, kes oli valmis andma kaasinimeste teenimisel oma elu. Inimesel ei saa olla suuremat armastust kui see, et ta on valmis andma oma sõprade eest elu – ja Jeesusel oli niisugune armastus, et ta oli valmis andma oma elu ka vaenlaste eest, armastus, millest suuremat polnud maa peal seni nähtud. [2018:6] Mitte just paljud meie seast ei satu nii dramaatilisse ja drastilisse olukorda, et sõbrateene nimel tuleks anda oma elu, kuid Jeesuse sõnad kajastavad tema armastuse sügavust.

Sõpruse suur tähtsus ja väärtus. Keskteelised tõdevad, et uut käsku andes nimetas Jeesus apostleid oma sõpradeks. Ta on nimetanud neid vendadeks ja praegu, enne lahkumist, nimetab ta neid sõpradeks. [1945:3] Jeesus nimetas apostleid sõpradeks ka nende ühise tegevuse algul, järgus, kus apostleid oli vaid kuus. Ta ütles: Teie olete praegu minu sõbrad, ma usaldan ja armastan teid. [1533:3]

Sugulasi me valida ei saa, aga sõprussuhted loome ise, nii et hea on meeles pidada, et üks seeravite klass, nimelt sotsiaalsed arhitektid [,] teevad kõik, mis nende võimuses, et viia kokku sobivaid indiviide, kellest maa peal võiksid moodustuda tõhusad ja meeldivad töörühmad. [432:6]

Soovi korral võib keskteeliste kommentaaris Jeesuse uue käsu osas näha isegi ülenevat järjestust: kõigepealt Jumala poeg, teiseks vend, kolmandaks sõber. Meister on apostlitele õpetanud, et nad on Jumala pojad. Ta on nimetanud neid vendadeks ja praegu, enne lahkumist, nimetab ta neid sõpradeks. [1945:3] Sõprus on seega nii väärtuslik, et sellel tasub peatuda veidi pikemat aega jälgimaks, mida meile selle kohta õpetatakse. Sõprus on nii väärtuslik, et Jeesus kutsus isegi Jumalat oma sõbraks: Jumal on hea sõber ja lahke isa. [1449:1] Jeesuse jumalamõistmisest esitatakse niisugune lühiiseloomustus: Jumal kui elav sõber, armastav Isa … [68:1] Kohti, kus räägitakse Jumalast kui meie sõbrast, on teisigi:

Jumalast … võib saada teie sõber …[28:5]

Et Jumal on meie tugev sõber, pole meil enam hirmu … Jumal on meie isa, vend ja sõber …Jumal on hea sõber ja lahke isa … [Hinduism, 1448:3, 1449:1]

Jumal on meie kõige ihaldusväärsem ja õiglasem sõber. [Zoroastrism; 1450:2]

Jeesuse Gerizimi mäel antud õpetuse teemaks oli soov, et kõik inimesed näeksid Jumalat Isana ja sõbrana, nii nagu tema (Jeesus) on vend ja sõber. [1615:5]

Jeesus ise oli sõber. Kõik apostlid pidasid teda oma sõbraks.

Ta oli meister ja õpetaja, kuid veel enam – ta oli ka sõber ja naaber, arusaav kaaslane. [1546:0]

Nende viie kuu jooksul, mil nad koos Jeesusega töötasid, hakkas igaüks neist apostlitest pidama teda oma parimaks sõbraks kogu maailmas. [1546:3]

Teid võlub tema vankumatu andumus. Kõigi nende aastate jooksul, mil me tema missioonist aru ei saanud, on ta olnud ustav sõber. Ta küll ei kasuta meelitusi, kuid kohtleb meid kõikiühesuguse headusega; ta on alati õrn ja kaastundlik. [Naatanael ja Toomas; 1785:3]

Teiselt poolt on traagiline näide sellest, mida sõprusest keeldumine tähendab, Juudas Iskariot.

…elus eiras ta neid, kes teda armastasid, ja surmas jäi ta sõpradeta. [2057:1]

Sõpruses tähtsuse kohta võime lugeda kas või järgmist:

Kas te pole pühakirjast lugenud kohta, kus on kirjutatud: ‘Inimesel pole hea olla üksi. Mitte keegi ei ela iseenesele’? Ja ka seda kohta, kus öeldakse: ‘Kes tahab sõpru leida, peab end sõbralikult ülal pidama’? [2055:2]

Sõbra juuresolek suurendab igasugust ilu ja ülendab headust. Arukate sümbolitega suudab inimene oma sõpradepoolset tunnustust ergutada ja suurendada. Üks inimlikku sõprust kroonivaid õnnistusi on just see kujutlusvõime vastastikuse stimuleerimise võime ja võimalikkus. Kogu südamest tulevas teadlikus pühendumises ühisele üritusele, vastastikuses ustavuses kosmilisele Jumalusele peitub suur vaimne jõud. [Aleksandria Rodan, 1776:2]

… üllaimad kõigist mälestustest on kallikspeetavad meenutused ülima sõpruse suurhetkedest. [Aleksandria Rodan; 1779:4]

Sõpruse eeldustest saame õppida muu hulgas järgmist:

Kui Ganid küsis, kuidas oleks kõige parem sõpru leida,… ütles tema õpetaja: ‘Tunne huvi oma kaasinimeste vastu, õpi neid armastama ja otsi võimalust teha nende heaks midagi, mida nad sinu arvates kindlasti vajavad,’ ja ta lisas juudi vanasõna – ‘Inimene, kes soovib sõpru leida, peab näitama end sõbralikuna.’ [1438:5]

Sa õpid oma vendi rohkem armastama siis, kui õpid kõigepealt armastama rohkem nende taevast isa ja oled hakanud tõeliselt rohkem huvituma nende heaolust ajas ja igavikus. Ja kogu seda inimlikku huvi edendab mõistlik osavõtlikkus, isetu teenimine ja piiramatu andestus. [Jeesus; 1955:6]

Kahe isiku sõpruse jaoks on teatud hingeline lähedus ja vaimne kooskõla vältimatu, ent vaevalt küll võib armastusest kantud isiksus avada end isikule, kellel armastus on võõras. [30:4]

Olen siinkohal üritanud avada endast midagi ja lõpetuseks tõden, et lugu uue käsu sisseseadmisest on üks Urantia raamatu kaunimaid kohti; see toob mulle peaaegu alati pisarad silma.

Armastagem üksteist nii, nagu Jeesus teid on armastanud.

Ettepanekuid vestlusteemade osas:

Mida tähendab praktikas kaasinimeste armastamine nii, nagu Jeesus neid armastab? Mida see ei ole?Kuidas saab õppida armastama?Andestamine ja halastus on armastuse olulised osad. Kas on siiski tegusid, mida ei saa andeks anda? Kui, siis missugused need on?Tunned inimest, kes on vihapidaja ja kättemaksuhimuline, kes norimisega ja sinust halba rääkides ning muul viisil sind taga kiusates muudab su elu põrguks, mida sa saaksid teha?Mida võivad taevase kuningriigi kodanikud, kes armastavad üksteist nii nagu Jeesus armastas, teha maailma muutmiseks ja kurja väljajuurimiseks?Kas maailm liigub selles suunas, et Jeesuse evangeelium Jumala isadusest ja inimeste vendlusest on “saavutamas võitu”?Soomlastest – ja ka teistest rahvastest – räägitakse, et nende pahe on kadedus. Kas see väide on õige? Ja kui on, kust see kadedus siis tuleb ja millest see räägib?Kuidas võid teada ja olla kindel, et sinu nn. heateod, sõbrateened, mingi ülla asja palveldamine ei tulene isekatest põhjustest, auahnusest, vastuteene ootamisest vms. moraali seisukohast kahtlasest?Mis on väär tagasihoidlikkus?Juudas Iskariotil polnud surres sõpru. Mida see räägib sõpruse tähtsusest ja teiselt poolt sõprade puudumisest?